PÖFF : BNFF
PÖFFi filmid löövad maailmas laineid
Uudis
Pöffihunt

Millised edulood on saanud alguse PÖFFilt? Jälgi jooksvalt, kuidas läheb PÖFFil esilinastunud filmidel mujal maailmas.

+ + +

Saksa rahvuslik filmiauhind kannab ilusat nime Lola – kummardusena filmidele „Sinine Ingel”, „Lola” ja „Lola jooks”, mille peategelased on kõik Lolad.

Neidsamu Lolasid jagati jaanipäeval Berliinis ja suurema osa võitis mitte vähem ilusa pealkirjaga film „Armas Thomas”, viimase PÖFFi grand prix´ laureaat – lugu Ida-Saksamaa rebellist kirjanikust ja filmitegijast Thomas Braschist, kummardus kunstile ja mässumeelsusele, mis mõjub nagu sõõm värsket õhku meie poliitiliselt korrektsel ajastul.

Parim film, lavastaja (Andreas Kleinert), stsenaarium (Thomas Wendrich), meespeaosatäitja (Albrecht Schuch), naiskõrvalosatäitja (Jella Haase), operaatoritöö (Johann Feindt), kunstnikutöö (Myma Drews), kostüümikunstnikutöö (Anne-Gret Oehme) ja montaaž (Gisela Zick) – kokku mindi koju üheksa priisiga.

„Ma loodan, et see film aitab kaasa Thomas Braschi taasavastamisele – et tema filme vaadatakse ja luulet loetakse uue pilguga,” ütles Andreas Kleinert pärast võitu.

+ + +

Ka Leedu filmiauhind on ilusa nimega – Hõbedane Kurg. Nende jagamisel juuni alguses tegid platsi puhtaks filmid, mis PÖFFi vahendusel peaksid tuttavad olema ka Eesti vaatajale.

Enim võitsid auhindu Algimantas Puipa „Cinefiilia” (Sinefilija) – kokku viis, sh parima operaatori- ja kunstnikutöö eest –, ja Laurynas Bareiša „Palverändurid” (Piligrimai) – kokku neli, sh parima filmi ja režii eest. Andrius Blaževičiuse „Jooksus” (Bėgikė), mis sai viimasel PÖFFil parima Balti filmi auhinna, pälvis kaks näitlejapreemiat.

Seda, et auhindade puhul on kõik suhteline, näitab see, et Sergei Loznitsa neljatunnine dokumentaalfilm „Härra Landsbergis”, mis võitis eelmisel aasta lõpus maailma nimekaima, Amsterdami dokumentaalfilmide festivali peaauhinna, sai tunnustada ainult montaaži ja helirežii eest. Parimaks dokumentaalfilmiks nimetati hoopis Giedrė Žickytė „Hüpe”(The Jump), mis esindas Lätit ka Oscarite jagamisel.

Elutööauhinna kuulutas videosilla vahendusel välja ei keegi muu kui Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi – selle sai postuumselt Mariupolis tapetud dokumentalist Mantas Kvedaravičius.

F_1_karnawal.jpg
Juan Pablo Félixi „Karneval”

Kogu hispaaniakeelset filmimaailma ühendavad Platino auhinnad anti tänavu välja Madridis ja põhjust rõõmustada oli ka PÖFFi sõpradel. Parima debüütfilmi preemia võitis argentiinlase Juan Pablo Félixi film „Karneval” (Karnawal), mis maailmaesilinastus 2020. aasta PÖFFil. Vähe sellest: samas filmis mänginud Alfredo Castro pälvis parima meeskõrvalosatäitja auhinna. Tuttavaid filme leiab laureaatide seast veel, ka „Paralleelemad” (parim naiskõrvaosatäitmine, muusika ja kunstnikutöö) ja „Viimane mets” (parim dokumentaalfilm) on PÖFFil linastunud.

Ettearvatult võitis aasta parima filmi auhinna Hispaania režissööri Fernando León de Aranoa „Hea boss” (El buen patrón), mida sai tänavu kevadel näha ka Eesti kinodes.

Platino auhindadele võib oma filmi esitada 23 riiki ja nii kogunes esitusi ligemale 800 kõigi kolme filmiliigi peale kokku.

„Karnevali” Tallinna esilinastusel oli 2020. aastal kohal ka filmi produtsent Edson Sidonie. Tal tuli publikule demonstreerida ka seda, mis tants on malambo.

+ + +

Juba 40. korda toimunud Bergamo filmikohtumisel (Bergamo Film Meeting) jagati ka auhindu. See on seesama festival, kus tänavu olid aukülalisteks Olga ja Priit Pärn. Mängufilmide võistluse kolmas preemia omistati PÖFFi debüütfilmide võistluse rahvusvahelisele esilinastusele, Hispaania režissööri Iker Elorrieta filmile „Raadioamatöör” (El radioaficionado).

+ + +

Mõnikord ununeb, kui multikultuurne on Hispaania. Filmiauhinnad aitavad seda meelde tuletada. Galicias jagas sealne audiovisuaalne akadeemia ehk Academia Galega do Audiovisual juba 20. korda filmiauhindu.

Lucia Catoria Pan sai parima operaatori auhinna PÖFFi põhivõistluses rahvusvahelise esilinastuse saanud Liliana Torrese filmi „Mis läks valesti?” (¿Qué hicimos mal?) eest.

Samal ajal näidati seda filmi ka Brasiilias Espanoramas toimuval uute Hispaania filmide nädalal. Torrese töö esindab selles programmis Hispaania filmikunsti lavastuslikult uuenduslikku ja loo jutustamise väljendusvahendeid rikastavat suunda.

+ + +

Prantsusmaal toimuval festivalil Reims Polar: Festival du Film Policier sai võistlusprogrammi „Värske veri” auhinna PÖFFil Euroopa esilinastuseni jõudnud guatemalalase Justin Lerneri film „Valge kaitsja” (Cadejo Blanco). Festivali publikupreemia anti aga Balti filmi võistluse maailma esilinastusfilmile, leeduka Emilis Vėlyvise „Kurjuse generatsioonile” (Piktųjų karta).

F_1_Pilgrims.jpg
Laurynas Bareiša „Palverändurid”

Hispaaniale kuuluv Gran Canaria saar on pindalalt 2/5 võrra väiksem kui Eestile kuuluv Saaremaa, kuid seal elab 27 korda rohkem inimesi. Saaremaal on kinotalu, mida Gran Canarial pole, kuid see-eest on viimasel rahvusvaheline filmifestival, mida omakorda Saaremaal pole.

Gran Canaria filmifestival otsustas sellel aastal järsult vähendada programmi mahtu. Põhjus pole majanduslik. Eesmärk on hoopis aidata vaatajatel hõlmata hõlmamatut, mis on alatine festivalipubliku mure mistahes filmifestivalil. 22. aprillist 1. maini toimunud festival näitas vaid 95 filmi, millest pooled olid lühifilmid. Mängufilmide võistlusprogrammi oli valitud kümme filmi, üks neist Balti riikidest, PÖFFi Balti võistlusel osalenud leeduka Laurynas Bareiša „Palverändurid” (Piligrimai).

Žürii töös osales ka PÖFFi juht Tiina Lokk.

+ + +

PÖFFi debüütfilmide võistlusel osalenud kolumblase Joan Gómez Endara film „Punane puu” (El árbol rojo) jõudis USA festivalidele: seda näidati Seattle´i filmifestivalil ning Chicago Ladina-Ameerika ja New Yorgi Colombia filmide festivalil.

Chicago programmikoostajad olid valinud oma festivalile lisaks sellele veel teisigi PÖFFi esilinastusi: guatemalalase Justin Lerneri „Valge kaitsja” (Cadejo Blanco), tšiillase Nicolás Postiglione „Tundmatu vee” (Inmersión) ja venezuelalase Nico Manzano „Mina ja koletised” (Yo y Las Bestias).

+ + +

Floridas Sarasotas toimuv filmifestival on järjekordne maandumispaik 2020. aastal PÖFFil maailmaesilinastunud rumeenlase Eugen Jebeleanu filmile „Mooniväli” (Câmp de maci) – see on juba osalenud kümnetel festivalidel, sealhulgas Torinos, Glasgow´s, Gijonis, Belgradis, Oslos... Ja võitnud mõistagi ka auhindu.

Sarasota filmifestival ei ole geifilmide festival, kuigi programmist leiame ka hetkel ilmselt suurima rahvusvahelise festivalilevikuga Eesti mängufilmi, Peeter Rebase „Tulilinnu”.

F_5_tailor.jpg
Sonia Liza Kentermani „Rätsep”

Inimesed, kes on veinide asjatundjad, teavad kindlasti ka Sonoma veinide tootmiskeskust Californias. Selles pisikeses linnakeses toimub iga aasta märtsikuus ka filmifestival, mida iseloomustatakse äärmiselt külalislahkena, kus tähtsal kohal ongi vein ja hea toit. Mõned asetavad selle tänu atmosfäärile isegi kümne parima USA filmifestivali sekka.

Festivali 25. väljaandes andis žürii võõrkeelsete filmide kategoorias välja kaks auhinda, millest ühe – kiituskirja – sai Kreeka režissööri Sonia Liza Kentermani film „Rätsep” (Ράφτης), mis maailmaesilinastus 2020. aastal PÖFFi debüütfilmide võistlusel.

Pärast PÖFFi on filmi näidatud ligemale 40 festivalil ja see on kogunud üle kümne auhinna. Kreeka filmiakadeemia aasta parimate filmide valimisel pälvis see kolm auhinda: parima muusika, kunstnikutöö ja kostüümide eest.

Filmi müügiagent maailmas on Berliinis asuv Pluto Film.

+ + +

Richmondi filmifestivalil linastus jaapanlase Ryuichi Mino film „Las saatan naerab” (Oni ga Warau), mis alustas oma festivalilevi PÖFFi põhivõitlusprogrammist. Võib muidugi õlgu kehitada, et mis festival see veel on. Tõepoolest, USAs on hulgaliselt filmifestivale, kuid neid ei tohiks ameerikaliku filmiäri tippsündmuse Oscarite kõrval alahinnata. On ju PÖFFgi alguse saanud teatud trotsist näidata Eesti publikule, et kinode kommertsrepertuaari kõrval tehakse maailmas ka midagi muud.

Kontekst on aga selline. Richmond on isegi Eesti mõistes väike linn, elanike arvult (umbes 230 000) Virginia osariigis neljas ja kogu riigis sajas. Kuid selles linnas on kolmteist tegutsevat kino kokku 64 ekraaniga. Mitmed ühe saaliga kinoteatrid tegutsevad järjepidevalt eelmise sajandi 20.–30. aastatest. Sealhulgas prantsuse renessansi stiilis (ka interjöörilt) 1300(!) istekohaga Byrd Theatre, mis on üheks festivali toimumiskohaks. Pannes kokku ameeriklaste kinos käimise traditsiooni ja kinode tavarepertuaari, võibki eeldada, et filmifestival selles linnas on sündmus. Lisaks teadmine, et enamus festivalil näidatavaid filme USA kinolevisse ei jõuagi. Autorid teevad aga filme selleks, et neid vaadataks.

F_1_caged_birds_ee28a1e9ad.jpg
Oliver Rihsi „Puurilinnud”

Saksa filmi- ja televisiooniajakiri Quetenmeter avaldas intervjuu näitleja Marie Leuenbergeriga. Juttu tuleb tema töödest teleseriaalides, samuti pandeemiast tingitud tööpausidest ja võidetud auhindadest. Ajakirjanik pärib, kus ta oma auhindu hoiab. Näitleja vastab, et need on suure toa kapis ilusasti rivis. Kuid üks, PÖFFilt saadud auhind olevat magamistoas voodi kõrval – sest filmi, mille eest ta selle võitis, hindab ta eriti kõrgelt.

Meenutame: Marie Leuenberger sai parima naisnäitleja auhinna 2020. aasta PÖFFil rahvusvahelise esilinastuseni jõudnud Šveitsi filmis „Puurilinnud” (Bis Wir Tot sind oder Frei), režissööriks Oliver Rihs.

Pärast PÖFFi on seda näidatud Poola, Venemaa, Portugali, Saksamaa, Hiina ja teiste riikide festivalidel ja see on võitnud mitu auhinda. Filmi maailma müügiõigused kuuluvad firmale The Playmaker Munich (endine ARRI Media International).

+ + +

See oli Oostende filmifestival, kes alustas kunagi James Ensori järgi nime saanud Flandria filmiauhindade (De Ensors) väljaandmist. (Tänavu võidutses ülekaalukalt Jeroen Percevali film „Diiler” (Dealer), mida näitas ka meie Just Film.)

Ühel hetkel muutus see sedavõrd töömahukaks, et festival lõi selle tarbeks eraldi organisatsiooni, jätkates ise n-ö tavafestivalina. Nende rahvusvaheline võistlusprogramm kannab pealkirja „LOOK!” ja siin keskendutakse filmidele, mis eristuvad hea operaatori- ja kunstnikutööga. Teise võistlusprogrammi pealkiri on „COOP!” ja siin võistlevad Belgia koostööfilmid. Selle võistluse eripäraks on veel see, et žürii moodustatakse eranditult noortest filmitegijatest.

Parimaks koostööfilmiks tunnistati Alex van Warmerdami „Nr 10”, mis linastus ka PÖFFi põhivõistlusprogrammis. Auhinnaga kaasnes preemiaraha viis tuhat eurot ja lisaks võimalus tasuta treileri tootmiseks. Muuseas, seda juhtub tihti, et pärast festivalilinastusi tehakse edasiseks turundamiseks hoopis uus treiler. Filmi müügiagendiks maailmas on Amsterdami firma Nine Film.

F_1_the_red_tree.jpg
Joan Gomez Endara „Punane puu”

Ladina-Ameerika filmikunst on maailmas populaarne. Paraku pole Eestis peale PÖFFi sealset filmikunsti eraldi ja järjekindlalt tutvustatud. PÖFF proovib kuidagi seda tühimikku üksikute, meie arvates heade filmidega täita. Seevastu paljudes Euroopa riikides on Ladina-Ameerika filmide vaatamise traditsioon olemas. Näiteks Prantsusmaal Toulouse´is, kus toimus juba 34. korda Cinelatino festival.

Programmi koostajad on valinud mängufilmide võistluse 12 filmi hulka ka kaks PÖFFi esilinastust: Colombia režissööri Joan Gomez Endara „Punase puu” (El árbol rojo) ja Tšiili režissööri Nicolás Postiglione „Tundmatu vee” (Inmersión). Esimesest on saanud PÖFFi järel üks Colombia esindusfilme. Teise puhul on festivalide huvi tekitanud aga sellise olukorra, et vahetult enne Miami festivali, kus see linastus, tegid kaks filmistuudiot ühisavalduse. Whisky Content (Mehhiko) ja Juntos Films (Tšiili) on otsustanud kuue aasta jooksul arendada/toota üheksa koostööfilmi. Pole raske taibata, et mõlemad stuudiod on „Tundmatu vee” kaastootjad.

Ning muidugi, mis on üks festival väärt, kui publikule ei näidataks 2020. aasta PÖFFi debüütfilmide võistluse maailmaesilinastust, Argentina režissööri Juan Pablo Félixi „Karnevali” (Karnawal), mis on nüüdseks osalenud kümnetel festivalidel. Nagu ka filmis „Tundmatu vesi” on üks selle peaosatäitjatest võrratu Alfredo Castro.

+ + +

Mõne väikese teemafestivali programmi kokkupanijaks olemine tundub keerukas ja samas huvitav proovikivi. Seda siis, kui teema on kitsas ja samas ei taha teha hinnaalandust kvaliteedis. Just selline on oma programmiga Prantsusmaal Reimsis toimuv politseifilmide festival. Lisaks huvitavatele kõrvalprogrammidele on seal koguni kaks võistluskategooriat.

Põhivõistluses oli tänavu kümme filmi, publikuauhinna võitis viimase PÖFFi Balti filmide võistluse maailmaesilinastus, Emilis Vėlyvise „Kurjuse generatsioon” (Piktųjų karta). Filmi maailma müügiõigusi esindab Pariisi firma Reel Suspects.

Festivali teine võistlusprogramm kannab pealkirja „Värske veri” ja sinna valitud teine PÖFFi film, Guatemala režissööri Justin Lerneri „Valge kaitsja” (Cadejo Blanco) kuulutati võitjaks. Ei saa jätta rõõmustamata selle filmi tiheda festivaligraafiku üle.

F_2_Zuhal.jpg
Nazli Elif Durlu „Zuhal, naine lõksus”

Istanbuli filmifestivali alguslugu on sarnane paljude festivalide algusega – kõik algas filminädalast, nüüd on jõutud 41. väljaandeni.

Kodumaises võistlusprogrammis võistles Kuldse Tulbi auhinnale 11 mängufilmi, teiste seas viimase PÖFFi debüütfilmide võistluse rahvusvaheline esilinastus, Nazli Elif Durlu „Zuhal, naine lõksus” (Zuhal), mis pälvis Istanbulis parima debüüdi auhinna.

Selle filmi müügiagent maailmas on Londonis paiknev Film Republic. Nende kataloogi sirvides jääb silma kaks PÖFFi maailmaesilinastust 2018. aastast: leeduka Ernestas Jankauskase „Saša oli siin” (Čia buvo Saša) ja soomlase Juha Lehtola „Inimese roll” (Ihmisen osa).

Kümnest filmist koosnevas rahvusvahelises võistlusprogrammis oli veel üks PÖFFi debüütfilmide võistlusel osalenud, meil maailma esilinastuse saanud leedulanna Dovilė Šarutytė film „Mängufilm Elust” (Ilgo metro filmas apie gyvenimą). Filmi müügiga tegeleb Roomas asuv TVCO, PÖFFi hea partner, kellel on huvitavaid filme ja kes omakorda leiab mõnikord PÖFFilt midagi enda jaoks.

Istanbuli festivali „Best of Fest” valikus oli aga viimase PÖFFi grand prix´ laureaat, Saksa režissööri Andreas Kleinerti „Armas Thomas” (Lieber Thomas). Müügiagent The Match Factory on saanud selle tõeliselt tugeva filmi rahvusvaheliselt liikuma. Ja last but not least: „Armas Thomas” kandideerib koguni 12 Saksa filmiauhinnale Lola. Tibusid loetakse juba 24. juunil.

Üks vahejuhtum Istanbuli filmifestivali ajaloost, aastast 1988: oma kuuendal tegutsemisaastal andis riiklik tsensuuriamet korralduse eemaldada programmist viis filmi. Toona žürii esimeheks olnud Elia Kazan korraldas vastuseks koos Türgi filmitegijatega protestimarsi. Tulemus? Kultuuriministeerium väljastas määruse, millega kõik filmifestivalid Türgis on vabastatud tsensuurist.

+ + +

Kerala filmifestival Indias on vaid aasta vanem kui PÖFF. Nende võistlusprogramm keskendub Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika filmidele. Lisaks rahalisele auhinnale saavad võitjad paigutada oma auhinnakappi kas kuldse või hõbedase varesfaasani kujutise. Festivali programmi on valitud ka PÖFFil esilinastunud või auhinnatud filme.

India on paljurahvuseline maa, kus räägitakse paarikümnes ametlikus keeles (keeli on muidugi rohkem – sadu). Programm „Kaleidoskoop” annabki väikese ülevaade India filmikunstist eri keeltes. Teiste hulgas oli kavas PÖFFi debüütfilmide võistluse maailmaesilinastus, Abhinandan Banerjee bengalikeelne „Inimene ja pilv” (Manikbabur Megh). Programmis „Maailma filmikunst” näidatakse aga esinduslikku läbilõiget maailma filmifestivalide viimase aja paremikust ja sealt leiab ka teisi PÖFFi esmanäitamisi, olgu siis maailma-, rahvusvahelisi või Euroopa esilinastusi: Carlos Saura „Kogu ilma kuninga”, Bolat Kalõmbetovi „Mukagali. Poeedi lahkumise” või Abed Abesti „Eunuhhist khaani tapmise”.

+ + +

Alati on uhke tunne, kui mõni film, mida PÖFF näitab esimest korda maailmas, jõuab pärast seda nii mainekale festivalile, nagu seda on Austinis toimuv SXSW. Colombia režissööri Augusto Sandino „Hajuv udu” (Entre La Niebla) jõudis, ja mitte ainult jõudis – võitis ka ZEISSi operaatoritöö auhinna.

Palju õnne, Gio Park! Ja edu Pluto Filmile selle levitamiseks üle kogu maailma.

F_1_no_looking_back.jpg
Kirill Sokolovi „Rebi lahti ja unusta”

Brasiilias Porto Alegres toimuv Fantaspoa on üks maailma suurimaid fantaasiafilmide festivale. Otsetõlkes portugali keelest tähendab „fantaspoa” kummitust. Kirill Sokolov on vene filmilavastaja, kelle tähelend sai alguse 2018. aasta PÖFFilt, kui me esilinastasime esimest korda väljaspool Venemaad tema debüütfilmi „Kärva maha, paps” – üht viimaste aastate suurimat PÖFFi edulugu, mis külastas pärast Tallinnat rohkem kui 60 festivali. Nüüd pälvis noor venelane oma teise filmi „Rebi lahti ja unusta” (Оторви и выбрось) eest Fantaspoal parima režissööri tiitli ja tema verinoor, 11-aastane peaosatäitja Sofja Krugova kiituskirja.

Pole vist vaja lisada, kus „Rebi lahti ja unusta” esimest korda väljaspool Venemaad linastus – eks ikka Tallinnas.

Veel PÖFFi esilinastusi Fantaspoal: Abed Abesti „Eunuhhist khaani tapmine”, Harry Cleveni „Ajast väljas” (Zeria) ja Ugis Olte „Ohverdus” (Upurga).

+ + +

Geograafiline ilmakaar on alati suhteline. Nii on Bolzano üks Põhja-Itaalia linn, mis on samaaegselt ka Lõuna-Tirooli keskus. Aprilli alguses toimus seal 35. korda filmifestival, mis keskendub traditsiooniliselt Itaalia, Austria, Saksamaa ja Šveitsi filmidele. Kaheaastase pausi järel oli see taas „elav”, saalis istuva publikuga.

Võistlustules oli ka PÖFFi debüütfilmide võistluse rahvusvaheline esilinastus, Saksa režissööri Sarah Blaßkiewitzi „Ivie nagu Ivie” (Ivie wie Ivie). Muidugi toonitavad kõik selle filmi teemasid, varjatud rassismi ja identiteedi leidmist. Aga see on edasi antud mingi seletamatu kergusega, mis mõjub vaatajale ehk rohkemgi.

F_8_poppy_field.jpg
Eugen Jebeleanu „Mooniväli”

Siin Eestis on vähemalt kaks ilusa nimega filmiauhinda: Neitsi Maali ja Püha Jüri. Meie kodumaise filmi suurimaid tunnustusi kannab aga kohmakat EFTA nime. Miks mitte Nipernaadi? Või hoopis Pääsuke?

Rumeenias näiteks antakse välja Goposid – nimeka Rumeenia animaatori Ion Popescu-Gopo (1923–1989) loodud tegelaskuju, väikese humanoidse mehikese järgi, kes originaalis on väga lihtsa joonega visandatud.

Selle aasta Gopo võitja kahes kategoorias – parima debüütfilmi ja meeskõrvalosatäitmise eest – on Eugen Jebeleanu „Mooniväli” (Câmp de maci), mis esilinastus 2020. aasta PÖFFil ja on samuti üks festivali viimase aja suuri edulugusid.

+ + +

Maailma filmivaramu on sedavõrd suur, et pole vist teemat, millest ei saaks kokku panna teemafestivali.

Üks ja sama filmiprogramm kahes riigis, Uruguays ja Argentinas, kummaski žüriid ja auhinnad. See on Festival Internacional Cinecannábico. Seekord juhtus nii, et kummaski riigis sai peaauhinna sama film, 2017. aastal PÖFFil esilinastunud Põhja-Makedoonia lavastaja Gjorce Stavreski komöödia „Salajane koostisaine” (Исцелител).

Piisab lugeda festivali nime, et meenuks filmi süžee. Igaks juhuks paari sõnaga: isa põeb kopsuvähki, ametlik meditsiin ja alternatiivne on jõuetud. Siis leiab poeg juhuslikult paki ainega, mis satub piruka sisse ja toimub imeline tervenemine. Kuid ka naabrid tahavad abi oma tervisehädadele...

Pärast PÖFFi osales film veel ligemale 40 festivalil, võites ka auhindu ja esindades Põhja-Makedooniat mitteingliskeelsete filmide Oscari konkurentsis. Nüüd, neli aastat hiljem taas festivalid, seekord Lõuna-Ameerikas ja BFS Seed Award, mille pani välja festivali ametlik sponsor BFS Seed, mis turustab teatud taime seemneid.

+ + +

Filmifestivalid on omamoodi geograafia õppevahend, mis aitab mõista, et maailm on suurem kui Telliskivi linnak.

Bengaluru on India osariigi Karnataka osariigi pealinn. Linnas elab üle kaheksa miljoni inimese ja see on oluline kõrgtehnoloogiline IT-tööstuse keskus, seal hulgas kosmosetööstuse keskus. Linnas on palju inseneriteaduse ülikoole ja kolledžeid, ühte äärelinna kerkinud linnaosa kutsutakse India Silicon Valleyks. On täiesti ilmne, et sellise potentsiaaliga publik vajab rahvusvahelist filmifestivali. Ja 13. korda selline ka toimub.

Tänavu tuli näitamisele 200 filmi 50 riigist. Festivali avas 2020. aasta PÖFFi debüütfilmide võistluse maailmaesilinastus, Sonia Liza Kentermani „Rätsep” (Ράφτης). Mitu võistlusprogrammi on kodumaisteele filmidele. Meile on oluline aga mahukas Aasia filmide võistlus, kus koguni 28 teost, teiste seas 2020. aasta PÖFFi Euroopa esilinastus, Antoinette Jadaone „Fänn” (Fan Girl) ja sama aasta maailmaesilinastus, Bakõt Mukuli ja Dastan Džapar Uulu „Teekond Eedenisse” (Акыркы көч).

Maailma filmikunsti programmis on aga festival lisaks paljudele filmidele, mida PÖFFi publik on näinud meie kõrvalprogrammides, valinud näitamiseks järgmised PÖFFi esilinastused: Marat Sarulu „Tuhat unelmat” (Мин кыял), Nora Martirosjani „Kui tuul peaks vaibuma” (Si le vent tombe).

+ + +

Tšehhi jagas oma filmi- ja teleauhindu Kuldne Lõvi. Viimase PÖFFi debüütfilmide rahvusvaheline esilinastus, Michal Nohejli „Okupatsioon” (Okupace) pälvis tunnustuse järgmistes kategooriates: parim naiskõrvalosa (Antonie Formanová), parim stsenaarium (Marek Šindelka, Vojtěch Mašek) ja parim muusika (La Petite Sonja, Hank J Manchini).

Tundub, et käesoleval hetkel on see film omandanud teatud lisaväärtuse. Tingimustes, kus meie naaberriigi kodanike vaba mõtlemist survestab käputäie inimeste impeeriumiihaluse ideoloogiline okupatsioon. Kas inimestes jätkub vastupanuks julgust?

F_1_Me_And_The Beasts_KEY.jpg
Nico Manzano „Mina ja koletised”

Paljudele seostub Grenoble esimesena ehk olümpiamängudega. Kurb oli see, et Nõukogude Liit võitis jäähokis olümpiakulla. Rõõmustav aga see, et Norra tegi esmakordselt impeeriumile ära riikide medalite üldarvestuses – sirp ja vasar ei lehvinudki kõige kõrgemal. Ning veel üks viktoriiniküsimuse vastus: esimest korda oli olümpiamängude telepilt värviline. Nüüd on värviline ka Grenoble spordihoone fassaad, teadagi mis riigi lipuvärvides.

Grenoble on väike Prantsusmaa linn Alpides, elanikke umbes 200 000. Kuid siinses ülikoolis õpib 45 000 üliõpilast, mis annab piisava kindlustunde, et filmifestivali korraldades ei jää saalid tühjaks. Nii toimubki märtsi lõpus ja aprilli alguses Pürenee ja Ladina-Ameerika filmide festival. Ehk polekski mõtet sellest juttu teha, kui korraldajad poleks leidnud sellele teistest Prantsusmaa väikefestivalidest eristuva agenda, mis äratab tähelepanu. Võistlusprogrammi kutsutakse vaid need filmid, millel puudub Prantsusmaal levitaja. See tekitab huvi müügiagentides ja filmilevitajates.

Sellel aastal kandideeris mängufilmide võistlusprogrammis festivali ainsale auhinnale, publikupreemiale, kaheksa filmi. Nende seas eelmise PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammi maailmaesilinastuse, Joan Gómez Endara „Punase puu” (El árbol rojo), Just Filmi noortefilmide võistlusprogrammi maailmaesilinastuse, Juan Pablo Richteri „98 sekundit ilma varjuta” (98 Segundos Sin Sombra) ja „Põhjusega mässajate” võistluse maailmaesilinastuse, Nico Manzano „Mina ja koletised” (Yo y Las Bestias).

Grenoble filmifestivali kõrvalprogramm seevastu ei sea endale mingeid piiranguid. Nii oli festivali lõpufilmiks valitud 2020. aasta PÖFFi debüütfilmide võistluse maailmaesilinastus, Juan Pablo Félixi „Karneval” (Karnawal).

„Karnevali” müüb maailmas Saksamaal asuv Beta Film. Lisaks filmide müügile tegelevad nad ka tootmisega. Oma Skandinaavia tootmisüksuse kaudu tehakse kaheksaosalist telesarja „Estonia”, mille üheks produtsendiks on ka Riina Sildos.

+ + +

Eesti – „Vee peal”, Läti – „August välja”, Leedu – „Iisak”, Soome – „Kupee nr 6”, Taani – „Põgenemine”, Island – „Lambuke”, Poola – „Jälgi jätmata”, Ukraina – „Rusikast lahti”, Saksamaa – „Sinu jaoks loodud”, Gruusia – „Brightoni 4”, Ungari – „Post mortem”, Bulgaaria – „Hirm”, Armeenia – „Kui tuul peaks vaibuma”, Austria – „Suur vabadus”, Põhja-Makedoonia – „Õelus”, Kosovo – „Herilasepesa”, Sloveenia – „Sanremo”, Serbia – „Oaas”, Belgia – „Mänguväljak”, Slovakkia – „107 ema”, Portugal – „Lindude muundumine”, Austraalia – „Kui granaatõunad uluvad”, Jaapan – „Drive My Car”, Kasahstan – „Kollane kass”, Jordaania – „Amira”, Colombia – „Memoria”.

Koguni 26 riiki esitasid 2022. aasta mitteingliskeelsete filmide Oscarile linateose, mida PÖFF on näidanud. Neist kaheksa pääsesid eelvalikusse, kaks nomineeriti ja üks – „Drive My Car” – võitis.

No comments.