Euroopa esilinastus
Nr 10
„Midagi pole muutunud, maailm on endiselt sama. Kõnnid mõõda tänavat, pöörad ümber nurga ja kõik on täpselt nii, kuis peab. Ent siiski piisavalt teistsugune.“ Täpselt nii selgelt või ka ebaselgelt võib kokku võtta Hollandi vanameistri, multitalendi Alex van Warmerdami („Väike Tõnn“, „Borgman“), viimase, kümnenda täispika filmi filosoofia, mis on tehtud täpselt sellise elulise huumoriga, nagu seda võikski oodata ainult van Warmerdamilt.
Näeme väikest näitlejate seltskonda proovi tegemas. Millegi üle vaieldakse tõsiselt. Närvid kisuvad krussi. Õhku tekib pinge. Aeglaselt, kuid järjekindlalt viiakse meid koos filmi tegelastega nende argipäevaelu toimetuste keskele, kus selgub, et kõigil on mingi suur saladus kanda. Või tunnetab seda nii ainult loo peategelane Günter (van Warmerdami üks lemmiknäitlejaid Tom Dewispelaere), kunagi nelja-aastasena Saksa metsalaantest leitud orb, kes tunneb, et midagi on temaga lahti ja kes hakkab seetõttu kahtlustama, et kõik peavad tema vastu vandenõu? Kes on need inimesed, kes Günterile kahtlased näivad? Kas on see vaid mehe paranoia või on tõepoolest tema kahtlustustel tõepõhi all?
Ärme rohkem sisu lahti seleta, sest selline oli ka filmi produtsendi palve neile, kes hakkavad filmi välja reklaamima. Parim võimalus selle filmi nautimiseks on võimalikult vähe sellest teada ja ette lugeda – alustada n-ö puhtalt paberilt. Kindel on see, et „Nr 10“, mille võtted said läbi täpselt enne koroonapandeemia algust, on Alex van Warmerdam oma parimas vürtsikas kastmes. Hollandi vanameister on elu parimas vormis ja näitab, et 69 aastat pole mingi vanus selleks, et teha pööraseid ja naljakaid filme neile, kes peavad veel lugu mõnusast vana kooli absurdihuumorist.
Helmut Jänes
Filmi Shortlisti lisamiseks logi palun sisse
Alex van Warmerdam (snd 1952) omandas graafilise kujunduse eriala hariduse ja õppis Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis. Pärast kooli lõpetamist 1974 rajas oma esimese teatrikompanii. Van Warmerdamist on tõusnud tänapäeva üks mitmekülgsemaid kunstnikke, kes pole võitnud auhindu mitte ainult filmide, vaid ka teatrilavastuste ja romaanidega. 2010. aastal oli tema soolonäitused nii Stedelijki muuseumis Schiedamis kui ka EYE Filmimuuseumis Amsterdamis. Kõige rohkem teatakse van Warmerdami siiski tema musta komöödia žanris tehtud filmide järgi, mis said alguse debüütfilmiga „Abel“ (1986). Praktiliselt kõik tema filmid, kus ta on enamasti ka ise mänginud, on pälvinud auhindu kõikjal maailmas; viimatistest töödest nomineeriti „Borgman“ (2013) Cannesis Kuldsele Palmioksale ja see linastus ka PÖFFil. Fantaasiasugemetega triller „Nr. 10“ on lavastaja kümnes täispikk film.
Abel (1986), De noorderlingen (The Northerners, 1992), De jurk (Kleit, 1996), Kleine Teun (Väike Tõnn, PÖFF 1998), Grimm (PÖFF 2003), Ober (Kelner, PÖFF 2006), De laatste dagen van Emma Blank (Emma Blanki viimased päevad, PÖFF 2009). Borgman (2013), Schneider vs. Bax (2015), Nr. 10 (2021)
Grand prix parimale filmile, stipendium 20 000 eurot Tallinna linnalt
