PÖFFi filmid löövad maailmas laineid
Uudis
Pöffihunt

Millised edulood on saanud alguse PÖFFilt? Kuidas läheb PÖFFil esilinastunud filmidel laias maailmas? Mida kirjutatakse mujal PÖFFi kohta? Jälgi jooksvalt!

Katalaanid andsid välja oma filmiauhinnad

Katalaani filmiakadeemia kuulutas Barcelonas 15. korda välja Gaudi filmiauhinna laureaadid. Pisut varjutas kogu õhtut kurb teade, et 69-aastaselt on surnud nimekas režissöör, mitmekordne Gaudi auhinna võitja Agustí Villaronga (PÖFF on näidanud tema filmi „Must leib”).

Oodatult pälvis peamised auhinnad Carla Simóni „Alcarràs”, kuid kaks auhinda sai ka Just Filmi noortefilmide võistlusel osalenud Pilar Palomero film „Emalik”: 14-aastane Carla Quílez oli parim uus näitleja, Ángela Cervantes aga parimaks naiskõrvalosatäitja.

Santo Domingo – Kariibi mere pärl

Festival de Cine Global de Santo Domingo (22.–29. jaanuaril) on Dominikaani Vabariigi tähtsaim rahvusvaheline filmisündmus, laiemalt võetuna oluline kogu Kariibi mere piirkonnale.

Võistlusprogrammi on valitud teiste seas ka PÖFFi debüütfilmide võistluse maailmaesilinastus, Alejandro Rojase ja Juan Sebastián Vásqueze „Sissepääsu lävel” (Hispaania).

Väljaspool võistlust jõuavad ekraanile aga PÖFFi põhivõistluse rahvusvahelised esilinastused, Matías Bize „Karistus” (Tšiili-Argentina) ja Santi Amodeo „Õrnus” (Hispaania), „Põhjusega mässajate” võitja, José Luis Rugelese „Mäss” (Colombia-Argentina) ja Just Filmi lastefilmide võistlusprogrammi film, Alexis Morante „Oliveri universum” (Hispaania).

F_2_Driving_Mum
Hilmar Oddsson „Teekond emaga”

Edinburgh kinni, Glasgow jätkab

Šotimaa filmifestivalidest meenuvad kohe kaks, Edinburgh ja Glasgow. Esimene neist, üks vanemaid maailmas, lõpetas pärast 75 aastat oma tegevuse. Õigemini, eelmise aasta oktoobris astusid uksest sisse asised likvideerijad, vallandasid päevapealt töötajad, ja ongi kõik! Muidugi kogutakse siiani selle festivali fännide ja kohalike elanike allkirju petitsioonile, kuid vaevalt see päästab festivali kui organisatsiooni jätkumise senisel kujul. Arvatavasti sai sellele saatuslikuks kinosaalide omamine ja nende ekspluatatsioonikulude kallinemine. Sellest on kahju, sest oli ju sinna programmi aegajalt asja ka Eesti mängufilmidel alates Jüri Sillarti „Äratusest” kuni Kadri Kõusaare „Emani”.

Glasgow festival (1.–12. märtsil) astub aga reipalt vastu oma 23. väljaandele. Avaldatud programmis leidub ka PÖFFi võistlusprogrammides linastunud filme.

Põhiprogrammis on PÖFFi võidufilm, Hilmar Oddssoni „Teekond emaga” (Island-Eesti), „Kriitikute valikute” maailmaesilinastus, Carol Morley „Kirjutaja. Kunstnik. Piraat. Kuningas” (Suurbritannia) ja Balti filmi rahvusvaheline esilinastus, Ása Helga Hjörleifsdóttiri „Vastus Helga kirjale” (Island-Holland-Eesti). Publikuauhinna programmis on debüütfilmide võistlusprogrammi rahvusvaheline esilinastus, Welby Ingsi „Löök” (Uus-Meremaa), programmis „Viva el cine español!” Just Filmi noortefilmide võistlusel osalenud Pilar Palomero „Emalik” (Hispaania) ja programmis „FrightFest” Balti filmide võistlusprogrammis maailmaesilinastus, Jonas Trukanase „Mõtlik” (Leedu).

PÖFFi film võitis Šveitsis peaauhinna

Šveitsi filmikunsti esindusfestival Solothurni filmipäevad (18.–25. jaanuaril) kuulutas välja võitja. Peaauhinna Prix de Soleure´i koos ligemale 60 000 euroga sai PÖFFi debüütfilmide võistluse rahvusvaheline esilinastus, Sophie Jarvise „Kuniks oksad painduvad”!

Igas India osariigis oma filmifestival

India on sedavõrd suur riik, et peaaegu igal osariigil on oma rahvusvaheline filmifestival. Maharashtra osariigis on neid kaks. Osariigi pealinn Mumbai on hindikeelse Bollywoodi keskus, suuruselt teine linn Pune aga marathikeelse filmikunsti peamine kants. Seepärast on Pune filmifestivalil eraldi võistlusprogramm marathi filmidele.

Esimene Eesti film, mida Pune festivalil näidati, oli Sulev Keeduse „Kirjad Inglile”. Läks kümme aastat ja eelmisel Pune festivalil oli kõrvalprogrammis PÖFFi Balti võistlusel osalenud Kaupo Kruusiaugu „Sandra saab tööd”.

Tänavusele Pune festivalile (2.–9. veebruaril) on saanud kutse kolmas Eesti film, PÖFFi Balti filmi võistlusel osalenud Boris Gutsi „Minsk”. Lisaks on maailmafilmi võistlusprogrammi valitud veel Krzysztof Zanussi „Ideaalne number” (Poola-Iisrael-Itaalia) ja PÖFFi „Põhjusega mässajate” maailmaesilinastus, Ádám Császi „Kolm tuhat nummerdatud kildu” (Ungari).

Väljaspool võistlust näidatakse aga „Kriitikute valikute” maailmaesilinastust, Reza Jamali „Lastetut küla” (Iraan).

F_3_Hit_Big
Jukka-Pekka Valkeapää „Suur noos”

Eestlased ja Soome Jussid

Oscarid ja Cesarid, Robertid ja Amandad, Kuldsed Kotkad ja Kuldsed Põrnikad... – aasta alguses jagavad paljud riigid oma parimatele filmidele auhindu. Nii ka Soomes, kus sealne tähtsaim preemia kannab kodust Jussi nime.

Kes ei tea, siis auhinna nimi tuleneb Artturi Järviluoma populaarse näitemängu „Põhjalased” peakangelase, sirgeselgse talupoja Jussi Harri nimest – just tema paneb 19. sajandi keskpaiga Lõuna-Pohjanmaal paika pussikangelase Karjanmaan Köysti ja julgeb vastu hakata jõhkrale nimismehele. Auhind ise pole kullast, hõbedast ega pronksist, vaid kipsist ja kujutab kaabuga meest, käed risti rinnal. Seda annab välja sealne filmiliit Filmiaura ja tegu on ühe vanima Euroopa filmipreemiaga, mis asutati juba 1944. aastal.

Ka eestlastele on neid viimastel aastatel seoses Eesti ja Soome koostöö edenemisega jagunud – Andris Feldmanis ja Livia Ulman, Liina Pihel, Eugen Tamberg, Jaagup Roomet ja Kalju Kivi –, ja meie kineastid on suures mängus tänavugi. PÖFFi põhivõistlusprogrammis esilinastunud filmi „Suur noos” eest hakkavad sellele kandideerima operaator Meelis Veeremets ja grimmikunstnik Kaire Hendrikson.

Kokku kandideerib Jukka-Pekka Valkeapää film viiele Jussile, lisaks parima kõrvalosa (Ilkka Heiskanen), muusika (Stefan Pasborg) ja kunstnikutöö (Kaisa Mäkinen) eest.

Tähelepanu väärib ka see, et soomlased on loobunud osatäitjate jagamisest meesteks ja naisteks, esimest korda antakse välja parima pea- ja kõrvalosa auhind, lisaks tunnustatakse parimat uustulnukat. On ka neljas näitlejapreemia, mis kannab poeetilist nime Valkokankaan Valopilkku ja on mõeldud näitlejale, kes on aasta jooksul oma filmirolli või -rollidega kõige enam puudutanud, rõõmustanud, hirmutanud, nutma ajanud, provotseerinud või meelt lahutanud – just nii on kirjas selle preemia statuudis.

Tibusid hakatakse lugema 24. märtsil.

Trieste – Kesk- ja Ida-Euroopa kohtumispaik

Trieste filmifestival (21.–28. jaanuaril) on spetsialiseerunud Kesk- ja Ida-Euroopa filmidele. Pärast sõda polnud see Itaalia piirkond mitu aastat Itaalia osa, vaid vabapiirkond, mida kuni 1954. aastani kontrollisid USA, Suurbritannia ja Jugoslaavia sõjaväelised administratsioonid. Linnas, kus vaid 205 000 elanikku, on koguni kaks filmifestivali. 1980. aastal sai Grigori Kromanovi „Hukkunud Alpinisti hotell” Trieste ulmefilmide festivalil Hõbedase Asteroidi auhinna, mis jäigi selle autori ainsaks rahvusvaheliseks tunnustuseks. Muidugi tekitas see Eestis väga suurt ja kohati ülivõrdelist vastukaja. Mõni aasta hiljem see festival hääbus, et taaselustuda aastal 2000.

Kuid tagasi praegu toimuva, 34. Trieste rahvusvahelise filmifestivali juurde. Sealt leiame kolm filmi PÖFFi võistlusprogrammides näidatust: Balti filmide programmis osalenud Inna Sahhakjani „Aurora päikesetõusu” (Armeenia-Leedu-Saksamaa) ja Signe Baumane „Armunud abiellu” (Läti-USA-Luksemburg) – programmist „Off The Beaten... Screens”, samuti PÖFFi põhivõistluse maailmaesilinastuse, Andrea Magnani „Vanglalinnukese" (Itaalia-Ukraina) – väljaspool võistlust.

„Vanglalinnukest” näidati kohe pärast PÖFFi ka Torino filmifestivalil ja nüüdseks on see broneeritud ka väiksematele festivalidele-üritustele Itaalias.

Trieste festivali kavas oli ka Krzysztof Zanussi „Ideaalne number” (Poola-Iisrael-Itaalia), millega tunnustati PÖFFil elutööauhinna saanud režissööri Trieste Idatähe eriauhinnaga – panuse eest Ida- ja Lääne-Euroopa suhete tugevdamisse.

F_1_The_Young_Arsonists
Sheila Pye „Noored süütajad”

Santa Barbara – Põhja-Ameerika hüppelaud

Santa Barbara filmifestival (8.–18. veebruaril) on üks olulisemaid aknaid filmidele väljastpoolt USA-d. Osalemine festivalil ei garanteeri, kuid avab neile filmidele võimaluse jõuda laiema publikuni Põhja-Ameerikas.

Huvitav on märkida, et sealne festival peab esilinastuste staatuses oluliseks tuua esile vaid kahte, maailma- või USA esilinastust, jättes kõrvale mujal maailmas kasutatava rahvusvahelise esilinastuse kategooria. See fakt on kõnekas, et mõtiskleda filmikultuuri üle USA-s ja mujal.

Selle aasta festivali programmis on 52 maailma- ja 78 USA esilinastust.

Kui möödunud aastal oli festivalil kaks PÖFFi võistlusprogrammi filmi, siis sellel aastal on neid tunduvalt rohkem:

PÖFFi filmid võitsid Bangladeshis

Vaatamata suurele rahvaarvule on Bangladeshis vähe filmifestivale. Kõige olulisem ja tuntum on Dhaka rahvusvaheline filmifestival (14.–22. jaanuaril). Korraldajad peavad oluliseks tuua eraldi esile naiste hääl filmitegemises. Seepärast on festivalil ka eraldi võistluskava „Women Filmmakers”. Sellesse sektsiooni oli teiste hulgas valitud kaks PÖFFi võistlusprogrammide filmi. Mõlemad said Bangladeshis ka auhinnad.

Parimaks naisrežissööriks tunnistati Katharina Woll filmi „Soov olla armastatud” eest, mida PÖFF näitas oma debüütide võistlusel. Parimaks „Women Filmmakers” filmiks aga Just Filmi noortefilmide võistlusprogrammis näidatud Maria Douza „Kuula” (Kreeka).

F_7_The_Land_Within
Fisnik Maxville „Osa mullast”

PÖFFi parim debüütfilm jõuab lõpuks kodumaale

Solothurni filmipäevadest (18.–25. jaanuar), mis ülejärgmisel aastal saab juba 60-aastaseks, on kujunenud Šveitsi filmi olulisim sündmus. Mahuka programmi eripäraks on see, et võistlusprogrammidesse pääsevad vähesed. Üldse on kolm võistluskategooriat: põhivõistlus, publikufilmi võistlus (etteantud valikust) ja debüütide võistlus. Erisus on ka see, et võrdselt kandideerivad auhindadele mängu- ja dokumentaalfilmid.

Sellel aastal on juhtunud nii, et põhivõistlusel kandideerivad dokumentaalfilmide kõrval peaauhinnale (60 000 eurot) vaid kaks mängufilmi ja mõlemad on debüüdid, mis osalesid ka PÖFFi debüütfilmide võistlusel: Fisnik Maxville „Osa mullast” (Šveits-Kosovo) – võidufilm – ja Sophie Jarvise „Kuniks oksad painduvad” (Kanada-Šveits). Filmipäevade kavas on ka Just Filmi noortefilmide võistlusel osalenud Damien Hauseri „Theo: vestlus aususega” (Šveits).

Kõike kolme näidatakse Solothurnis Šveitsi esilinastusena.

Olgu lisatud, et pileti tavahind sellel üritusel on 17,2 eurot.

„Sissepääsu lävel” sai kutse ookeani taha

Alejandro Rojase ja Juan Sebastián Vásqueze filmi „Sissepääsu lävel” maailmaesilinastus toimus PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis. See pälvis rahvusvahelise filmiajakirjanike ühingu FIPRESCI auhinna. Vahemärkusena olgu lisatud, et üks filmi autoritest Alejandro Rojas on olnud ise filmiajakirjanik, kes kajastanud ja intervjueerinud filmitegijaid Cannes´i, Veneetsia, Toronto, Sundance`i ja Berliini festivalil.

Kuu hiljem võidutses „Sissepääsu lävel” Kolkata (vanemad inimesed teavad linna Calcutta nime all) filmifestivalil. Rahvusvahelises võistlusprogrammis tunnistati see parimaks filmiks. Nüüd on film kutsutud osalema ka märtsis toimuvale mainekale South by Southwest (SXSW) festivalile Austinis.

Meeldetuletusena filmi treiler, mis pole eriti atraktiivne, kuid peegeldab täpselt lavastuslikku lähenemist – tuleb välja, et see on põnevalt huvitav nii Euroopas, Aasias ja loodetavasti ka Põhja-Ameerikas.

F_6_My_Love_Affair_With_Marriage
Signe Baumane „Armunud abiellu”

Isegi Austraalias näeb PÖFFi filme

Thomas Caldwell on Melbourne´i St Martinsi noorte kunstikeskuse peadirektor. Tegemist on 5–18-aastastele mõeldud loovuskeskusega. Selle kõrval on ta seotud filmimaailmaga. Kaheksa aastat oli Caldwell Melbourne´i filmifestivali programmikoostaja. Ta on kirjutanud koolidele filmianalüüsi õpiku ja arvustab regulaarselt filme. Viimased kaks aastat on ta tegutsenud Austraalia lastefilmide festivali ja festivali „Europa! Europa” kunstilise juhina.

Eelmisel aastal, kui „Europa! Europa” toimus esimest korda, oli kavas neli PÖFF24 põhivõistluse filmi, teiste hulgas Peeter Simmi „Vee peal”. Festivali teises väljaandes, mis algab 16. veebruaril, linastub kolm filmi, mis osalesid PÖFFi Balti filmide võistlusel: Inna Sahhakjani „Aurora päikesetõus”, Ove Mustingu „Kalev” ja Signe Baumane „Armunud abiellu”.

Festival toimub korraga Melbourne´is ja Sydneys. Igat filmi näidatakse kaheksa korda ja tavapileti hind on 25 kohalikku dollarit ehk 15,75 eurot.

Enamik Hispaania parimatest tuleb tuttav ette

Veel üks edetabel. Seekord filmiportaalis High on Films, kus järjestati eelmise aasta parimad Hispaania filmid. Mingit üllatust pole esimese ja kolmanda koha puhul.

  1. „Elajad” („As bestas”)

  2. „Unelaul” (2022. aasta Tartuffi kavas)

  3. „Alcarrás” (2022. aasta PÖFFi kavas)

Neljandal kohal leiame aga Just Filmi noortefilmide võistlusel osalenud Pilar Palomero filmi „Emalik”. Linateos tuli välja San Sebastiani festivalil ja oli juba enne Just Filmi kogunud mitu auhinda. Ometi näitab selle filmi pääsemine edetabelitesse veelkord seda, et Just Filmi võistlusprogramm on ühtlaselt tugev.

F_3_A_Cup_Of_Coffee_And_New_Shoes_On2
Gentian Koçi „Tass kohvi ja uued kingad”

Göteborg käib PÖFFil filme valimas

Göteborgi filmifestival (27. jaanuar – 5. veebruar) avaldas oma programmi. Tõenäoliselt pole seal kunagi varem olnud nii palju PÖFFi võistlusprogrammide filme. Mingil määral on see seletatav ka sellega, et igal aastal kasvab PÖFFi külaliste hulgas välisfestivale esindavate inimeste hulk. Näiteks Göteborgist olid viimasel PÖFFil meie külalisteks Freddy Olsson ja Josef Kullengård. Esimene on suurte kogemustega programmikoostaja, kes on selle festivaliga seotud juba 35 aastat. Kullengård on aga festivali tööstussektsiooni juht.

Muuseas, Göteborgi festivali pileti tavahind on 110 krooni ehk 9,78 eurot.

Göteborgi festivalil on PÖFFi võistlusprogrammidest kavas järgmised filmid:

Põhivõistlusprogrammist Gentian Koçi „Tass kohvi ja uued kingad” (Albaania-Portugal-Kreeka-Kosovo), Jukka-Pekka Valkeapää „Suur noos” (Soome-Eesti) ja Hilmar Oddssoni „Teekond emaga” (Island-Eesti).

Debüütfilmide võistlusprogrammist Erika Calmeyeri „Storm” (Norra).

„Kriitikute valikutest” Mariana Cengel-Solcanská „Toatüdruk” (Slovakkia-Tšehhi).

Balti filmi võistlusprogrammist Signe Baumane „Armunud abiellu” (Läti-USA-Luksemburg), Inna Sahhakjani „Aurora päikesetõus” (Armeenia-Leedu-Saksamaa), Kristina Buožytė ja Bruno Samperi „Ellujäämisaeg” (Leedu-Belgia-Prantsusmaa) ja Ása Helga Hjörleifsdóttiri „Vastus Helga kirjale” (Island-Holland-Eesti).

PÖFF võttis Ungari filmidest maksimumi

Aastalõpu filmiedetabelites tasub alati jälgida riikide kodumaiste filmide edetabeleid. Programmikoostajatele on see teatud mõttes tagasiside, sest valikuid tehakse pool aastat enne edetabelite koostamist.
Ungari kultuuriväljaanne KULTer avaldas oma 2022. aasta kodumaiste filmide edetabeli.

Üheksandal kohal on PÖFF25 maailmaesilinastus, parima kunstnikutöö auhinna võitnud György Pálfi „Igavesti igaveses”.

Viiendal kohal on PÖFF26 Just Filmi noortefilmide võistluse maailmaesilinastus, žürii poolt ära märgitud György Mór Kárpáti „Tulevane suvi”.

Neljandal kohal on PÖFF26 Just Filmi noortefilmide võistluse grand prix´ laureaat, Noémi Veronika Szakonyi „Kuus nädalat”.

Esimesel kohal on PÖFF26 Just Filmi noortefilmide võistlusfilm, Szilárd Bernáthi „Larry”.

Muidugi pole edetabelid, isegi festivalide auhinnad absoluutne tõde. Kuid ülal esitatud nimekirjale tuginedes võib väita, et Just Filmi programmikoostajad võtsid Ungari mängufilmidest maksimumi.

Viis filmi, mida India ootab

Outlook on India suurkirjastus, mis annab välja ajakirju paberkandjal ja veebis. Paberajakirja tiraaž on 1,8 miljonit. Internetis saab ajakiri Outlook India umbes 8,5 miljonit külastust kuus, millest 2/5 on India ja ülejäänud muu maailma lugejad. Prateek Sur on selle väljaande üks abitoimetajatest, kes kirjutab filmidest ja filmiuudistest. Et saada aimu filmiajakirjaniku tööst Indias, tasub vaadata, mitu lugu ta päevas kirjutab – neli kuni kümme!

See ajakirjanik koostas lugejatele oma soovituse „What Lies Ahead In 2023: 5 Film Gems To Look Out For”. Ja ennäe, nende viie pärli hulgas on ka PÖFFi põhivõistlusprogrammi maailmaesilinastus, Sudhanshu Saria film „Sanaa”.

„Sanaa is one such story, a social drama, that follows a headstrong and ambitious girl who is raging an internal battle that is rooted in unhealed trauma. The film has talented actor Radhika Madan as the lead, along with Pooja Bhatt, Sohum Shah and Shikha Talsania in pivotal roles. Sanaa had its world premiere at the Tallinn Black Nights Film Festival which is one of the biggest film festivals in Northern Europe. It was the only Indian film competing for The Grand Prix For Best Film in 2022 at the Festival. The film is directed by National Film Award-winning filmmaker Sudhanshu Saria.”

F_5_The_Poet
Giedrius Tamoševičius ja Vytautas V. Landsbergis „Poeet”

Sõda filmikriitika pärast

Viisteist aastat tagasi tekkis Saksamaal sõnasõda filmikriitika pärast. Ründavaks pooleks olid mitmed režissöörid ja produtsendid. Näiteks produtsent Guenter Rohrbach nimetas filmikriitikuid autistideks ja elitaristideks, kirjutades muuhulgas: „Do we even need them, these elite self-promoters who turn pirouettes around our films? Is the meager praise they occasionally give worth all the suffering they inflict, all the damage they do to us?”

Sellele vastas tollane filmikriitikute organisatsiooni juht Josef Schnelle. Tema viis diskussiooni laiemale pinnale. Esiteks süüdistas ta päevalehti, et need koondavad ainult koosseisulisi filmikriitikuid. Teiseks, USA-st pärit (Roger Eberti algatus) „pöial püsti, pöial alla” olevat muutnud filmikriitika „tootetestiks”. Schnelle torkis ka herilasepesa väitega, et filmikunsti saab edendada ainult kogenud, alaliselt töötavate filmikriitikute tehtav kvaliteetajakirjandus, kehvemad amatöörkriitikud ja „vihablogid” takistavad keerukatel filmidel end maksma panna. Tollane väitlus toimuski ajal, kui filmiblogide arv kasvas plahvatuslikult. Muidugi ei jätnud sellele vastamata blogijad.

Aeg on andnud arutust. Meil Eestiski oli filmiblogide kõrgaeg, mis nüüd on vaibumas olematusse. Koosseisulisi filmikriitikuid, kes kirjutaksid igapäevaselt, on mõni üksik. Päevalehed eelistavad pigem lühikesi „tootetutvustusi” kui seda, mille eest võitles Josef Schnelle: „It is the critics’ prerogative to praise and promote smaller productions that might get missed. When it comes to big-budget or Hollywood films, the critics have virtually no influence on the box office because the audience for these films rarely read reviews.”

Sellest tulenevalt: Eesti filmikriitika vajab püsimiseks ja arenguks kirjutajaid ühendavat filmiportaali, mis laiendaks oluliselt avaldamise võimalusi.

Kümme aastat tagasi asutas Meredith Taylor online-filmiajakirja Filmuforia. See ei ole ühe inimese sooloprojekt. Toimetajana on ta osanud moodustada kindla kirjutajate ringi. Seejuures jätkab ta ise kirjutamist lisaks oma ajakirjale veel mitmetele väljaannetele. Eelmisel aastal ilmusid ajakirjas Sundance´i, Rotterdami, Berliini, Bergamo, Karlovy Vary, Cannes´i, Locarno, Veneetsia, Toronto, San Sebastiani, Marrakechi ja Red Sea filmifestivalil näidatud linateoste arvustused. Ning muidugi oli ajakiri akrediteeritud ka PÖFFile. Ning kuhugi pole kadunud ka „pöial püsti, pöial alla” hinnang. Kuna see on ehk liiga radikaalne, siis on kasutusel rohkem tärnid. Kõrgeim hinne on 4/4.

PÕHIVÕISTLUSPROGRAMM

Béatrice Pollet „Keegi ei märganud” (Prantsusmaa) - 3,5/4

Sérgio Machado „Himude jõgi” (Brasiilia) - 3/4

Hilmar Oddsson „Teekond emaga” (Island-Eesti) - 4/4

Matías Bize „Karistus” (Tšiili-Argentina) - 3/4

BALTI FILMI VÕISTLUSPROGRAMM

Giedrius Tamoševičius ja Vytautas V. Landsbergis „Poeet” (Leedu) - 4/4

Ása Helga Hjörleifsdóttir „Vastus Helga kirjale” (Island-Holland-Eesti) - 4/4

F_1_River_Of_Desire
Sérgio Machado „Himude jõgi”

Ülemaailmne filmist kirjutajate ühing arvustab

International Cinephile Society on ülemaailmne organisatsioon, mis ühendab elukutselisi filmikriitikuid, -ajakirjanikke, -teadlasi ja -ajaloolasi. Selle 150 liiget annavad iga aasta veebruaris välja ka oma auhindu.

Matthew Joseph Jenner (Lõuna-Aafrika Vabariik) võttis PÖFFilt arvustada kaks filmi.

Sérgio Machado „Himude jõgi” (Brasiilia) - 3,5/5

„A beautiful document of working-class Brazil and the people who inhabit it, as filtered through the perspective of a director who has an implicit understanding of all the details that make these stories so compelling.”

Jun Robles Lana „Meist, kuid mitte ainult” (Filipiinid) - 4/5

„Complex, riveting and achingly beautiful, About Us But Not About Us is a film with a remarkable grasp on the human condition and its many existential peculiarities.”

PÖFF pälvis Itaalia filmiajakirja tähelepanu

Quinlan on Itaalia filmikriitikute ajakiri. Selles mõttes klassikaline, et peatoimetaja kõrval on toimetuskolleegium. Ajakiri on alati kohal Veneetsia, Cannes´i, Berliini, Torino ja Rooma filmifestivalil. Rõõmustav on see, et sealsed professionaalsed filmikriitikud on pannud tähele ka PÖFFi. Kui 2020. ja 2021. aastal ilmus ajakirjas kummalgi aastal vaid üks arvustus PÖFFi filmide kohta, siis nüüd tutvustati juba nelja filmi.

Giampiero Raganelli on viljakas filmi- ja teatrikriitik, kes avaldab arvustusi paljudes Itaalia väljaannetes. Quinlani lugejatele kirjutas ta järgmistest PÖFFi filmidest:

Hilmar Oddsson „Teekond emaga” (Island-Eesti)

Kôji Shiraishi „Turvasõna” (Jaapan)

Krzysztof Zanussi „Ideaalne number” (Poola-Iisrael-Itaalia)

Ryuichi Mino „Erakordne Ginji” (Jaapan)

marypickford (1).jpg
Mary Pickford Theatre

Seitsmes jaanuar – Eesti film aktsioonis

Ei juhtu just sageli, et mõnel välismaa filmifestivalil näidataks mitut Eesti filmi samal päeval ja samas kinoteatris. Selles mõttes oli 7. jaanuar tähelepanu vääriv.

Palm Springsi filmifestivalil oli teiste filmide kõrval kavas ka kaks PÖFFi Balti võistlusprogrammis osalenud Eesti mängufilmi:

Programmis „Awards Buzz – Best International Feature Film” oli kavas Ove Mustingu „Kalev”. Programmis „World Cinema Now” aga Elmo Nüganeni „Apteeker Melchior”. Olgu märgitud, et see on Nüganeni teine film Palm Springsi filmifestivalil: 2016. aastal oli kavas „1944”.

Mõlemat filmi näidati kinos Mary Pickford Theater. See avati 2001. aastal. Nime sai kino sellest, et fuajees oli pisike Pickfordi muuseum, mida enam seal pole: mingil hetkel võttis näitlejatari perekond muuseumisse deponeeritud esemed tagasi. Vaadates kino fassaadi on raske uskuda, et siin on 14 saali kokku 3000 istekohaga. Kinol on oma päikesepaneelide park, esimene sellelaadne USAs, hoides kõvasti kokku energiakulusid.

Poola filmiportaal kümneid ei loobi

Krzysztof Osica töötab igapäevaselt Poola ringhäälingukompanii TVN Group toimetajana. Kuid selle kõrval on ta juba üksteist aastat poolakeelse filmiportaali Filmaster kaastöötaja. See on filmisõpru ühendav platvorm, kus saab avaldada arvustusi, hinnata filme jne.

Filmidele tärnide andmisel on ta ülimalt tagasihoidlik. Paari aasta jooksul on vist ainult üks film saanud 9/10, pügal allapoole vaid mõned üksikud. Seevastu avaldatud arvustused on Google-tõlgi abil loetuna argumenteerivalt huvitavad.

Viimaselt PÖFFilt avaldas ta järgmised arvustused:

Juraj Lehotský „Plastiksümfoonia” (Slovakkia-Poola-Tšehhi) - 5/10

Matías Bize „Karistus” (Tšiili-Argentina) - 7/10

Sudhanshu Saria „Sanaa” (India) - 5/10

Ádám Császi „Kolm tuhat nummerdatud kildu” (Ungari) - 7/10

Ove Musting „Kalev” (Eesti) - 6/10

Viiest viis!

On kõikvõimalike nimekirjade ja edetabelite hooaeg.

Siin on üks neist, portaali Dirty Movies autorite oma. Nad vaatasid PÖFFil väsimatult uusi filme ja avaldasid operatiivselt nähtu kohta arvustusi. Väljaandele omaselt andis arvustuse autor filmile tärne. Siin on juhuslikus järjekorras filmid, mis said 5/5:

Ahmad Bahrami „Prügilinn” (Iraan)

Christopher Roth „Servus, paps, näeme põrgus” (Saksamaa)

Gentian Koçi „Tass kohvi ja uued kingad” (Albaania-Portugal-Kreeka-Kosovo)

Hilmar Oddsson „Teekond emaga” (Island-Eesti)

Fisnik Maxville „Osa mullast” (Šveits-Kosovo)

Çiğdem Sezgin „Suna kahevahel” (Türgi-Hispaania-Bulgaaria)

Dito Tsintsadze „Roxy” (Saksamaa-Gruusia-Belgia)

Inna Sahhakjan „Aurora päikesetõus” (Armeenia-Leedu-Saksamaa)

Giedrius Tamoševičius, Vytautas V. Landsbergis „Poeet” (Leedu)

F_11_Stiekyt.jpg
Etienne Fourie „Variserlik”

Miks jääb Lõuna-Aafrika Vabariik kõrvale Oscarite jagamiselt

On põhjust rääkida ühest PÖFFi põhivõistluse esilinastusest, Lõuna-Aafrika (LAV) režissööri Etienne Fourie filmist „Variserlik” (Stiekyt). Film on kutsutud osalema Rotterdami festivali programmi „Harbour”. Festival iseloomustab seda programmi kui „Echoing Rotterdam’s port city identity, Harbour offers a safe haven to the full range of contemporary cinema that the festival champions.”

Aga olulisem on siin see, et LAV ei esitanud sellel aastal oma filmi mitteingliskeelse filmi Oscarile. Seal on asi korraldatud nii, et filmide autorid ise esitavad oma soovi rahvusliku filmi ja video fondile, kes teeb nende seast valiku. Tulemus oleks pidanud selguma hiljemalt novembri lõpuks: üheksa filmi tegijad ootasid, kuid fond vaikis.

Detsembri keskpaigas tundis ajakirjandus huvi ja fondi esindaja vastus oli lakooniline: sel aastal LAV ei osale. Põhjus olevat selles, et enamus kaalumisele esitatud filme ei vasta Oscarite reglemendile. Ning need, mis vastavad, ei kujuta vähemusrühmi asjakohasel viisil.

„Variserliku” produtsent Brett Ahlers-Innes on andnud ajakirjandusele kommentaare. Ta ütleb, et antud hetkel pole tähtis Oscari nominatsioon, vaid pigem silt, et üks või teine film on esitatud, mis annab kodumaisele filmile juurde levi- ja müügipotentsiaali. Ning endastmõistetavalt häirib teda ja ta peab isegi ohtlikuks põhjendust, et tingimustele vastanud film „did not appropriately represent a minority community”. Ahlers-Innes argumenteerib, et „Variserlik” valiti ju sellistele tippfestivalidele nagu PÖFF ja Rotterdam. Fondi põhjendus olevat kui kõrvakiil vähemuskogukondadele, kes osalesid filmi loomisel ja keda nüüd süüdistatakse vähemuste kujutamises ebasobival viisil.

Kerala – sama vana kui PÖFF

Kerala on India osariik, mis pindalalt mõni tuhat ruutkilomeetrit väiksem, kuid rahvaarvult 38 korda suurem kui Eesti. Osariigi olulisem filmifestival, mis toimub valitsuse tuntaval toetusel, on sama vana kui PÖFF.

Parima India debüütfilmi auhinna võitis seal Siddharth Chauhani „Amari kvartal”, millele juhtis esimest korda tähelepanu PÖFF: meil pälvis see debüütfilmide konkursi eriauhinna originaalse visiooni eest.

Kuid Kerala festivalil oli muudki, mida esile tõsta. 78 filmist koosnev programm „World Cinema” näitas PÖFFi avafilmi, Leon Prudovsky tööd „Minu naaber Adolf”, samuti PÖFFi põhivõistlusfilmi, Etienne Fourie „Variserlikku”.

Programm „Auteur Odes” koosnes aga 14 filmist. Teiste hulgas linastusid seal Krzysztof Zanussi „Ideaalne number” ja Kim Ki-duki „Kõne taevast” – mõlemad samuti PÖFFi kavast.