„Mäss“, mis on saanud pealkirja Joe Arroyo, ühe Kariibide muusika kõige tugevama tegija kõige sümboolsema laulu järgi, viib meid teatud perioodi, paika ja meeleseisundisse.

1970ndate salsaplahvatuse juhtfiguur sulatas salsa, cumbia, konpa, zouki ja teised Aafrika diasporaa stiilid jäljendamatuks helide seguks, mida see film söandab piltidena peegeldada. Ajatud laulud (ärge magage maha selliseid võrratuid palasid nagu „Manyoma“ ja „La noche“) on segu palavikulistest loovus- ja valgustushetkedest, aga ka öödest täis üksindust, hullumeelsust, segaseid tundeid, kirgi, emotsioone ja kaost. „Mäss“ võrsub ajatu teekonnana loomingu juurtest, esitledes Joe Arroyot tõelise mässajana.

Kuidas kujutada üht kõigi aegade parimat artisti? Ärge oodake klassikalist muusikafilmi. Jorge Rugeles („Alias Maria“, Cannes 2015), mitmes valdkonnas kogenud tegija, näitab, et Columbia kinol on oma sügav isikupära, mis ületab põhjanaabri standardeid. Ta toob meieni väga erilise „El Joe“ laulja eluloo, mis aitab meil teha tutvust mitte ainult tema muusika, vaid ka legendi endaga.

Javier Garcia Puerto