Ana töötab antropoloogina ning tal on haruldane mittenakkav nahahaigus, millega ta ei taha leppida ning mida ta üritab meigiga varjata. Oma teaduslikus uurimustöös järgib Ana kadunud sugupõlvede uskumusi ja tavasid. Tema tähelepanu köidavad veidrad graveeringud ja sümbolid hauakividel ühe kõrge mäe lähistel. Hoolimata juhuslikest sarkastilistest kohtumistest oma sõbrannadega tunneb Ana end üksildase ja õnnetuna. Tema haige isa sureb paratamatult ühel hetkel, kuid Anal on endiselt valus sellega leppida. Leinav teadlane hakkab aru saama, et ta on tegelikult viimane oma kunagi suurest perekonnast. Ana usub, et kadunud kallimad ja esivanemad üritavad temaga salapäraselt jäetud märkide kaudu ühendust võtta.

Esimene Horvaatia-Leedu koostöös valminud film pakub rõõmustavalt ergastavat kogemust uudishimulikele, kannatlikele ja tähelepanelikele vaatajatele, kes ei karda kaotada ajataju aeglaselt kulgeva poeetilise draama elegantses embuses. Rabavalt täpne ja üksikasjalik Dubravka Turić ei rutta otseseid vastuseid või selgitusi andma, kuid ta järgib vihjeid, juhtlõngu, spiraale, ikoone, seinamaale, arme, fotosid, graffiteid ja salvestusi ning premeerib neid, kes suudavad tähelepanekuid meelde jätta. Sageli sõnatu, atmosfääriline ja nostalgiliselt spirituaalne draama toetub helikunstile, tugevalt motiveeritud koomilisele irooniale ja Leedu helilooja Jonas Jurkūnase kummitavalt kaunitele lühikestele klaverimeloodiatele. Üks neid haruldasi filmi, mis ei lõpe lõputiitritega, vaid vajab seedimisaega.

Oma lühifilmidega Cannes’i, Veneetsia ja Sarajevo festivalil osalenud režissöör lahkab sügavuti oma isiklikke kaotusi ja perekondlike jälgede kadumist. Tema hirme, ebakindlust ja püüdlusi kehastab imeline horvaatia näitlejanna (ja endine Euroopa Tõusev Täht) Marija Škaričić.

Edvinas Pukšta