Armeenia poolt parima mitteingliskeelse filmi Oscari kandidaadiks esitatud linateose muudab vägevaks Leedu kunstnike Gediminas Skyriuse, Rimantas Valeikise, Ieva Batrytè ja Martyna Kašinksyté piiritu loovus. Leedu animatsioon on arenenud aeglasemalt kui Eestis ja Lätis ning noore generatsiooni ja vanade klassikute (Valentas Aškinis, Ilja Bereznickas) vahel on suur lõhe. Leedu kunstnikud on loonud tõeliselt hämmastavaid tehnikaid, et leida tasakaalu animatsiooni, dokumentaalfilmi ja ajalooliste arhiivikaadrite vahel.

Armeenia näitlejannast Aurora Mardiganianist ei teatud enne filmikunsti tõusu peaaegu midagi. Tema vaikselt unustatud, kuid silmapaistev elulugu on imepärane, tähelepanuväärne ja aukartust äratav. Tema kannatused ja saavutused, kuulsus ja humanitaartegevus jäid üllataval kombel märkamata isegi Armeenias, kus filmitegijad jooksid mitu korda vastu müüri, enne kui film võitis Hõbedase Aprikoosi auhinna Jerevani rahvusvahelisel filmifestivalil.

Aurora habras elu purunes tema 14. sünnipäeval sisuliselt kildudeks. Uskumatul kombel õnnestus tal pääseda jõhkrast veresaunast, kus tapeti ta perekond, ja ta põgenes haaremite seksuaalorjusest. Tema täht kerkis New Yorgis ja Los Angeleses. Ta võitles järjekindlalt, et jäädvustada oma traumaatilised ja piinavad kogemused filmis „Auction of Souls“. Kõigi takistuste ja Hollywoodi ahnuse kiuste esilinastus film 1919. aastal Hollywoodi kõige ootamatumate linateoste seas. Aurora saatuseks sai ennast ohverdada ja unustusehõlma vajuda.

Oma kolmandas mängufilmis jätkab Inna Sahhakjan julgelt Aurora Mardiganiani haaravat missiooni meenutada meile Armeenia genotsiidi ja otomanide impeeriumi häbiväärseid kuritegusid, millest paljud inimesed eelistaksid mitte kuulda. Animatsioon oli ainus maagiline võimalus taastada Aurora ellujäämisteekond, lisades sellele õnnekombel taasavastatud 18 minutit kaadreid filmist „Auction of Souls“ ja intervjuusid vanemas eas Auroraga, kes suri 1994. aastal.

Edvinas Pukšta