Öeldakse, et hea naer on see, kus naeratus kerkib näole läbi pisarate. Itaalias sündinud maailmakodaniku Andrea Magnani nimi ei tohiks PÖFFi vaatajale võõras olla. Kes veel mäletab 2017. aasta festivalil linastunud režissööri võrratult muhedat debüütfilmi „Easy“, kus toitu ülemäära palju armastama hakanud memmepoeg satub ühtäkki suurte eluvalikute ette, aimab juba, kuhu võib lavastaja uus film tüürida.

Noore poisi Giacinto jaoks on vangla justkui kodu. Õigem oleks öelda, et see ongi tema ainuke kodu, sest trellide taga sündinud väike poiss on kogu elu koos emaga vanglas viibinud. Vangla on koht, kus Giacinto tõeliselt hingab ja elab, seal on ta sündinud, õppinud kõndima ja armastama. Niipea, kui vangla uksed tema selja taga sulguvad, tunneb noormees, et elu väljaspool vanglamüüre pole tema jaoks. Esimesel võimalusel põgeneb ta väljast taas vanglasse, koju, kus ta saab end ohtliku välismaailma eest kõige turvalisemalt tunda. Kuid täiskasvanud mehe ikka jõudes peab Giacinto siiski ükskord olulise otsuse langetama...

Režissööri sõnul on film sündinud tema enese noorpõlve elust Itaalia väikelinnas, mis tundus noorele mehele justkui vangla, kuid ometi nii armas.

Ääretult soe, vähese dialoogiga tummfilmilike elementidega flirtiv komöödia teab, mida kinopublik raskel ajal filmilt ootab. Sellest lausa pulbitseb inimlikku soojust, mida meil just täna kõige enam vaja läheb.

Helmut Jänes