Käesoleval märgilisel 25. juubeliaastal astuvad PÖFFi peaauhinna nimel võistlustulle 19 filmi, mis on programmimeeskonna ümarlaual läbinud juba vankumatu kindlusega tuleproovi teiste lugematute kandidaatide ees.
Esimest korda on PÖFFi grand prix’ väärtus 20 000 eurot, mille paneb välja Tallinna linn. Seejuures on põhivõistlusprogrammi suurimaks aardeks au ja hiilgus, mis andunud kinopubliku silmist peegeldub ja kirglike ajakirjanike sulest rahvusvahelisele filmitööstuse areenile edasi kandub. Just need väärtused on PÖFFi jaoks äärmiselt oluliseks edu indikaatoriks, mida saab mõõta filmitegijate usalduse kaudu, kes ikka ja jälle oma higi, vere ja pisaratega loodud filmide hinnalised esilinastused meie kätesse usaldavad.
Alljärgnevalt saad tutvuda kümne põhivõistlusprogrammi režissööri ja nende filmidega, mille seanssidel avaneb võimalus ka külla tulnud filmitegijatega kohtuda ja saada vastuseid kõikidele õhku jäänud küsimustele.
Režissöör Alex van Warmerdamist on tänapäeva üks mitmekülgsemaid kunstnikke, kes pole võitnud auhindu mitte ainult filmide, vaid ka teatrilavastuste ja romaanidega. Kõige rohkem teatakse van Warmerdami siiski tema musta komöödia žanris tehtud filmide järgi, mis on pälvinud auhindu kõikjal maailmas. Viimatistest töödest nomineeriti „Borgman“ (2013) Cannesis Kuldsele Palmioksale ja see linastus ka PÖFFil.
Fantaasiasugemetega triller „Nr. 10“ on lavastaja kümnes täispikk film. Parim võimalus selle filmi nautimiseks on võimalikult vähe sellest teada ja ette lugeda – alustada n-ö puhtalt paberilt. Kindel on see, et Hollandi vanameister on elu parimas vormis ja näitab, et 69 aastat pole mingi vanus selleks, et teha pööraseid ja naljakaid filme neile, kes peavad veel lugu mõnusast vana kooli absurdihuumorist.
Zhang Lu on režissöör, kes 38-aastaselt ütles pöördumatud sõnad „igaüks võib filmi teha“. Oma sõnade tõestuseks lavastaski ta esimese lühifilmi ning pühendus pärast seda täielikult filmikunstile. Tema 2001. aastal valminud lühifilm valiti Veneetsia võistlusprogrammi. Lu kolmandat mängufilmi „Kõrbeunistus“ näidati PÖFFil 2007. aastal. Samuti on PÖFFil linastunud tema filmid „Tumeni jõgi“ ja „Vaikne unelm“, mis osales PÖFFi ametlikus võistlusprogrammis.
Korea-Hiina režissööril on pikk ajalugu kirjanikuna ja tema filmidest ei puudu eluline poeesia. „Yanagawa“ on film kahest väga erinevast vennast, kes reisivad Pekingist Jaapanis asuvasse Yanagawasse, et kohtuda seal tüdrukuga, kellesse nad mõlemad olid noorena armunud. Filmile annab mõtliku alatooni tõsiasi, et ühel vendadest on diagnoositud vähk.
Režissöör György Pálfi saavutas rahvusvahelise tuntuse juba oma debüütfilmiga „Hõkk”, mis 2002. aastal Euroopa Filmiakadeemia parima debüüdi auhinna võitis. Režissööri teine film „Taksidermia” pälvis suure tunnustuse Cannes'i festivalil ja osales ka 2006. PÖFFi võistlusprogrammis EurAsia. PÖFFil on näidatud ka tema kolmandat filmi "Ma ei ole sinu sõber", mis linastus samuti EurAsia võistlusprogrammis.
„Igavesti igaveses” on Pálfi seitsmes täispikk film, mis kehtestab ennast kõva maksahaagiga moraali pihta ning kriibib tagatipuks järeleandmatult ka vaataja südametunnistust. See on tõeliselt jõuline juurdepanu tugevale autorile, mis ei võistle ühegi eelnevalt tehtud tööga, vaid loob kinnituse teadmisele, et Pálfi on Pálfi oma teada-tuntud headuses.
Režissöör Adilkhan Jeržanov on üks hinnatumaid ja viljakamaid Kasahstani filmitegijaid, kelle kaks filmi, „Omanikud“ ja „Maailma õrn ükskõiksus“ on osalenud Cannesi võistlusprogrammis, mõlemad filmid on linastunud ka PÖFFil. Tema eelmisel aastal valminud filme „Kollane kass“ ja „Ulbolsõn ‒ üksi kõigi vastu“ näidati samuti PÖFFil. Viimane neist pälvis NETPACi žürii auhinna kui parim Aasia film.
Vaid üksikud režissöörid maailmas suudavad teha aastas kolm erinäolist filmi. Väsimatu kasahhi Jeržanov on üks neist. Tema ustavad lemmiknäitlejad Danijar Alšinov ja Äsel Sadjakasova tulevad taas kokku PÖFFi põhivõistlusprogrammi ühes vaimukamas komöödias.
Režissöör Augusto Sandino on üks kaasaegse Colombia filmi säravamaid nimesid. Ta on osalenud sellistel festivalidel nagu Berlinale, Bafici ja Busan. Sandino debüütmängufilm „Õrn hingetõmme“ linastus PÖFFil aastal 2016 ja pälvis debüütfilmide võistlusprogrammis nii žürii eripreemia kui ka FIPRESCI preemia.
Tänavune põhivõistlus tõotab Sandinole tulla samavõrd edukas, kuna tema ürgsusest ja maagiast kokku põimitud nägemus elu avaldumisest ja jätkumisest poetab end selle esilinastusega filmikunsti pärlite varamusse. Ühtviisi ülev ja sügav „Hajuv udu” on kõikidele gurmaanidele, kes oskavad hinnata perfektsuseni viimistletud filmi õrna toorust. Neile, kes armastavad filmikunsti selle kõige pöörasemates avaldumisvormides ja sügavaimates eksistentsiaalsetes kihtides.
Ammu enne oma esimest mängufilmi „Rendileping“, mis linastus Veneetsia filmifestivalil, mängis ja laulis režissöör Kristijonas Vildziunas bändis nimega Šiaures Kryptises. Kahjuks läks bänd lahku juba pärast esimese albumi väljaandmist, ent tuli 2017. aastal uuesti kokku, et salvestada muusika tema filmile „Seneca päev“. Enne seda esindas Vildžiūnas oma filmiga „Sina oled mina“ Leedut Cannes´i filmifestivalil. Sama filmi eest pälvis ta 2006. aastal ka PÖFFi eriauhinna.
„Laulud rebastele“ loob haruldase võimaluse nautida mitte üksnes režissööri lummavat nägemust teispoolsusest, vaid kuulda ka tema häält: Vildžiūnas kirjutas sellele filmile ise laulud. See on film, kus maagiline fantaasia, ängistav draama ja rokkmuusika sulanduvad Kreeka mütoloogia, postsovetliku realismi,, unenäoliste kosmosenägemuste ja Leedu kultusbändi Šiaures Kryptis värskelt salvestatud lauludega selles kolme Balti riigi ühistöös.
Režissöör Kirill Sokolov tegi aastal 2018 oma esimese täispika filmi „Kärva maha, paps“, mille rahvusvaheline esilinastus toimus PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis, kus see osutus ka populaarseimaks filmiks, mis pälvis seejärel kõrget tunnustust nii kodumaal kui ka rahvusvahelistel filmifestivalidel. „Rebi lahti ja unusta“ on Sokolovi teine täispikk film. Ootused autori suhtes on olnud kõrged ja publik ei pea pettuma.
Olga vabaneb vanglast, kus istus selle eest, et torkas elukaaslasel silma välja. Soovides alustada uut elu, saabub ta koju, et võtta kaasa 10-aastane Maša, kes on olnud vanaema kasvatada. Kuid viimane leiab, et ta on lapselapsega sedavõrd kokku kasvanud, et emal pole tütre elus kohta. Imekombel õnnestub Olgal tütar küll röövida, kuid siis algab meeletu tagaajamine.
Režissöör Wojciech Smarzowsk on oma karjääri jooksul pälvinud neli korda parima Poola režissööri tiitli Poola Filmiakadeemia poolt. Tema debüütlavastus „The Wedding“ teenis žürii eripreemia Karlovy Vary filmifestivalil, „Rose“ aga grand prix’ ja publiku preemia Varssavi filmifestivalil, seda filmi näidati ka PÖFFil.
„Pulmapäev“ on Smarzowski kaheksas film režissöörina. Esmakordselt Läti-Poola koostöös valminud filmis viib visa režissöör vaataja tantsima armastuse ja vihkamisega, paljastades teravalt manipulatsiooni koledust ja meenutades meile ebameeldivaid ajaloolisi kuritegusid. Poolakast suurmeister ei karda valusalt kriipivas ja kiiretempolises draamas välja tuua ebamugavat tõde ja uurida inimlikke patte, mis ei vaja tõlget.
Režissöör Jun Robles Lana esimene sõltumatu film „Bwakaw“ pälvis suurt tunnustust nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel areenil, linastudes kümnetel filmifestivalidel üle kogu maailma. Filipiinid esitasid filmi ka parima võõrkeelse filmi Oscarile. Tema 18. täispikk mängufilm „Kalel (15)“ pälvis 2019. aastal PÖFFi ametlikus võistlusprogrammis parima režissööri preemia.
Nüüd on režissöör tagasi ulja, süsimusta ja kriiskavalt kileda komöödiaga, mis kritiseerib vägivaldset „sõda narkootikumidega“ Filipiinidel Duterte režiimi all. „Viimane võimalus“ jälgib üht pikka õhtut ja ööd Dharna elus, kes saab teada, et ta on sattunud kohaliku piirkonna narkomaanide nimekirja, pärast mida võtab tema elu ootamatu pöörde.
Režissöör Aku Louhimehe esimene täispikk mängufilm „Rahutud“ linastus 2000. aastal PÖFFil. Tema järgmine film „Kuuvalgel“ viis aga lavastaja Soome edukaimate filmitegijate hulka. Louhimehe kolmas film „Paha maa“ tegi puhta töö kodumaiste filmiauhindade jagamisel, võites 8 olulisemat auhinda ning jõudis ka PÖFFi programmi nii nagu ka „Lahtikistud mees“ ja „Tundmatu sõdur“.
„Ootus“ on Louhimehe kümnes täispikk film, mis põhineb Soome kirjaniku Juhani Aho romaanil „Õpetaja proua“, kuid selle tegevus on toodud kaasaega. Soome saarestiku võluvas looduses kuumust õhkavate kaljude taustal leiab aset kirglik reetmine, mis leiab lõpuks mõistmist ja aktsepteerimist ning nii jäädakse läbi pimeda sügise ja kõleda talve uue kuuma suve ootele.