Veel jõuad! PÖFFi võidufilmide kinoseansid sel nädalavahetusel
Uudis
Elise Eimre

Tänavuse PÖFFi programmi parimad filmid on auväärse rahvusvahelise žürii poolt välja valitud. Sel nädalavahetusel on saab neid filme järele või hoopiski uuesti vaadata.

F_1_fear_c4db9507ba.jpg

Hirm

Bulgaaria ja Türgi piiril asuvas väikekülas on redutab metsades rohkem põgenikke kui koolimajas õpilasi. Nii ei jää Svetlal muud üle, kui õpetajaamet maha panna ja kool sulgeda. Elul on tugeva natuuriga naisega aga teised plaanid.

Enne kui Svetla arugi saab, on tema elukaaslaseks Aafrikast pagenud arst, keda ei õnnestu kuhugi ära saata. Kõik kohad on pagulastest juba triiki täis. Naisel tuleb nüüd hakata õpetama hoopiski tolerantsust ksenofoobsetele külaelanikele ning kohalikke elukombeid oma uuele mehele.

„Hirm” loob mustvalge pildi pagulaskriisist ja võõrahirmust ning käib nöörimööda selle teema üle nalja heites. Filmi panevad särama Svetlana Yancheva näitlejatöö peaosas ning terav situatsioonikoomika. Siinkohal kinnitab ka „Hirm”, et huumoriga saab tihtilugu rohkem öeldud ja selgeks tehtud.

Žürii põhjendus: „Tõeliselt kaunis film, kus kombineeritakse kuiva huumorit tänapäeva draamaga. Muljetavaldav stsenaarium ja suurepärased näitlejatööd; linateos, mis suudab haruldasel moel olla ühtaegu empaatiline ja samas provotseeriv, tuues sisse ka absurdihuumori elemente. Ajal, mil rändeteemad kõikjal kirgi kütavad, mõjub see film eriti asjakohaselt.”

F_1_when_i_m_done_dying_1b77ccc68c.jpg

Veel üks hingetõmme

Ehedusest pulseeriv lugu kõigest sellest, mis toimub kammerlike kontsertsaalide taga tänavakultuuris. „Veel üks hingetõmme“ viib vaataja haarava tempoga muusikamaailma, mille teravad räpiread ei anna armu kellelegi, kes ette jääb. Seda elamust on rikastamas tänavakunstnina ilmuv animatsioon ning autentsus, mis on saavutatud koostöös reaalsete räpparitega nagu näiteks Da Poet.

Filmi viis põhivõistluse ridadesse tugev süžee ühes lavastusega. „Veel üks hingetõmme“ toob pinnale ühiskonna arvukaid valupunkte nii surmavate narkootikumide kui ka alatiseks tänavale naelutava vaesuse kujul. Sellest hoolimata loob filmi põhitooni võluv kulgemine, kus ei puudu ka pidurdamatu armastus. Hea vaatamine sõltumata sellest, kas räpp muusikaeelistustesse kuulub või mitte.

Žürii põhjendus: „Režissööri visioon, pühendumus ja isikupära kumavad läbi sellest kaasahaaravast, kirglikust ja vapustavast uuest filmist, mille üheks tugevaks küljeks on kindlasti amatöörnäitlejate kasutamine ning kus põimitakse nutikalt draamat muusika ja isegi animatsiooniga, süüvides sotsiaalse keskkonna tumedamatesse telgitagustesse.”

F_5_submission_a370c881ca.jpg

Sõna sõna vastu

„Sõna sõna vastu“ lahkab lähisuhtevägivalda ja selle tõestamise karmi protsessi kohtupingis. Režissöör ja stsenarist Leonardo Antonio film valmis põhjaliku koostööna psühholoogide, advokaatide, politseinike ja kohtunikega. Filmi lähtealuste põhjalikkus muudab selle loo erakordselt realistlikuks. Tulemuseks äärmiselt oluline dialoog laialt levinud, kuid summutatud teema ümber, mis on paraku teravalt akuutne ka Eesti ühiskonnas.

Iolanda Laranjeiro toob ekraanile seksuaalkuriteo all kannatava naise vaimse seisundi kehastades Lúciat, kes otsib kaitset oma abikaasa eest. Lúcia üritab patriarhaalsetest ühiskonnanormidest läbiimbunud kohtusüsteemis tõestada, et tema abikaasa on teda vägistanud. Sündmuste käik hargneb autentselt lahti kohtusaalis, kus esitletakse mõlema osapoole väiteid peaaegu reaalajas.

Žürii põhjendus: „See meisterlik stsenaarium on ülima põhjalikkusega välja arendatud ja struktureeritud, hoidudes liigselt ekspluateerimast probleemset süžeeliini. Stsenaariumit täiustavad hästi tasakaalustatud näitlejatööd ja intelligentne dialoog, mis avaldab muljet ja haarab kaasa. Ehkki loo keskmes on koduses keskkonnas tekkinud vägistamissüüdistus, vaadeldakse selle raske ja kohati põrgulikult piinarikka teema käsitlemisel ka mitmeid teisi perspektiive.”

F_1_armugan_151ed6c13a.jpg

Armugan

„Armugan“ on 24. PÖFFi peidetud aare. Teekond selle erakordse filmiga kulgeb raskel ja aeglasel sammul eksistentsiaalsetel radadel, kuid on oma aega täielikult väärt. Kustumatu elamuseni jõuavad kõik, kes selle rännaku ette võtavad. Tundub senini uskumatu, et niivõrd võimas ja ainulaadne film on usaldanud oma maailma esilinastuse PÖFFile.

Kätte jõuab aeg, mil elu kohtub surmaga. Armugan on Lõpetaja, kes aitab seda üleminekut elu teisele poole kallast juhatada. Talle on antud eriline anne valgustada teed surijale ning pakkuda ülendavat tuge. Armugan on hingekarjane, kelle teadmised surmast õpetavad nägema elamise taevalikku ilu.

Žürii põhjendus parimale muusikale: „See imekaunis mustvalge linateos võidab palju tänu hüpnootilisele helitaustale, mis annab ideaalselt edasi filmi meeleolu ja tonaalsust, suutes sel moel põimida kokku lummava taiese poeetilised ja teravad momendid.”

Oikumeenilise žürii põhjendus: „Jo Soli „Armugani” karge kujundikeel tungib vaiana ihusse, luues kino vahenditega sugestiivse tajuvaste vaimu, hinge ja ihu ühtsusele. Film kinnitab, et ihu pole väeti, kui vaim on tugev ning vaim võib karastuda ihu kaudu. Film tuletab meelde, et surmast kõnelemine ei peaks olema ideoloogiline, vaid nõuab surma meelespidamist ka igapäevatoimingutes ning seda, kui tähtis on, et me poleks surres üksi. Kõlama jääb sõnum elu väärtusest ja pühadusest.”

F_4_great_happiness_f9ae863453.jpg

Ülim Õnn

„Ülim Õnn“ avab Hiina ühe-lapse poliitika ajal sündinud ja kasvanud kolme sõbra eneseteostuse püüdlusi, mis on mõõdetavad vaid rahas ja varas. See on lugu suurtest unistustest, mis kuidagi täituda ei taha. Soovist abielluda ja luua pere, sest nii on kombeks. Soovist saada väärikas töökoht esinduslikul ametipostil. 


Filmi muudab tugevaks suurepärane tragikoomilisus, mida „Ülim Õnn“ ohtralt pakub. Seeläbi jõuavad tegelaskujud vaatajani lähemale kui pelgalt distantseeritud kurbfilm raskest saatusest.

Filmi nüansseeritud dramaturgia võimaldab mõista peategelaste psühholoogilist seisundit ja sellest kerkivaid käitumismotiive väga ehedal ja inimlikul tasandil. Leida seoseid ja paralleele ka siinse ühiskonnakorralduse ja sotsiaalse survega. Väga tugeva lavastusena on „Ülim Õnn“ mõjuvõimas film, mis oma autentsusega naha alla poeb.

Žürii põhjendus: „Tugeva sotsiaalse pilguheidu eest tänapäeva Hiinale, kus kolm paari on takerdunud vanade traditsioonide ja uute tavade vahele. Lugu jutustatakse originaalses ja värskendavas filmikeeles, kus režissöör suudab draamat ja huumorit elegantselt tasakaalus hoida. See lihtne, kuid keeruline igapäevalugu on ühteaegu aktuaalne, aus ja südantlõhestav.”

F_2_dinner_in_america_569ee3d827.jpg

Õhtusöök Ameerikas

“Õhtusöök Ameerikas” on üks tugevaima stiiliga filme selle aasta PÖFFi programmis. Seda sõna otseses mõttes. Filmi stsenarist, režissöör ja monteerija Adam Rehmeier on hakkama saanud niivõrd lööva filmiga, et puhtalt tema käekirja pärast tasuks see tükk kindlalt ära näha. Mainimata ei saa jätta ka helirežiid ühes rammestust maha murdva muusikaga.

See on lugu kahest äärmusest. Patty on omanäoline ja introvertne tüdruk, kellel käitumishäirete diagnoose rohkem kui sõpru. Simon aga pungiga laetud mässaja, kelle hobiks lisaks muusikale ka maailm peapeale pöörata või siis vähemalt põlema panna. “Õhtusöök Ameerikas” on teinud tänaseks juba ilma arvukatel filmifestivalidel, nende seas ka Sundance’il.

Žürii põhjendus: „Metsik sõit ühes Ameerika väikelinnas, jälgides paari hädavarest, kelle jaburad äpardused võidavad nii publiku südame kui ka kõrvad.”

F_1_Ulbolsyn_f02a0403d7.jpg

Elu Karataşi auulis kulgeb muretus muutumises seni, kuni sealne patriarhaalne elukorraldus jääb jalgu Ulbolsõnile – naisele, kelle külmavereline süda ja tulikuum temperament ei karda tuld ega tõrva. Suurlinnas eneseteostuse vabadust nautiv Ulbolsõn on võtnud eesmärgiks päästa temast kodukülasse maha jäänud väikeõe Azhari, keda parasjagu kohalikule posijale noorimaks naiseks antakse. Lootusetult suletud ringist väljapääsu otsides ei aita Ulbolsõni kuidagi tõsiasi, et Azhar ise päästmist ei soovi.

Sama kahtleval seisukohal on õdede ülejäänud perekond, kelle silmis on abielunaise staatus kordi hinnalisem vara kui kõrgharidus. Kahe maailma põrkumisel purunevad südamed ja veerevad pead põrgulikult veetleva vaatemänguna. „Ulbolsõn – üksi kõigi vastu“ on meisterlikult täpseks lihvitud film, mille rütm ja stiil raiuvad end julgelt läbi keskpärasuse ning jõuavad minimalistlike vahenditega hiilgava tulemuseni.

Žürii põhjendus: „Elav, stiilne, mänguliselt innovatiivne – žanripõhine, kuid samas piire painutav draama. Õrn „naistefilm“, mis heidab värske, kuid siira pilgu kasahhi traditsioonilisele külaelule täis inimlikke inimesi.”