„Kes puhkab, läheb rooste,” tavatses öelda Hispaania filmilegend Carlos Saura, kellele PÖFF andis kaks aastat tagasi elutööauhinna. Nüüd sai temagi aeg täis – kuni viimase ajani tegus filmimees lahkus meie seast 91-aastaselt.

Tema viimast linateost, dokumentaalfilmi „Seinad oskavad rääkida” näitasime alles mullu – selles intellektuaalses põnevikus külastab 89-aastane vanameister koobastest leitud paleoliitilise kunsti meistriteoseid, aga ka nüüdisaja tuntud tänavakunstnikke ja uurib, mis ajendab inimesi looma – kasutama lõuendina seinu enda ümber.

Kaks aastat tagasi jõudis PÖFFi vaatajate ette ka tema viimane mängufilm „Kogu ilma kuningas”, milles autor naaseb ühe oma lemmikteema, kunsti ja tegelikkuse vahekorra kujutamise juurde. Nimekas teatrilavastaja Manuel kavatseb selles lavale tuua muusikat ja kirgi täis näitemängu – paraku hakkavad proovides emotsioonid üle keema ja pinged inimeste vahel üha kasvavad. Tulemuseks on lavastus, kus põimuvad tragöödia, väljamõeldis ja tegelikkus.

Just muusikaliste filmide järgi – autori suur armastus – tema loomingut ka kõige enam tuntakse. 1981. aastal tegi ta filmi „Verine pulm” – koos järgnenud „Carmeni” (1983) ja „Nõiutud armastusega” (1986) moodustab see klassikalistel lugudel põhineva nn flamenkotriloogia. Esile kerkis Saura aga juba 1960ndate teisel poolel, kui tema teravalt sotsiaalsed filmid käsitlesid Franco-aegse Hispaania ühiskonna repressiivset iseloomu. 1965. aastal valminud allegooriline psühholoogiline põnevusfilm „Jaht” tõi autorile ka esimese suurem auhinna, Berliini filmifestivali parima režissööri Hõbekaru. 1970ndate algul valminud filmid „Naudingute aed” ja „Ana ja hundid” sattusid oma ühiskonnakriitilise allteksti tõttu koguni tsensuuri hammasrataste vahele.

Kokku leiab Saura filmograafiast ligemale 50 linateost. Tema filmid on kogunud auhindu kõige nimekamatelt festivalidelt. „Toida kaarnat” võitis 1976. aastal Cannes´i filmifestivalil grand prix´, „Kiirusta, kiirusta” 1981. aastal Berliini filmifestivalil Kuldkaru. Ta oli kolmekordne Oscari nominent filmide „Ema saab saja-aastaseks”, „Carmen” ja „Tango” eest.

Oma suureks eeskujuks pidas Saura Luis Buñueli, keda tal oli au nimetada oma sõbraks ja kellele ta on pühendanud filmi „Buñuel ja kuningas Saalomoni laud”, samuti on ta oma mõjutajateks pidanud Hispaania vasakpoolset filmitegijat Juan Bardemi, Sergei Eisensteini, saksa ekspressioniste ja itaalia neorealiste.

Pimedate Ööde filmifestival mälestab oma elutööauhinna laureaati.