Tänane filmivalik on täis võitlejaid, kes ei jäta oma unistusi juhuse hoolde. Maailma vastu astutakse välja oma pere, tõe ja iseenda nimel. Need on lood, mida kannavad erakordselt tugevad protagonistid. Lood, kus alistumine ei kuulu lahenduste võimalikesse valikutesse.
Avasta PÖFFi kõiki neljapäevaseid filmielamusi siit.
Filmi autor Erwin Goggel puhul on tegemist on tõelise kinoveteraniga, kelle produtseeritud film „Roosimüüja“ osales Cannes’i võistlusprogrammis juba 1998. aastal. Lisaks on Goggel mitme dokumentaalfilmi režissöör. „Juurte küljest lahti“ kasutab samuti päris asukohti ja siin mängivad professionaalide kõrval ka amatöörnäitlejad. Eraldi tuleb esile tõsta peaosatäitja Paola Baldióni väga head rollisooritust.
Bogotá vaest linnaosa räsib troopiline torm ning sellega kaasnev uputus hävitab Marina kodu. Nüüd on noor neiu sunnitud naasma sinna, kus ta üles kasvas: paika, mis on täis valusaid mälestusi ja vägivalda. Nad sõidavad koos tädipojaga maale, lootes enda valdusesse tagasi saada vanaisa kunagise maatüki. Autor ise on öelnud, et tahtis selle filmiga jutustada loo ühest orvust, kes kaotab oma adopteeritud perekonna ja asub otsima uut.
„Tumaan“ pakub peadpööritavalt pinevat märulit, tuues vaatajani loo kahest parimast sõbrast, Azizist ja Davoodist, kes töötavad piimatehases, kuid pagevad arvutis FIFAt mängides igal võimalikul hetkel ümbritseva elu rusutusest. Tänu meeste osavusele on FIFA ka võimalus vaesusest pääsetee leidmiseks, sest selles mängus võidetud panused ületavad mitmekordselt nende aastapalka. Lisaks oskustele ja nutikusele tuleb võidutasu teenimise nimel pidevalt uute panustega riskida ning saadud raha taas mängu panna.
FIFA on vaid algus pimestavas võidujooksus ratsa rikkaks saada. Meeste sõpruskonnast kujuneb välja professionaalne meeskond, kelle hobist saab igapäevane töö, aga märkamatult tekib ka hasartmängusõltuvus. Selles suletud ringis on vaid aja küsimus, mil mängu tuleb panna peresuhted, sõprade usaldus ning iseenda elu.
„Tumaan“ analüüsib teravalt raha pimestavat võimu ja samas võimatust selleta elada, tehes seda dramaturgilise võidujoovastuse võtmes, mida paratamatult saadab kaotuse mõru maik. Filmi stsenarist ja režissöör Morteza Farshbaf annab meisterliku süžeega edasi suuremat mõtet inimese põhiolemusest ja fundamentaalsetest vajadustest.
Harva näeb suurel ekraanil nii elavat, tormilist ja tänapäevast portreed Jakartast. Indoneesiat on tavaliselt esitletud uhkete piltidega Balilt ja Jaavalt ning kus sudusse mattunud ja pilvist pealinna Jakartat soovitatakse pigem vältida. Režissöör Ertanto Robby Soediskam purustab need eelarvamused valusalt ausate ja mänguliselt provokatiivsete paljastustega, mis on kõigile üldteada, kuid mida karistuse hirmus maha salatakse.
Pinev seiklusfilm täis huumorit, romantikat, originaalmuusikat ja kinnisideid meenutab mõneti filmi „Taksojuht“. Soovitame eelsoojendusena (või ka järelmänguna) töönarkomaanist indoneeslase Ertanto käekirjaga tutvumiseks vaadata tema eelmist, kuid endiselt värsket filmi „Ave Maryam“, mis on nähtav Netflixi kanalil.
Mis siis, kui ootamatud muudatused keeravad laste ja vanemate elud pea peale? Kuuekümnendates aastates Suzanne ei tule enam üksinda toime, tema tervislik seisund nõuab igapäevast hoolitsust. Ehkki naine tunneb end täiesti normaalsena ja eelistab avastada elu rõõme rohkem kui kunagi varem, purustab kiirelt arenev dementsus kõik tema soovunelmad.
Armastav paarike Alex ja Noemie valmistub esimese lapse sünniks, kuid nende unistuste perekond peab ootama, sest „suur laps“ Suzanne külvab ohjeldamatut kaost nii kodus kui ka kõikjal mujal. Alexi põikpäiselt loomingulise ema kohati vaimukad ja kohati kurvad, provokatiivsed üllatused panevad ihaldatud vanemastaatuse tugevalt proovile.
Tsivilisatsiooni ääremaa. Pahalased hobustel kihutamas. Kuulid vihisemas. Võitlus hea ja kurja vahel. Perekonna au. Kättemaks. Tundub, et iga hetk võib ekraanile ilmuda oma kulumatu pontšoga Clint Eastwood või hoopis Al Capone ja tema gangsterivennad.
Aga ei ilmu kumbki. Sündmustik rullub lahti kusagil Poola-Nõukogude Liidu piirimail kahe maailmasõja vahelisel ajal. Maffia-sarnase üksusega on küll tegemist, aga sedapuhku pärib kohaliku Ristiisa maskuliinse positsiooni hoopis leegitsevate juustega raevukas Róża (Maja Ostaszewska), kes koos õdedega hakkab ümbruskonnas korda majja lööma ning võimu kehtestama. Loomulikult on asjasse segatud Vene maffia, eriskummalised armuintriigid, ullikestest siiami kaksikud ning suur pangaröövi skeem. Musta huumoriga tagasi ei hoita ning vesternižanr keeratakse korralikult üle võlli.
Mis tunne on olla Naine vihkamist täis ühiskonnas? Mida tähendab olla täiuslik Ema? Gruusia debütant Dea Kulumbegashvili lugu võtab originaalseid ja ootamatuid pöördeid, portreteerides ühe erilise, haavatud, tõrjutud ja välja heidetud Naise elu, vältides tavapärast jutuvestmist ja provotseerides uljalt omalaadse huumori, ebameeldivate olukordade ja ohtlike ihadega.
Võimas elamus saavutatakse ülipikkade ja aeglaste, vaiksete monteerimata kaadritega, mis on eksklusiivselt filmitud 35 mm filmilindile. Ärge heitke meelt, kui te kõigest täielikult aru ei saa: see äärmuslik draama vapustab palju tugevamini mõne aja pärast, kui te leiate end otsimas vastuseid keerulistele küsimustele usu, jumala, perekonna, võõrandumise, seksuaalse ahistamise, vägivalla ja alanduse teemadel. Üks haruldasi 2020. aasta debüüte, mis pälvis neli auhinda San Sebastani filmifestivalil ja FIPRESCI auhinna Toronto filmifestivalil; Gruusia esitas filmi ka Oscari-kandidaadiks.