Tänane programm teeb puust ja punaseks edumaa, mida pakub vastastikune usaldus. Olenemata sellest, kas see kahepoolne mõtteline kokkulepe kehtib armastajate, naabrite või riigipoliitilisel tasandil. Selgeks saab usaldusväärseks muutumise ajamahukas protsess ning usalduse enda tuleohtlikkus, mis vaid ühe vale liigutuse või kiresädeme tõttu võib süttida ja neelata kaasa kõik enda ümber.
Vaata kogu neljapäevast PÖFFi programmi siit
Filmi režissöör Nora Martirosyan võrdleb olukorda Mägi-Karabahhis elamisega aktiivse vulkaani jalamil. Sealne sõjategevus neelab jätkuvalt süütuid elusid ega leia lahendust rahvusvahelisel julgeoleku tasandil. Nõutult vaadatakse pealt, kuidas Mägi-Karabahh on suuremate ning tugevamate lükata ja tõmmata enda ülemvõimu kehtestamise mängudes. See lahing on kestnud enam kui 30 aastat.
„Kui tuul peaks vaibuma” avab olukorda Mägi-Karabahhis seestpoolt ja kasutab pisarakiskujast draama asemel põneviku žanrivõtit. Martirosyan teeb seda nii osavalt, et pälvis tänavu aastal Cannes’i filmifestivali tunnustustiitlitest koguni kaks.
See on lugu lennujaamast, mis töötab parema homse lootuses hoolimata sellest, et sinna ei saabu ei lennukeid ega reisijaid. Prantslasest audiitor Alain teeb kõik endast oleneva, et lennujaama abil piirkonda maailmale avada. „Kui tuul peaks vaibuma” on hiilgav näide, kui palju saab öelda ja edasi anda läbimõeldud kujundlikkusega. Oma teemakäsitluses ka kahtlemata üks põletavalt akuutsemaid filme tänavusel PÖFFi programmis.
Kriminaalkuriteos süüdistatavate, süüdimõistetute ja tegelike süüdlaste vahele pole võimalik tõmmata võrdusmärkidena õigluse kehtestavaid jooni. Selles kolmnurgas leidub alati süüdistatavaid, kes pole süüdi, ning süüdlasi, kelle süüd pole võimalik lõpuni tõestada. Läbi ajaloo on olnud ühed suurimad kõikumised võrdsuseni püüdlemises seksuaalkuritegude süükolmnurgas, kus tõendamine toimub suuresti naiste tahte argumenteerimisel.
Tõsielulisel lool põhinev „Mulle teadaolevalt” avab vägistamise tõttu algatatud kriminaalmenetluse keerulist protsessi ohvri abikaasa Dénesi perspektiivist. Aastaid kestnud nurjunud püüdlused rasestuda kannustavad Nóra ja Dénesi otsuseni adopteerida laps, kes liidaks nad pereks ja päästaks mõranema hakanud abielu. Pärast järjekordset vaidlusi täis õhtusööki, kus rõõmusõnumit peegeldab sõprade kahjutunne, otsustab Nóra minna restoranist omapäi koju linnaliinibussiga.
Hommikul ärgates leiab Dénes enda kõrvalt tühja voodi. Pärast pingelist otsimist lõpuks koju vaaruv Nóra väidab, et teda on vägistatud. Ilma ühegi traagilise vigastuse ega reaalse tõendita hakkab Dénesile üha enam tunduma, et naise süüdistus on järjekordne meeleheitlik appikarje tähelepanu saada.Algab teravalt pingeline tõe jaht aimduste jälgedes, mille käigus kaardistatakse tabavalt ka vaataja eelarvamused.
Karjakasvatus nõuab palju ohvreid. Nii mõnigi neist on vaikimisi ilmselge, kuid suur osa võitlusest väikestes maakohtades inimlikul tasandil püsimajäämise nimel on ähmaseks jääv tühermaa.
„Elajad“ võtab sihikule ohvrid selle põllumajandusharu bürokraatlike hammasrataste vahel, kus elu käib poliitilise armu poolt jagatud tegevustoetuste taktis. Kus aga võimu, seal tuld. „Elajates“ lahvatab see tuli kireleekidena, mis neelab endasse väikese pereettevõtte meelerahu. Constance on hapra kehaehituse, leebe loomu ja taevasiniste silmadega 25-aastane naine. Tema isa on põletanud lehmakarja aretamisest ja kasvatamisest elatuva pereäri kõik sissetulekud ning noorel naisel tuleb võtta ohjad enda kätte nii majapidamises kui ka meestekeskses maailmas enda ümber.
Constance’i kihlatu Bruno näeb naist imetabase aardena, kuid kohaliku põllumajandustööstuse toetusi määrava juhatuse esimehe Sylvaini silmis on naine kerge saak. Eelarvamus sinisilmse Constance’i lihtsameelsusest saab aga noorpere idüllis igavlevale ametnikule saatuslikuks. Enne, kui Sylvain arugi saab, tuleb tal tõestada nii politseiametnikele kui ka vaatajatele, et üheöösuhe Constance’iga toimus mõlema soovil. Kogu selles keerulises protsessis ei poeta Constance pisaraid, vaid keerutab olukorda kui abinõu missiooni valguses helkiva eesmärgi nimel ümber oma sõrme.
Bulgaaria ja Türgi piiril asuvas väikekülas on redutab metsades rohkem põgenikke kui koolimajas õpilasi. Nii ei jää Svetlal muud üle, kui õpetajaamet maha panna ja kool sulgeda. Elul on tugeva natuuriga naisega aga teised plaanid.
Enne kui Svetla arugi saab, on tema elukaaslaseks Aafrikast pagenud arst, keda ei õnnestu kuhugi ära saata. Kõik kohad on pagulastest juba triiki täis. Naisel tuleb nüüd hakata õpetama hoopiski tolerantsust ksenofoobsetele külaelanikele ning kohalikke elukombeid oma uuele mehele.
„Hirm” loob mustvalge pildi pagulaskriisist ja võõrahirmust ning käib nöörimööda selle teema üle nalja heites. Filmi panevad särama Svetlana Yancheva näitlejatöö peaosas ning terav situatsioonikoomika. Siinkohal kinnitab ka „Hirm”, et huumoriga saab tihtilugu rohkem öeldud ja selgeks tehtud.
„Kohtusaal 3H“ ei tulista üks dokumentaalkaadri stseen teise järel tõde, vaid toob distantseeritud vaatluse kaudu vaatajani materjali ise mõtisklemaks ja otsustamaks. Florida kohtusaalis, kuhu kaamera üles seatakse, tehakse iga päev kümneid otsuseid, mis määravad inimeste elu igaveseks.
Selles dokumentaalfilmis tulevad suletud seinte vahelt päevavalgele lood laste hooldusõiguse jagamisest ja väärkohtlemisest. Mehaanilise täpsusega võetakse ette üks perekond teise järel ja määratakse õiguslikult, kuidas nende elukorraldus edasiselt peab jätkuma.
Mõjusa realismiga kaardistab dokumentaalfilm kohtusaali kaht külge — see on igavesti koht, mis pakub ühele poolele abi ning karistab teist. Antonio Méndez Esparza, auhinnatud mängufilmide režissöör, tõestab selle filmiga end ka dokumentaalide maastikul.