Suure tõenäosusega tuleb igal inimesel enne iseenda surma korraldada kellegi teise matus. See on kõike muud kui lihtne ülesanne. Lisaks lõikavale leinale toob suremine kaasa ridamisi ülesandeid, mis on ühtaegu nii võõrad kui samas ka aegkriitilised.
Dovilė Šarutytė on loonud tõeliselt tugeva portree leinast kui vaikelu inimesest, kes oli kord.
Mängufilm elust, maailma esilinastus
Kolmapäev, 24. nov kell 18:15, Coca-Cola Plaza
„Mängufilm elust” loob väga omanäolise vaatamiskogemuse. Ühest küljest siseneb vaataja kellegi väga isiklikku ruumi, teisalt saabub koheselt järgi ka äratundmine, et meie ees avaneb universaalne lugu elu ringidest. Kuidas kasvas „Mängufilm elust” tundest stsenaariumini?
See stsenaarium põhineb minu isiklikul kogemusel. Pärast oma isa surma hakkasin kirjutama üles detaile ja olukordi, mis mulle silma jäid ning ka seda, kuidas ma end tundsin. See oli nagu omamoodi päevik ja teraapia, mis aitas mul distantseeruda. Mõni aeg hiljem neid sõnu lugedes mõistsin, et see on midagi, mida soovin jagada. See isiklik ning samas ka universaalne kogemus. Või isegi õigemini isiklik perspektiiv universaalsele kogemusele.
Sellest sai alguse minu matustelugude kogumine. Ma küsisin sõpradelt ja sugulastelt, millised on nende kogemused ja mälestused olnud ning millised hetked olid nende arvates kohatud, naljakad või meeleheitlikud. Ma jahtisin vastandeid.
Nii sai see kõik alguse. Mida rohkem inimesi filmimeeskonnaga liitus, seda sügavamaks läks ka teemakäsitlus. Iga üks neist oli kogenud sugulase kaotust. Me jagasime neid mälestusi, mis võtsid lõpuks kollektiivse loo vormi.
Selle filmi dramaturgiline toon ja visuaalne keel on esilekerkiv oma teadliku troostitu silmapaistmatusega, mille taustal tuleb teravalt välja tõde, kuidas elu käib endistviisi edasi hoolimata sellest, et sinu enda maailm on purunenud kildudeks. Millised olid kõige olulisemad lähtepunktid leina kujutamisel filmikeeles?
Leedus oli kunagi matusetraditsioon, mis kestis kolm päeva. Kolm päeva hüvastijätuks ja nutmiseks, et kohaneda kaotusega. Tänapäeva kiiretel tarbimisaegadel on isegi hüvastijätud lühenenud. Surm kui selline lükatakse kõrvale. Selle üle ei taheta mõelda. See on keeruline teema ning üldse mitte lõbus. Kuid see on alati asjakohane.
Minu jaoks on oluline mitte eirata surma kui teemat. Me ei ole igavesed. Me peame mõistma ja aktsepteerima oma kaduvust, kuna see mõjutab seda, kuidas me elame.
„Mängufilm elust” tugevuseks on režii ja kaameratöö üksteist täiendav ühtehingamine, mis loob erilisi nüansse, kus vaataja tajub ruumis inimest, keda seal enam ei ole. Kuidas jõudsite operaator Eitvydas Doškusiga selle ühise keeleni?
Ma õppisin koos Eitvydasega ja me oleme varasemalt teinud koos ka lühifilmi, kus meie ühine loominguline keel põimuma hakkas. Kuid iga teekond on erinev. Me võtsime seda kõike üks samm korraga.
Gintarė Sokelytė montaaž tekitab teise väga paluva tahu selles filmis – omamoodi mälumosaiik, kus olevik asetub kõrvuti lapsepõlve nostalgiaga ning loob seeläbi kontrasti helgetest aegadest, mis tänaseks on kaugele minevikku jäänud. Millist väärtust oma lapsepõlve videote kasutamine sinu jaoks kannab?
Minu dramaturgiline eesmärk oli, et nad toimivad kui tagasivaated. Need lõiked aitavad näha seda, mida loos muidu ei tajuks – isa ja tütre vaheline side. Alguses ei plaaninud ma neid üldse kasutada. Kuid enne võtteid hakkasin vaatama oma pere videoarhiive, et saada inspiratsiooni ning mõistsin, et nende kasutamine annaks filmile palju juurde. Kuivõrd on väga keeruline näidata sedavõrd isiklikku materjali iseendast ja oma perest, tundsin ma, et see peab selles filmis olema.
Sa oled usaldanud ja valinud oma päris esimese filmi esilinastuseks Pimedate Ööde filmifestivali. Mida sa kõige rohkem selle festivali puhul hindad?
Ma olen äärmiselt tänulik selle kutse üle. Hindan Pimedate Ööde filmifestivali selektsiooni ning olen õnnelik, et saan olla osa sellest. Eelmine aasta osalesime selle filmiga Industry@Tallinn & Baltic Event programmis „Works in Progress”. Siis osalesin koroona tõttu veebivahendusel. Nüüd olen nii õnnelik, et saan taas olla Tallinnas ja osaleda füüsiliselt festivalil. Ootan väga kõiki neid kohtumisi.