Juba kolmandat aastat järjest esitleb Keskkonnaagentuur Pimedate Ööde filmifestivalil aasta kõige aktuaalsemaid keskkonnateemalisi dokumentaalfilme.
Keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala rõhutab, et olenemata sellest, milline kriis parasjagu käsil on, peame mõtlema selle tagajärgedele looduses ja meie enda elukeskkonnas. „Viimane keskkonnateadlikkuse uuring näitas, et kriiside ajal tähtsustatakse keskkonnateemasid senisest vähem, kuid meenutan, et kulutasime aastaks ette nähtud loodusressursid juba juuli lõpuks ära (vaata rohkem: Earth Overshoot Day 2022) ja elame ammu võlgu. Planeedil Maa ei ole enam kohta, kuhu inimtegevuse mõju mingil kujul jõudnud ei oleks.”
Keskkonnaagentuuri juhi sõnul tuleb planeedi heaks tegutseda ühiselt. „Olen sama meelt nende teadlastega, kes leiavad, et peame panustama keskkonnateadlikkuse tõstmisele. Meid ei ole planeedile vaja, küll aga on meil vaja elamisväärset planeeti. Ütlesin seda PÖFFiga koostööd alustades ja kordan taas: „Kui suudame inimesi läbi filmikunsti sõnumite positiivselt suunata keskkonnateadlikumaid valikuid tegema, oleme kõik võitnud.””
Keskkonnafilmide eriprogrammis on viis linateost, mis dokumenteerivad inimtegevuse tagajärgi keskkonnale üle maailma, olgu selleks Gröönimaa, India või Soome.
Fääri saartel on sajandeid olnud kombeks vaalu püüda, sest selline on iidne traditsioon. Jahmatamapanevad kaadrid 21. sajandi vaalapüügist meenutavad aga pigem jõhkraid tapatalguid, kui kaine ja loogilise mõistusega tehtud otsuseid. Režissöör Vincent Kelner heidab ausa pilgu konfliktile, kus õige poole valimine võib lõpuks osutuda päris keeruliseks.
Nikolaus Geyrhalter näitab pahaendeliselt, sürreaalselt maaliliseltki prügisse uppuvaid merekaldaid, prahti täis mäenõlvu. Prügi on kõikjal – ka mere põhjas ja maa all. Šveitsi Alpidesse ja Nevada kõrbesse, Albaaniasse, Nepalisse, Maldiividele ja mitmele poole mujale viiv eepiline teekond jäädvustab, kuidas inimkond oma prügiga toimetab. Kas seda lahingut saab üldse võita?
Saila on aktivist ja seisab loomade õiguste eest. Ta murrab öösiti sisse Soome farmidesse, et dokumenteerida, mis seal toimub. Loosse tuleb ootamatu pööre, kui selgub, et ta on dokumente võltsinud ja näidanud olukorda tegelikkusest hullemana. Intrigeeriv ja kohati uskumatu dokumentaalfilm paneb vaatajat küsima, kas see kõik, mis toimub siin ja praegu, on tõsi. Vastus on paraku jah.
Jäämass Gröönimaal sulab kiiremini kui kunagi varem ning isegi skeptikud on sunnitud tõdema, et probleem on olemas ja sellest mööda vaadata ei ole enam võimalik. Grööni režissööri Ivalo Franki film on südamest tulev ood Gröönimaale ja selle tulevikule – noortele inuittidele, kes armastavad oma saart palavalt ega taha leppida sellega, et nende kodust saab kunagi alguse maailma lõpp.
Kriitikud on seda nimetanud viimaste aastate üheks olulisemaks ja paremaks dokumentaalfilmiks. Shaunak Seni film viib meid New Delhisse, kus kaks venda peavad kullide haiglat. Õhk selles maailma ühe tihedama asustusega linnas on sedavõrd saastunud, et isegi autoga valgusfoori taga seistes võib iga natukese aja järel näha kulle taevast alla kukkumas. Lummava visuaaliga magusnukker film näitab vaatajale looduse ilu, inimese sügavat empaatiavõimet ning seda, mis saab siis, kui inimestel peaks tarkus otsa lõppema.
Eriprogrammi filmid juhatavad sisse Keskkonnaagentuuri eksperdid.
Riiklikku keskkonnaseiret korraldav Keskkonnaagentuur tagab teadmise meie (loodus)keskkonnas toimuvast, annab keskkonnaseisundi ja ilmaprognoose ning hoiatab ohtlikest ilmastikunähtustest.