Kriitikud on seda nimetanud viimaste aastate üheks olulisemaks ja paremaks dokumentaalfilmiks.

Kõik me teame, mida tähendab sügav sõõm värsket õhku: see on midagi nii lihtsat, aga samas nii olulist. Ja kui seda pole, siis pole ka meid. Shaunak Seni film viib meid New Delhisse, kus kaks venda peavad kullide haiglat: nad on pühendanud oma teadliku elu just nende habraste elusolendite päästmisele. Õhk selles maailma ühe tihedama asustusega linnas on sedavõrd saastunud, et isegi autoga valgusfoori taga seistes võib iga natukese aja järel näha kulle taevast alla kukkumas – tundub olevat vaid aja küsimus, millal kogu keskkond kokku variseb.

Lummava visuaaliga magusnukker film näitab vaatajale looduse ilu, inimese sügavat empaatiavõimet ning seda, mis saab siis, kui inimestel peaks tarkus otsa lõppema. Me ei tohiks teha vahet neil, kes hingavad, sest „me ujume ühel laeval, kõik koos /.../ Ja me saame kas ujuda või uppuda. Uppuda kõik koos.” (Juri Lotman)

"Kõik, mis hingab" on esimene film, mis on võitnud nii Sundance'i kui ka Cannes'i filmifestivalil parima dokumentaalfilmi auhinna.

Mikk Granström