Püsima jäämine ja vallutamine. Need on ehk sõnad, mis praegust Brasiilia kino kõige paremini iseloomustavad.
Brasiilia kino püsib ja vallutab uusi paiku, auhindu ja publikuid isegi riigi kultuurisektorit aastaid mõjutanud kriisi tingimustes (sh kultuuriministeeriumi sulgemine 2019. aastal ja praegused piirangud, mille on kehtestanud Ancine, Brasiilia riiklik filmiagentuur).
Pärast Embrafilme (1969–1990 filmide tootmise, rahastamise ja levitamise eest vastutanud riigiasutus) laiali saatmist peaaegu seiskunud Brasiilia kino õitses uuesti Retomada, 1995–2002 toimunud Brasiilia kino taastumise ajal. Tugevdati riiklikku poliitikat ja rakendati maksusoodustuste süsteem ning filmindust hakati uuesti edendama ja filme tootma. 2002. ja 2016. aasta vahele jääval viljakal perioodil avati uusi audio- visuaalkunstide keskusi kogu Brasiilias.
„Isegi kõige kehvem meie tehtud film pajatab meile rohkem kui kõige parem välisriigi film,“ ütles Paulo Emílio Salles Gomes (1916–1977), üks Brasiilia kino suurimaid teoreetikuid ja Cinemateca Brasileira loojaid. Brasiilia filmid räägivad lugusid, mida Hollywoodi omad ealeski ei jutustaks. Meid kujutavad lood ilmuvad brasiillaste silmist ja kaameraist.
Kui Cinema Novo periood 60. ja 70. aastatel andis meile sellised auhindu pälvinud meistriteosed nagu Glauber Rocha „Deus eo Diabo na Terra do Sol” (1964), siis Retomada kinost pärineb meie viimane Oscari-nominatsioon Walter Sallese filmiga „Central do Brasil” (1998), Kuldkaru Berliinis José Padilha filmile „Eliitrühm” (2008) ja žürii eriauhind Sundance’i festivalil 2015 filmiga „Que Horas Ela Volta?”
Riiklik poliitika on andnud oma panuse sellesse, et Brasiilia kino edu saavutanud Cannes’is: filmid „Aquarius“ 2016. aastal ja „Bacurau“ 2019. aastal, mis võitis žürii auhinna, ja Karim Aïnouzi „Nähtamatu elu“, Un Certain Regardi auhinna võitja 2019. aastal.
Esimest korda ajaloos esindab parima rahvusvahelise filmi Oscari nimel võistlevate filmide hulgas Brasiiliat musta- nahalise filmitegija teos.Tegemist on Gabriel Martinsi filmiga „Mars One“. Film portreteerib mustanahalist madalama keskklassi perekonda ja selle liikmete heitlusi igapäevaprobleemidega, nende unistusi ja ärevust. See on revolutsiooniline kino kohta, mis kogus tuntust favela-filmidega, kus mustanahalised tegelased olid alati seotud vägivallaga.
Kui 2016. aastani oli Brasiilias mängufilmi lavastanud vaid üks mustanahaline naine (Adélia Sampaio „Amor Maldito“ 1984. aastal), siis tänaseks on neid peaaegu tosin ning areenile on ilmunud uued nimed nagu Viviane Ferreira, Camila de Moraes, Sabrina Fidalgo ja Glenda Nicácio.
Naised on nähtavale toonud uusi Brasiiliaid ja pälvinud uusi auhindu. Júlia Murati „34. reegel“ oli esimene film pärast Glauber Rocha „Terra em Transe“(1967), mis võitis Locarno festivalil Kuldleopardi. Flavia Nevesi „Fogaréu” linastus Berlinalel 2022. See jutustab loo vägivallast, mida ei koge ainult Brasiilia, vaid paljude riikide naised terves maailmas.
Lázaro Ramose „Medida Provisória” käsitleb Brasiilia ühiskonna strukturaalset rassismi, kujutades düstoopiat, kus kõik mustanahalised brasiillased on sunnitud pöörduma tagasi Aafrikasse. Tagajärg? 500 000 vaatajat kinodes ja kindel teadmine, et on olemas publik, kes tahab teist Brasiiliat väga näha.
Tunnustatud lavastaja Sérgio Machado pöörab filmis „Himude jõgi“ kaamera Amazonase poole, tuues linale ühe kõige tähelepanuväärsema kaasaegse Brasiilia autori Milton Hatoumi raamatu.
Brasiilia rahva praegune polariseerumine demokraatia erinevate mõistmisviiside järgi moodustab Bruno Carboni filmi „Õnnetus“ süžee. Režissöör siseneb kahe väga erineva naise eraellu ja paljastab pinged kahe perekonna vahel, kelle arusaam lahkneb isegi selle osas, mida perekond endast üldse kujutab.
Brasiilia kino on teravam, mitmepalgelisem ja visam kui kunagi varem ning selle tulevik on paljutõotav, mitmekesine ja sama hästi kui pidurdamatu.
Autor: Flavia Guerra