Mania Akbari (1974) on Iraani filmitegija ja kunstnik, kelle teosed uurivad naiste õigusi, abielu, seksuaalset identiteeti, haigusi, kehastust, traumasid, kehapilti ja kehapoliitikat. Vastupidiselt Iraani kino pikale melodraama traditsioonile on tema stiil juurdunud kujutavas kunstis ja autobiograafias. Tema filmides avalikult käsitletud tabuteemade ja tsensuurile vastuseisu tõttu peetakse teda Iraani üheks vastuolulisemaks filmitegijaks.

Tema provokatiivsed, revolutsioonilised ja radikaalsed filmid on olnud järgmise retrospektiivide osa: BFI, Lon- don (2013), DFI, Denmark (2014), Oldenburg International Film Festival, Germany (2014), Cyprus Film Festival (2014), Nottingham Contemporary UK (2018).

Tema filme on näidatud festivalidel üle maailma ning on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Saksa Iseseisvuse Auhind, Oldenberg (2014), Parim Film – digitaalsn osa, Veneetsia filmifestivalil (2004), Nantes’i Publiku Parima Filmi Auhind (2007) ning Parima Režissööri ja Parima Filmi auhinnad Kerala filmifestivalil (2007), Parima Filmi ja Parima Naisnäitleja Auhinnad Barcelona filmifestivalil (2007).

Akbari pagendati Iraanist ning elab ja töötab praegu Londonis. Seda teemat käsitletakse koos Mark Cousinsiga lavastatud filmis “Life May Be"" (2014). See film esilinastus Karlovy Vary Filmifestivalil ja nomineeriti parima dokumentaalfilmi kategoorias Edinburghi Rahvusvahelisel Filmifestivalil (2014) ning Aasia Vaikse Ookeani Filmifestivalil (2014). Akbari eelmine film ""A Moon For My Father"", mis valmis koostöös Briti kunstniku Douglas White'iga, esilinastus CPH: DOX-il, kus see võitis NEW: VISION Auhinna 2019. Film sai ka FIPRESCI Rahvusvahelise Kriitikute Auhinna Ankaras Flying Broom Festivalil. 2021. aastal tegi ta DEAR ELNAZist dokumentaalfilmi PS752 mälestuseks, mis linastus HotDocs festivalil, IDFA-l, DOXA-l ja Sheffieldi filmifestivalil.