Festivali olulisim programm. Nii maailma kõige tuntumatel festivalidel (Sundance, Cannes, Berliin, Veneetsia, Toronto jt) kui ka žanrifilmidele spetsialiseerunud festivalidel (SXSW, Tribeca, Sitges, Austin Fantastic Fest jt) esilinastunud linateosed, aasta parimad palad ja löökfilmid ning filmid eksootilistest regioonidest. Aga ka päris värsked, alles esilinastuvad tööd.

Jätkuks kahe eelmise aasta Eesti filmide võistlusele jätkame ka seekord uute Eesti žanrifilmide demonstreerimist. Parimat Eesti filmi hindab Haapsalu noortest koosnev žürii.

Filmid, mis garanteerivad hea tuju. Eesti retroklassika, Nõukogude Liidu veidrad filmid, unustuse hõlma vajunud B-klassika kogu maailmast.

Väga erilised filmid erinevatel põhjustel, mis väärivad eraldi esiletõstmist.

HÕFFi kolmefilmiline retrospektiiv on tagasivaade Kim Ki-duki loomingule enne tema tuntuks saamist. 59-aastaselt koroonaviiruse tüsistustesse surnud Kim Ki-duk (1960-2020) oli üks enim auhinnatud Lõuna-Korea režissööre, kelle olulisemad filmid on hästi tuntud ka Eesti vaatajatele - pole ehk palju öeldud, et enamik neist sai Aasia filmikunsti kujundlikust filmikeelest esimest korda osa just Kim Ki-duki filosoofilise maailmakäsitluse vahendusel. Talle kuuluvad Veneetsia filmifestivali Kuld- ja Hõbelõvi, Berliini filmifestivali Hõbekaru ja Cannes’i filmifestivali Prix Un Certain Regard. Ta on ainuke režissöör, kelle filmid (“Tühi maja”, 2004 ja “Vibu”, 2005) on pälvinud järjestikustel aastatel PÖFFi publikupreemia. Vaataja armastas teda ja tema filme. Ki-duki kõige tuntumaks tööks võib pidada filmi “Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad“ (2003), mida on nimetatud ka üheks kõigi aegade parimaks linateoseks. Näiteks BBC kriitikud on valinud selle saja parima 2000. aastate filmi hulka ja The Guardian tituleerinud Lõuna-Korea filmiajaloo säravaimaks pärliks. Oma viimastel elukuudel viibis Kim Ki-duk ka Lätis ja Eestis, tema viimane teos, Kasahstanis filmitud “Kõne taevast” esilinastus mullu Veneetsia filmifestivalil ja seda näitas ka PÖFF. HÕFFi kolmefilmiline retrospektiiv on tagasivaade Kim Ki-duki loomingule enne tema tuntuks saamist. Kõik kolm näidatavat linateost - “Krokodill” (1996), “Birdcage´i hotell” (1998) ja "Saar" (2000) - kuuluvad filmide hulka, milles avaldub maalikunstniku haridusega režissööri soov panna vaataja kogema teatavat ebamugavustunnet, suhestuma ühiskonna selle allkihiga, kes on tänapäeva maailmas jäänud nähtamatuks. Kõik kolm filmi mõjuvad korraga vulgaarsete ja kaunitena. Kim Ki-duki enda sõnul tekib just selliste vastuolude tõttu väga võimas energia, mis meid elus hoiab. Ta ise ei kaotanud sisemist põlemist peaaegu kunagi, tehes tööd meeletu intensiivsusega - kokku üle 30 filmi, millest suurema osa puhul oli ta korraga nii stsenarist, režissöör, produtsent kui monteerija.

Kaks filmi, kaks nägemust, üks nukk. Rasmus Merivoo ja Shozin Fukui interpretatsioon Itaalia kirjaniku Carlo Collodi loodud pikaninalisest Pinocchiost võib olla küll totaalselt erinev, kuid neid ühendab miski nähtamatuks jääv niidistik, mida saab nimetada ülevoolavaks, piirideta mängulustiks. Üks on tehtud Jaapani küberpungi esteetikas, teine vürtsitatud meile arusaadavama trash-filmi kastmega. Jah, see ongi punk selle sõna parimas mõttes.

HÕFFi filmiklubi on Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival aasta ringi. Iga kuu kutsume külla mõne tuntud Eesti filmitegija, kes võtab endaga kaasa ühe oma lemmikteose, mida ta publikule esitleb. Vaatame ja arutleme – õpime, kuidas minna pildi sisse ja avastada sealt varjatud maailmu. Aga meie tegevus ei piirdu ainult filmide vaatamisega – kavas on ka muid silmaringi avardavaid ettevõtmisi.

Vürtsikad ja pinevad lühivormid kõikjalt maailmast, mis tulevad HÕFFil erilistes kooslustes esitlemisele.