Žürii esimees
Ühendkuningriik
Christopher Hampton hakkas teatriga tegelema Oxfordi ülikoolis prantsuse ja saksa keelt õppides ning kirjutas esimesel aastal näidendi „Millal sa viimati mu ema nägid“. See tegi temast noorima kirjaniku, kelle näidend on West Endi lavale jõudnud – rekord, mis on siiani löömata. Sellest ajast alates on tema näidendite ja muusikalide hulka kuulunud „Filantroop“, „Metsikud“, „Jutud Hollywoodist“, „Ohtlikud suhted“, „Valge kameeleon“, „Sunset Boulevard“ (koos Don Blackiga), „Ohtlik meetod“, „Saksa elu“ ja „Tundmatu naise külaskäik“. Ta on kirjutanud libreto kolmele Philip Glassi ooperile ning tõlkinud Ibseni, Molière’i, von Horváthi, Tšehhovi, Yasmina Reza, Daniel Kehlmanni ja Florian Zelleri näidendeid. Tema näidendid, muusikalid ja tõlked on seni pälvinud viis Tony auhinda, neli Olivieri auhinda, viis Evening Standardi auhinda ja New Yorgi draamakriitikute ringi auhinna.
Tema arvukate stsenaariumide hulka kuuluvad „Ohtlikud suhted“, „Täielik varjutus“, „Mary Reilly“, „Vaikne ameeriklane“, „Lepitus“, „Chéri“, „Ohtlik meetod“, „Isa“ ja „Poeg“ (kaks viimast koos Florian Zelleriga). Ta on nii kirjutanud stsenaariumi kui ka lavastanud filmid „Carrington“, „Salajane agent“ ja „Pildid Argentinast“. Tema filmi- ja teleauhindade hulka kuuluvad kaks Oscarit, kolm BAFTA auhinda, Euroopa filmiauhind, Ameerika Kirjanike Gildi auhind, Prix Italia, Cannes’i filmifestivali žürii eriauhind, Hollywoodi stsenaristide aastaauhind ja Veneetsia filmifestivali Collateral Award parima kirjandusliku adaptsiooni eest.
USA
David Stump (ASC, BVK, AIP) on töötanud filmi- ja teletootmises operaatori, visuaalefektide operaatori, visuaalefektide juhendaja ja stereograafina. Ta on pälvinud Emmy auhinna, Ameerika Filmiakadeemia auhinna teaduslike ja tehniliste saavutuste eest, IMAGO tehniliste saavutuste auhinna, AIP elutööauhinna ning Rahvusvahelise Operaatorite Gildi auhinna.
Tema filmograafiasse kuuluvad projektid nagu „Hommiku programm“, „Halvale teele“, „Nukusaate mõrvad“, „Ameerika jumalad“, „Surematud“, „007: Veidi lohutust“, „Lennuplaan“, „Fantastiiline nelik“, „X-mehed“ (1 ja 2), „Sinisesse sügavikku“, „Garfield“, „Batman igavesti“, „Mees ilma varjuta“, „Aumehed“, „Sügav sinine meri“, „Hiireke nimega Stuart Little“, „Külaline tulevikust“, „Kontakt“, „Batman ja Robin“, „Mars ründab!“, „Kriitiline otsus“, „Tähevärav“, „Päästke Willy“, „Lapsehoidja seiklused“, „Rambo III“, „Ole minuga“, „Järgmisel päeval“ ja paljud teised. David on kirjutanud raamatu „Digital Cinematography – Fundamentals, Techniques and Workflows“ (nii esimese kui ka teise väljaande) ning on teoste „VES Handbook“ ja „ASC Manual“ (11. trükk) kaasautor. Praegu elab David Portugalis Alenqueris ja õpetab Lissabonis Universidade Lusofonas operaatoritööd.
Prantsusmaa
Julie Billy on Pariisis tegutsev produtsent, kes on enam kui viisteist aastat toetanud filmikunsti julgeid ja omanäolisi loojaid. Ta on teinud koostööd selliste tunnustatud lavastajatega nagu Jonas Carpignano, Nadav Lapid ja Yorgos Lanthimos. 2020. aastal asutas ta ettevõtte June Films, kus ta arendab ja toodab ambitsioonikaid, rahvusvahelise haardega filme ja seriaale.
Tema hiljutiste tööde hulka kuuluvad Hafsia Herzi „Noorem õde“ (esilinastus Cannes’i võistlusprogrammis 2025. aastal, pälvides Queer Palmi ja parima naisnäitleja auhinnad, ning linastus ka tänavuse Festhearti programmis Tartus ja Rakveres); Emma Benestani „Animale“ (linastus Cannes’i kriitikute nädalal 2024. aastal); ning Fanny Liatardi ja Jérémy Trouilh’ „Green Eyes“, millega avati Locarno festivali Piazza Grande programm 2026. aastal. Samuti produtseeris June Films Just Philippot’ lavastatud sarja „The Confidante“, mille The New York Times valis aasta kümne parima rahvusvahelise telesarja hulka. Julie Billy on algatuse Collectif 50/50 kaasasutaja ning pälvis 2021. aastal Trophée du Film Français kategoorias „Lavastaja ja produtsendi duo“.
Filmide juures hindab ta enim julget misantseeni, režissööri nägemust, emotsiooni ja seda, mida film meie maailma kohta ütleb. Kas see pakub uut vaatenurka?
Eesti
Tiina Tauraite on näitleja, kes tunneb end võrdselt koduselt nii teatrilaval kui ka ekraanil. Ta töötas kümme aastat Tallinnas Von Krahli teatris ning on seejärel tegutsenud sujuvalt nii filmi- kui ka teatrivaldkonnas. Alates 2022. aastast töötab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias lektorina. Filmirollides eelistab ta emotsionaalset täpsust efektitsemisele – olgu selleks siis „Sügisball“, „Püha Tõnu kiusamine“, „Luuraja ja luuletaja“, „Kes tappis Otto Mülleri?“ või „Frank“. Roll leinava õpetajana Eesti Oscari-kandidaadis „Biwa järve 8 nägu“ tõi talle 2025. aastal Eesti parima naisnäitleja preemia. Kolmekordse Eesti teatriauhinna laureaadina astus ta hiljuti üles lavastuses „Murdja“ ning on kirjutanud ja esitanud omaenda näidendi.
Liibanon
Myriam Sassine on produtsent ja mentor, kes on tootnud auhinnatud filmid nagu Mounia Akli „Costa Brava, Lebanon“, Oualid Mouanessi „1982“, Mohamed Siami „Amal“, Rana Eidi „Panoptic“, Cyril Arisi „Dancing on the Edge of a Volcano“ ja Myriam El Hajji „Diaries from Lebanon“. Aastal 2016 oli ta üks araabia maade ainsa žanrifilmide festivali Maskoon Fantastic Film Festival kaasasutajatest. Ta on araabia filmitegijatele suunatud koostootmisplatvormi AFLAMUNA Connection programmikuraator ning juhib Tatino Filmsi rahvusvahelist koolitusprogrammi Full Circle Lab Nouvelle-Aquitaine Hessen. Koos ettevõttega Abbout Productions pälvis ta 2025. aastal Locarno filmifestivalil Raimondo Rezzonico auhinna, mida antakse sõltumatutele produtsentidele, kellel on olnud oluline roll rahvusvahelises filmitootmises. Samal aastal ühendas ta jõud produtsent Sophie Erbsiga Prantsusmaal tegutsevates ettevõtetes Gaïjin ja Sarmadi, tugevdades sellega oma positsiooni Euroopa filmitootmismaastikul.
Myriami huvitavad julged ja eristuvad filmid, mis on valmis riskima, vormiga katsetama ja ennekõike üllatavad ning liigutavad publikut, pakkudes uut viisi maailma nägemiseks ja luues uusi sidemeid eri kogemuse, kultuuri ja perspektiiviga inimeste vahel.
Žürii esimees
Ühendkuningriik
Ivana MacKinnon on produtsent 2019. aastal asutatud ettevõttes Wild Swim Films. Enne oma firma loomist juhtis ta aastatel 2002–2012 Cloud Eight Picturesi ja Celador Filmsi loomeosakondi ning töötas erinäoliste filmidega nagu „Laskumine“ ja „Rentslimiljonär“ (2008). Ta on keskendunud alustavate režissööride töödele, aidates luua Jack Thorne’i, Tom Harperi, Michael Pearce’i ja Molly Manning Walkeri debüütfilme. Viimase noortelugu „Kuidas peaks seksima?“ esilinastus 2023. aastal Cannes’i filmifestivalil, pälvides programmi “Un Certain Regard“ auhinna ja neli BAFTA nominatsiooni. Iiri kättemaksupõnevik „Bring Them Down“ esilinastus 2024. aastal Toronto filmifestivalil. Film võitis BIFA auhinna parima debüütlavastaja kategoorias ning pälvis tunnustust ka Fantastic Festil (parim film), Rooma filmifestivalil (parim stsenaarium) ja Mannheim-Heidelbergi festivalil (FIPRESCI auhind). Tema uusim film „Sugar“, milles mängivad Naomi Ackie ja Eve Hewson, on praegu järeltootmises. Produtsendina usub ta filmide võimesse inimesi muuta ning peabki seda kinokogemuse juures kõige olulisemaks.
Ühendkuningriik
Lynn Nwokorie on Briti Nõukogu filmivaldkonna suhete juht ning Briti Filmiinstituudi (BFI) Londoni filmifestivali (LFF) ja Austini SXSW festivali programminõustaja. Samuti teeb ta tegevprodutsendina sõltumatuid dokumentaalfilme ja on konsulteerinud organisatsioone nagu Gotham Film & Media Week ja We Are Parable, toetades dokumentaal- ja mängufilmiloojate karjääri. Varem on Lynn töötanud Doc Society Fundi juhina, hallates mitmeid filmifonde, sealhulgas BFI Doc Society Fundi, Bertha Doc Society Journalism Fundi ja Pulse Fundi.
Eesti
Esko Rips on produtsent ning Baltimaades tegutseva produktsioonifirma Nafta Films kaasasutaja ja tegevjuht. Alates Nafta asutamisest 2009. aastal on ta loonud mitmekesise portfelli, mis hõlmab mängufilme, telesarju ja rahvusvahelisi koostööprojekte. Tema tööde hulka kuuluvad May el-Toukhy film „Woman Unknown“ (võitis 2026. aasta Veneetsia filmifestivalil Kuldlõvi), Apteeker Melchiori triloogia, ajalooline spioonipõnevik „O2“ ja kogupere-seiklusfilm „Supilinna Salaselts“. Tema juhtimisel on Nafta panustanud ka edukatesse Balti projektidesse nagu „Lõunamaa kroonikad“, mis on Leedu kõigi aegade vaadatuim kodumaine film. Tema tulevaste projektide seas on Veiko Õunpuu film „Serafima“ ja Viesturs Kairišsi „Rekonstruktsioon“. Esko on Euroopa Filmiakadeemia ja European Producers Clubi liige ning ACE Producersi, EAVE ja Inside Picturesi vilistlane. 2018. aastal valiti ta Cannes’i filmifestivalil organisatsiooni European Film Promotion programmi „Producers on the Move“.
Žürii esinaine
Saksamaa
Mariëtte Rissenbeek on sündinud Hollandis. Pärast saksa keele ja kirjanduse magistriõpinguid Utrechtis kolis ta Berliini ja alustas 1986. aastal karjääri filmitööstuses, töötades levifirmas Tobis Filmkunst hankejuhina. Aastal 1995 asus ta tööle ettevõttesse Regina Ziegler Filmproduktion, kus tootis nii tele- kui ka kinofilme. Sõltumatu produtsendina valmis tal 1999. aastal Mika Kaurismäki road-movie „Highway Society“. 2002. aastal liitus ta organisatsiooniga German Films, mis tegeleb Saksamaal valminud filmide rahvusvahelise tutvustamisega. Aastatel 2019–2024 oli ta Berliini rahvusvahelise filmifestivali tegevdirektor. Pärast seda on ta tegutsenud konsultandi, mentori ja produtsendina rahvusvaheliste filmitegijate, festivalide ja institutsioonide heaks, keskendudes filmidele, mis pakuvad uudseid vaatenurki, ning piirkondadele, mis on seni filmimaailmas vähem tähelepanu pälvinud.
Ühendkuningriik
Paul Gallagher juhib Glasgow Filmi kuraatoritööd, olles nii Glasgow’ filmiteatri (Glasgow Film Theatre, GFT) kui ka Glasgow’ filmifestivali programmijuht. Ta on kuulunud Glasgow Filmi juhtkonda juba üle kümne aasta – algul turundusjuhina ja seejärel programmijuhina, vastutades alates 2018. aastast Glasgow’ filmiteatri aastaringse programmi eest. Tema ametiaja olulisemate saavutuste hulka kuuluvad GFT pikaajaliste programmide „Kuu Scorsese“ ja „Kuu Coeni vennad“ käivitamine, GFT programmi „CineMasters“ mitmekesistamine, et tuua esile laiemat ringi filmivaldkonna talente, ning GFT ülipopulaarse 50. aastapäeva kava kureerimine. Tänavune, 22. Glasgow’ filmifestival oli tema esimene programmijuhina ning festival avati olulise Šoti dokumentaalfilmi „Everybody to Kenmure Street“ Suurbritannia esilinastusega. Filmikunstis hindab ta eelkõige julget ja enesekindlat jutustamislaadi, leidlikku teostust ja ehedaid emotsioone.
Türgi
Ali Vatansever on Istanbulis elav filmitegija, kes on varem tegutsenud disaini ja filmiproduktsiooni alal. Tema teine täispikk film „Saf“ esilinastus Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil 2018. aastal. Ali kolmas film „Üheskoos üksi“, mis liigub füüsilise ja virtuaalse maailma vahel, pälvis 2025. aastal Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali põhivõistlusprogrammi parima režissööri auhinna. Ta õpetab Koçi ülikoolis filmiproduktsiooni ja XR-i ning juhendab alustavaid filmitegijaid m2 Film Labi kaudu. Ali, keda köidavad sügavuti ja peenelt jutustatud inimlikud lood, hindab kino, mis vaatleb inimkogemust ilma hinnanguteta, võtab omaks mitmetähenduslikkuse ja usaldab, et publik leiab ise emotsionaalsed ja moraalsed reaktsioonid.
Saksamaa
Heike-Melba Fendel asutas 1991. aastal talendiotsingu ja ürituskorralduse agentuuri Barbarella Entertainment ning on seda sellest ajast peale juhtinud. Agentuuril on kontorid Kölnis ja Berliinis. Kirjanikuna on ta avaldanud kaks romaani (millest ühe tegevuspaik on Berlinale) ning arvukalt lühijutte ja esseid; samuti on ta üle kümne aasta kirjutanud feministlikku kolumni ajalehele Die Zeit. Heike-Melba elab Berliinis. Viis aastat tagasi hakkas ta korraldama vabaõhuseansse Berliini kogukonnakeskustes, tuues filme ja filmitegijaid lähemale inimestele, kes muidu kinos – või üldse – filme ei vaata. Talle endale meeldib vaadata filme, teades neist võimalikult vähe. Ja filmidest otsib ta ennekõike soojust.
Leedu
Jurgis Matulevičius on Vilniuses tegutsev režissöör, stsenarist ja monteerija, kelle varasemasse filmograafiasse kuuluvad lühifilmid – „Absurd People“ (2011), „Anima Animus“ (2012), „The Victim“ (2013) ja „The Interrogator“ (2015) – ning tema esimene täispikk mängufilm „Isaac“ (2019), mis kandideeris 2020. aastal Euroopa filmiauhinnale aasta avastuse kategoorias. „Isaac“ pälvis 2020. aasta Leedu filmiauhindadel parima muusika ja parima operaatoritöö auhinna ning Leedu Filmitegijate Liit nimetas selle 2020. aasta parimaks filmiks. Tema lühifilm „Golden Flask“ esilinastus 2021. aastal Sheffieldi dokumentaalfilmide festivali (Sheffield Doc/Fest) rahvusvahelises võistlusprogrammis. Jurgise teine täispikk mängufilm „Hiina meri“ (2025) võitis eelmisel aastal PÖFFi kriitikute valiku programmi parima filmi auhinna. Hetkel töötab ta uue stsenaariumi kallal. Filme hinnates otsib ta tugevat isikupärast häält ja filmitegijaid, kes on valmis võtma riske. Tema jaoks võib ebatäiuslik film, milles proovitakse midagi uut, olla kordades põnevam linateosest, mida on juba sada korda tehtud.
Itaalia
Hakim Zejjari on filmiajakirjanik, autor ja teleprodutsent, kes on lõpetanud Itaalia riikliku filmikooli Centro Sperimentale di Cinematografia. Ta on enam kui 20 aasta jooksul intervjueerinud selliseid suurkujusid nagu Martin Scorsese ja Quentin Tarantino, loonud telesaateid Itaalia rahvusringhäälingule RAI, teinud koostööd kanalitega Sky Italia, Mediaset ja France 24 ning väljaandega The New York Times. Praegu intervjueerib ta kultuuritegelasi Itaalia päevalehele Domani; samuti on ta kuulunud Kuldgloobuse auhindade žüriisse. Filmikunstis otsib Zejjari loojaid, kellel on ainulaadne vaatenurk ja kes suudavad hoida vaataja ees peeglit, mis peegeldab reaalsust ja alateadvust kõigis nende tahkudes – olgu need siis häirivad, moonutatud või valusad. Festivali žüriiliikmena otsib ta julgeid teoseid, mis esitavad väljakutse publiku senistele arusaamadele.
Ühendkuningriik
Jason Wood töötab BFI (British Film Institute) publikuprogrammide tegevdirektorina, kelle vastutusalasse kuuluvad BFI Southbank, BFI IMAX, BFI Londoni filmifestival ning ajakiri Sight and Sound. Olles töötanud sõltumatu filmi valdkonnas üle 30 aasta, on ta kirjutanud ka mitu filmiteemalist raamatut – nende hulgas on „The Faber Book of Mexican Cinema“ ja peagi ilmuv „Guillermo del Toro: Fairytales for Troubled Times“. Koos Simon Barkeriga kirjutatud ja kirjastuse The Modernist välja antud „Drift“ on kujuteldav road-movie-stiilis novell ja vaba järg Chris Petiti filmile „Radio On“. Samuti on Wood koos Simon Barkeriga lühifilmi „Always (Crashing)“ kaasrežissöör ning koos Bob Stanleyga plaadifirma Ace Records albumite kuraator.
Ühendkuningriik
Samuel Abrahams on BAFTA ja Webby auhindadele nomineeritud stsenarist ja režissöör. Pärast kujutava kunsti õpinguid Chelsea kunstikolledžis alustas Samuel karjääri televisioonis, filmides auhinnatud vaatlusdokumentaale. Tema esimene lühimängufilm „Connect“ nomineeriti BAFTA-le parima lühifilmi kategoorias. Tema lühifilm „Offline Dating“ saavutas üle 20 miljoni vaatamise veebis, ärgitades rahvusvahelises ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias arutelu tehnoloogia mõju üle kohtingutel. Eelmisel aastal lavastas Samuel debüütfilmina Miranda Campbell Bowlinguga kahasse kirjutatud „Leedi“. Sian Cliffordiga („Fleabag“) peaosas filmiga võitis Samuel Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali debüütfilmide võistlusprogrammis parima režissööri auhinna. Samuelil on ka edukas karjäär reklaamirežissöörina, ta on juhtinud rahvusvahelisi kampaaniaid brändidele nagu Google, Apple ja British Airways ning võitnud kaks Cannes’i Lõvi auhinda.
Hispaania
Mireia Vilapuig on Barcelonas tegutsev katalaani näitleja, stsenarist ja kunstnik. Tema näitlejatööde hulka kuuluvad nii kodumaised kui ka rahvusvahelised projektid; 2025. aastal esitati ta Gaudí auhinna kandidaadiks parima uue naisnäitleja kategoorias. Aastal 2023 osales ta sarja „Selftape“ loomises ja kirjutamises ning mängis selles ka peaosa; sari pälvis väljaande Cinemanía auhinna parima uue osatäitmise eest ning kandideeris 2024. aasta Ferozi auhindade jagamisel parima draamasarja kategoorias. Mireia tegi režissööridebüüdi auhinnatud lühifilmiga „La desesperació de la pell“, mis valiti mitmele rahvusvahelisele festivalile – sealhulgas Vilniuse lühifilmide festivalile, kus see võitis peaauhinna. Praegu arendab ta koos Joana Vilapuigiga oma teist sarja pealkirjaga „Callback“, mis valiti 2026. aasta Berlinale Euroopa filmiturule. Teda paeluvad filmid, millel ei pruugi olla suurt eelarvet, kuid on hing. Samuti huvitavad Mireiat arhiivimaterjalid ja võimalused jutustada lugusid ebatraditsioonilisel viisil; ta usub, et kõige köitvamad lood sünnivad ootamatustest ja uute vaatenurkade leidmisest. Kokkuvõttes ootab ta filmitegijatelt seda, et neil oleks rääkida oma lugu – lugu, mis on nende jaoks tõeliselt oluline.
Žürii esimees
Prantsusmaa
Christian Popp on produtsent, kellel on filmitööstuses üle 35 aasta kogemust. Aastatel 1998–2005 töötas ta telekanali ARTE hanketoimetajana, vastutades mitmekesiste rahvusvaheliste tootmisprojektide eest. Viimase kahe aastakümne jooksul on Christian tootnud enam kui 50 dokumentaal- ja lühimängufilmi, tehes koostööd juhtivate sõltumatute produktsioonifirmadega. Oma ettevõtte TANJO FILMS asutas ta 2025. aasta alguses. Christiani produtseeritud teoseid on valitud mitmetele mainekatele rahvusvahelistele filmifestivalidele ja PÖFFil on tema osalusega filmidest linastunud näiteks „Süsteemist väljas“ ja „Kuuba ja Alaska“. Lisaks tootmisele on Christian juba üle 20 aasta panustanud dokumentaalfilmide kogukonda konsultandi ja mentorina. Ta on kuulunud ka mainekate festivalide žüriidesse. Produtsendi ja filmivaatajana otsib Christian emotsionaalset autentsust, mis avaneb kaamera ees ja lõplikult montaažiruumis. Ta peab oluliseks vormi ja hindab dokumentaalfilme, mis lähevad kaugemale pelgast vaatlusest – eeldusel, et see teenib autori kunstilist visiooni ja eesmärki.
„Nii sisu kui ka vorm peaksid proovile panema meie vaated, arvamused ja esteetilised normid, selle asemel et kinnitada vaid seda, mida peame õigeks. Julged dokumentaalfilmid peaksid aitama maailma mõtestada ja seda muuta – muutes viisi, kuidas me maailma näeme. Dokumentaalfilmid on tänapäeval, mil oleme üle ujutatud juhuslikest visuaalidest, olulisemad kui kunagi varem. Need on olulised, sest väljendavad kindlat vaatenurka ja kavatsust. Need ütlevad: ma olen olemas.“ – Christian Popp
Holland
Rada Šešić on filmirežissöör, õppejõud ja festivalide programmikoostaja, kes on sündinud endises Jugoslaavias ja elab Hollandis. Aastatel 2003–2024 täitis ta Amsterdami dokfilmifestivali IDFA meeskonnas eri rolle, sealhulgas kuulus valikukomisjoni ja oli IDFA fondi hindamiskogu liige. Alates 2006. aastast juhib Rada Sarajevo filmifestivali dokumentaalfilmide võistlusprogrammi ning on üks programmi „Docu Rough Cut Boutique“ juhtidest. Ta kuulub Doha fondi valikukomisjoni; lisaks on ta Itaalias toimuva WEMW raames rahvusvahelise töös olevate dokfilmide esitlusplatformi „Last Stop Trieste“ kunstiline juht (alates 2014. aastast) ning Trieste filmifestivali dokumentaalfilmide võistlusprogrammi koostaja. Aastatel 2000–2020 vastutas Rada Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil (IFFR) Lõuna-Aasia filmide valiku eest. Rada õpetab Amsterdamis Hollandi Filmiakadeemia filmi magistriõppes. Ta oli 15 aastat Haagis toimuva festivali Eastern Neighbours Film Festival kunstiline juht. Amsterdami Ülikoolis õpetas ta seitse aastat India kino ning töötas õppejõuna Hollandi Filmihariduse Instituudis (NOF). Aastatel 2008 ja 2010 elas ta Indias, kus õpetas Bangalore’is asuvas Srishti instituudis; samuti on ta osalenud mentorina paljudes töötubades nii Euroopas kui ka Aasias. Režissöörina on ta loonud neli dokumentaal- ja tantsufilmi. Filmide juures hindab ta eelkõige vormi ja temaatika seoseid.
USA
Carmen L. Vicencio juhib American Documentary Inc.-is strateegilisi erialgatusi, tehes otsest koostööd juhtkonnaga, et tagada võtmeprojektidele toetust, heakskiitu ja investeeringuid. Praegu kavandab ta projekti, mille eesmärk on klassifitseerida dokfilme olulise avaliku ressursina. Lisaks sellele käivitab ta äsja omandatud YouTube'i dokumentaalkanalit, tuues tagasi kaks sõltumatut dokumentaalfilmide suunda televisioonis ja veebis ning jätkates programmide koostamist oma organisatsiooni avalik-õiguslikule televisioonile. Enne sõltumatute dokumentaalfilmide valdkonnaga liitumist töötas Carmen mängu- ja reklaamfilmidega Aasias ja USAs. Ta armastab filme, millel on selge seisukoht ja visioon ning läbimõeldud ja loominguline narratiiv, mis esitab publikule väljakutseid, aga pakub ka meelelahutust.
Žürii esinaine
Soome
Karin Pennanen on režissöör ja stsenarist, kes töötab nii dokumentaal- kui ka mängufilmidega. Tal on teatrivaldkonna taustaga, olles omandanud Aalto Ülikoolis stsenograafia magistrikraadi. Seejärel õppis ta Norras Lofootidel asuvas Nordlandi kunsti- ja filmikoolis filmikunsti. Filmides uurib ta inimsuhteid, mälu ja isiklikke kogemusi, kasutades selleks omanäolist filmikeelt. Tema tunnustatud täispikk dokumentaalfilm „Päevade lummus” esilinastus 2025. aastal PÖFFil, kus see võitis Doc@PÖFFi rahvusvahelise võistlusprogrammi; hiljem pälvis teos Helsingi DocPointil parima kodumaise dokumentaalfilmi auhinna ning Tampere filmifestivalil žürii eripreemia. Karin hindab filme, millel on eripärane autorinägemus ja mis kasutavad filmimeediumi võimalusi julgel moel.
Ukraina
Roman Bondartšuk on Ukraina filmitegija, festivali Docudays UA kunstiline juht ja algatuse Ukraina Sõja Arhiiv kaasasutaja. Tema film „Ukraina šerifid“ pälvis IDFA žürii eriauhinna ja oli Ukraina ametlik Oscari-kandidaat. Tema dokumentaalfilm „Dixie Land“ võitis parima Ukraina filmi auhinna Kuldse Hertsogi. Tema mängufilmidebüüt „Vulkaan“ esilinastus Karlovy Vary filmifestivalil ja on pälvinud 12 auhinda, sealhulgas Ukraina Ševtšenko riikliku preemia. Tema seni viimane film „Ajalehetoimetus“ esilinastus 2024. aastal Berliini filmifestivalil.
„Hindan filme, mis suudavad mind stseen-stseenilt üllatada – filme, mille ülesehitus avaneb ettearvamatult, moodustades samas harmoonilise pitsi; filme, mille puhul ei oska ma täpselt öelda, kus lõpeb sissejuhatus ja algab kolmas vaatus. Mind paeluvad julged filmikunstilised avaldused: teosed, mis märkavad elus juba niikuinii peituvat irooniat ja julgevad selgelt väljendada oma seisukohta.“ – Roman Bondartšuk
Mehhiko
Israel Bañuelos Loreto on Mehhiko helikujundaja ja helirežissöör ning Eestis tegutseva filmihelindusstuudio Acousmatic Film Sound asutaja. Ta on andnud oma panuse enam kui saja filmi valmimisse, mida on näidatud arvukatel filmifestivalidel, sealhulgas Veneetsias, Torontos (TIFF), Cannes’is, HotDocsil, Annecys ja mujal. Ta on tegutsenud külalislektorina Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis ning Leedu riiklikus filmikoolis Vilniuses. Ta on Euroopa Filmiakadeemia ja organisatsiooni Motion Picture Sound Editors liige. Tema kinokunstiline tunnetus haakub teostega, mis on ausad, julged ja haavatavad – filmidega, mis avardavad filmikeelt ning uurivad inimkogemuse keerukust ja vastuolulisust. Ta näeb filmikunstis vahendit empaatia ja refleksiooni tekkeks ning iseenda ja teiste sügavamaks mõistmiseks.
Saksamaa
Michel Rieck asutas pärast kümmet aastat Saksamaa kinotööstuses 2020. aastal oma platvormi, mis spetsialiseerub filmikriitikale, intervjuudele ja festivalide kajastamisele. Ta toodab regulaarselt videointervjuusid nii riiklike kui ka rahvusvaheliste filmitegijate ja näitlejatega, kelle hulgas on olnud Chloé Zhao, Richard Gere, Guy Ritchie ja Jon M. Chuga. Lisaks sellele töötab ta aeg-ajalt avalik-õigusliku raadiojaama ja erinevate ajakirjade heaks. Kuna ta vaatab aastas kuni 750 filmi, pole ühtegi filmi, mis teda ei huvitaks, kuid ta eelistab kaasaegseid, loomingulisi ja sõltumatuid arthouse filme, mis sisaldavad poliitilist ja sotsiaalkriitikat, ning talle meeldib leida ebatavalisi ideid loojutustamises ja filmitehnikates. Aastal 2026 oli ta Max Ophüls Preisi filmifestivalil filmikriitikute dokumentaal- ja mängufilmide žürii liige.
Ukraina
Nataliia Serebriakova on Berliinis tegutsev enam kui 15-aastane töökogemusega Ukraina filmikriitik ja ajakirjanik. Ta kirjutab nii rahvusvahelistele kui ka Ukraina väljaannetele. Ta oli aastal 2018 Kiievi kriitikute nädala kuraator, on samast aastast alates Ukraina Filmikriitikute Liidu liige ning töötab 2022. aastast filmifestivali Scanorama programmijuhina. Samuti on ta kureerinud programmi „Ukraina päevad“ Prantsuse filmiteegis La Cinémathèque Française. Ta on FIPRESCI liige, kuulus aastatel 2024–2026 Kuldgloobuste hääletajate hulka ja on olnud žüriiliige mitmel filmifestivalil, sealhulgas Zürichis, Palićis, Miskolcis, Varssavis ja TIFFil. Tema teekonda filmikriitikani mõjutasid Prantsuse kino, David Lynchi „Twin Peaks“ ning selliste kriitikute nagu David Hudson ja Richard Brody looming. Tema lemmikrežissööride hulka kuuluvad Andrzej Żuławski, Terrence Malick ja Michelangelo Antonioni. Kriitiku ja žüriiliikmena hindab Nataliia filme, mis võtavad riske ja otsivad uusi väljendusvorme. Iseäranis naudib ta eksperimentaalset lähenemist, ebatavalist narratiivi ja filme, mis mängivad juba välja kujunenud filmikeelega ega jälgi tuttavat valemit.
Eesti
Ralf Sauter on eesti ajakirjanik ja filmikriitik, kes töötab ajalehe Postimees kultuuritoimetuses ning kuulub Eesti Filmiajakirjanike Ühingusse. Ta on juhtinud kümme aastat raadiojaamades Raadio2 ja Retro FM iganädalast filmisaadet „Kinovärgiga mandariin“. Aastal 2023 võitis ta Postimehele tehtud filmiteemaliste välkarvustuste eest Jaan Tõnissoni meediaauhinna ning 2026. aastal valis Eesti Filmiajakirjanike Ühing ta aasta filmiajakirjanikuks. Ralf on olnud PÖFFi FIPRESCI žüriis varasemalt 2024. aastal ning osalenud PÖFFil ajakirjanikuna üle kümne aasta. Ta on kirjutanud filmiteemalisi lugusid mitmetele Eesti kultuuriväljaannetele ja ajalehtedele.
Eesti
Jan Kaus on eesti prosaist, esseist, tõlkija ja luuletaja. Ta on avaldanud üle kahekümne raamatu ning tõlkinud peamiselt soome kirjandust. Jan oli aastatel 2004–2007 Eesti Kirjanike Liidu esimees ning korraldab alates 2009. aastast Tallinna rahvusvahelist kirjandusfestivali HeadRead. Ta on kirjutanud kaks ooperilibretot ning teinud muusikat nii rokk- kui ka džässbändides, samuti on ta osalenud nii kunstniku kui ka kuraatorina näitustel ning hakanud viimastel aastatel üha rohkem tegelema kirjanduse elava esitamisega. Jan on Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liige, 2019. aastal pälvis ta oma filmiteemaliste esseede eest ajakirja Teater. Muusika. Kino auhinna. Ta on olnud mitme eesti täispika mängufilmi, sh Veiko Õunpuu „Sügisballi“ (2007) stsenaariumi toimetaja.
India
Supriya Suri on Loomemajanduse Foorumi (CEF) asutaja ning filmiprodutsent ja -režissöör, kellel on üle 15 aasta kogemust kino ja loomemajandusega. Égide’i stipendiaadina õppis ta filmirežiid Pariisis Conservatoire Libre du Cinéma Français’s ning on tootnud dokumentaal- ja mängufilme produktsioonifirma Maison Su Entertainmenti kaudu. Ta on osalenud USA välisministeeriumi rahvusvahelises professionaalses vahetusprogrammis (IVLP). CEFi kaudu juhib ta India loomemajanduse teemalisi riiklikke ja rahvusvahelisi dialooge, tuues kokku poliitikakujundajaid, tööstuse juhte ja loomepraktikuid. Ta on juhtinud ka Sikkimi rahvusvahelist filmifestivali ja olnud žürii liige riiklikel ja rahvusvahelistel filmifestivalidel, sealhulgas Kerala ja Kolkata filmifestivalidel. Supriya tegutseb kultuuridiplomaatias ning edendab India kunsti- ja kultuurivahetusi kogu maailmas.
Sri Lanka
Vindana Ariyawansa on Sri Lanka stsenarist, režissöör ja produtsent, kelle sisekaemuslikud ja ühiskondlikult kõnekad filmid ühendavad emotsionaalse autentsuse tehnilise täpsusega. Tema režissööridebüüt „Dirty, Yellow, Darkness“ („Premaya Nam“, 2015) – mille ta lavastas koos oma venna Kalpanaga ja mis põhineb tema enda kümneaastasel kogemusel obsessiiv-kompulsiivse häirega – linastus Pekingi, Bangalore’i ja Idyllwildi (parima täispika mängufilmi auhind) rahvusvahelistel filmifestivalidel ning jõudis ekraanile ka Londonis, Shanghais, Keralas, Goas, New Delhis, Floridas ja Chicagos. Tema uusim teos „The Storybook Daughter“ („Malaki Duwe Numba“) kandideeris 31. Kolkata rahvusvahelisel filmifestivalil NETPACi auhinnale parima Aasia filmi kategoorias. Nii vaataja kui ka žüriiliikmena köidavad Vindanat filmid, mis käsitlevad keerulisi ja sageli häbimärgistatud teemasid ausalt ning lood, mis usaldavad vaikust, vaoshoitust ja elust enesest pärit detaile, et edasi anda emotsionaalset tõde.