Žürii esimees
Ühendkuningriik
Christopher Hampton hakkas teatriga tegelema Oxfordi ülikoolis prantsuse ja saksa keelt õppides ning kirjutas esimesel aastal näidendi „Millal sa viimati mu ema nägid“. See tegi temast noorima kirjaniku, kelle näidend on West Endi lavale jõudnud – rekord, mis on siiani löömata. Sellest ajast alates on tema näidendite ja muusikalide hulka kuulunud „Filantroop“, „Metsikud“, „Jutud Hollywoodist“, „Ohtlikud suhted“, „Valge kameeleon“, „Sunset Boulevard“ (koos Don Blackiga), „Ohtlik meetod“, „Saksa elu“ ja „Tundmatu naise külaskäik“. Ta on kirjutanud libreto kolmele Philip Glassi ooperile ning tõlkinud Ibseni, Molière’i, von Horváthi, Tšehhovi, Yasmina Reza, Daniel Kehlmanni ja Florian Zelleri näidendeid. Tema näidendid, muusikalid ja tõlked on seni pälvinud viis Tony auhinda, neli Olivieri auhinda, viis Evening Standardi auhinda ja New Yorgi draamakriitikute ringi auhinna.
Tema arvukate stsenaariumide hulka kuuluvad „Ohtlikud suhted“, „Täielik varjutus“, „Mary Reilly“, „Vaikne ameeriklane“, „Lepitus“, „Chéri“, „Ohtlik meetod“, „Isa“ ja „Poeg“ (kaks viimast koos Florian Zelleriga). Ta on nii kirjutanud stsenaariumi kui ka lavastanud filmid „Carrington“, „Salajane agent“ ja „Pildid Argentinast“. Tema filmi- ja teleauhindade hulka kuuluvad kaks Oscarit, kolm BAFTA auhinda, Euroopa filmiauhind, Ameerika Kirjanike Gildi auhind, Prix Italia, Cannes’i filmifestivali žürii eriauhind, Hollywoodi stsenaristide aastaauhind ja Veneetsia filmifestivali Collateral Award parima kirjandusliku adaptsiooni eest.
USA
David Stump (ASC, BVK, AIP) on töötanud filmi- ja teletootmises operaatori, visuaalefektide operaatori, visuaalefektide juhendaja ja stereograafina. Ta on pälvinud Emmy auhinna, Ameerika Filmiakadeemia auhinna teaduslike ja tehniliste saavutuste eest, IMAGO tehniliste saavutuste auhinna, AIP elutööauhinna ning Rahvusvahelise Operaatorite Gildi auhinna.
Tema filmograafiasse kuuluvad projektid nagu „Hommiku programm“, „Halvale teele“, „Nukusaate mõrvad“, „Ameerika jumalad“, „Surematud“, „007: Veidi lohutust“, „Lennuplaan“, „Fantastiiline nelik“, „X-mehed“ (1 ja 2), „Sinisesse sügavikku“, „Garfield“, „Batman igavesti“, „Mees ilma varjuta“, „Aumehed“, „Sügav sinine meri“, „Hiireke nimega Stuart Little“, „Külaline tulevikust“, „Kontakt“, „Batman ja Robin“, „Mars ründab!“, „Kriitiline otsus“, „Tähevärav“, „Päästke Willy“, „Lapsehoidja seiklused“, „Rambo III“, „Ole minuga“, „Järgmisel päeval“ ja paljud teised. David on kirjutanud raamatu „Digital Cinematography – Fundamentals, Techniques and Workflows“ (nii esimese kui ka teise väljaande) ning on teoste „VES Handbook“ ja „ASC Manual“ (11. trükk) kaasautor. Praegu elab David Portugalis Alenqueris ja õpetab Lissabonis Universidade Lusofonas operaatoritööd.
Prantsusmaa
Julie Billy on Pariisis tegutsev produtsent, kes on enam kui viisteist aastat toetanud filmikunsti julgeid ja omanäolisi loojaid. Ta on teinud koostööd selliste tunnustatud lavastajatega nagu Jonas Carpignano, Nadav Lapid ja Yorgos Lanthimos. 2020. aastal asutas ta ettevõtte June Films, kus ta arendab ja toodab ambitsioonikaid, rahvusvahelise haardega filme ja seriaale.
Tema hiljutiste tööde hulka kuuluvad Hafsia Herzi „Noorem õde“ (esilinastus Cannes’i võistlusprogrammis 2025. aastal, pälvides Queer Palmi ja parima naisnäitleja auhinnad, ning linastus ka tänavuse Festhearti programmis Tartus ja Rakveres); Emma Benestani „Animale“ (linastus Cannes’i kriitikute nädalal 2024. aastal); ning Fanny Liatardi ja Jérémy Trouilh’ „Green Eyes“, millega avati Locarno festivali Piazza Grande programm 2026. aastal. Samuti produtseeris June Films Just Philippot’ lavastatud sarja „The Confidante“, mille The New York Times valis aasta kümne parima rahvusvahelise telesarja hulka. Julie Billy on algatuse Collectif 50/50 kaasasutaja ning pälvis 2021. aastal Trophée du Film Français kategoorias „Lavastaja ja produtsendi duo“.
Filmide juures hindab ta enim julget misantseeni, režissööri nägemust, emotsiooni ja seda, mida film meie maailma kohta ütleb. Kas see pakub uut vaatenurka?
Eesti
Tiina Tauraite on näitleja, kes tunneb end võrdselt koduselt nii teatrilaval kui ka ekraanil. Ta töötas kümme aastat Tallinnas Von Krahli teatris ning on seejärel tegutsenud sujuvalt nii filmi- kui ka teatrivaldkonnas. Alates 2022. aastast töötab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias lektorina. Filmirollides eelistab ta emotsionaalset täpsust efektitsemisele – olgu selleks siis „Sügisball“, „Püha Tõnu kiusamine“, „Luuraja ja luuletaja“, „Kes tappis Otto Mülleri?“ või „Frank“. Roll leinava õpetajana Eesti Oscari-kandidaadis „Biwa järve 8 nägu“ tõi talle 2025. aastal Eesti parima naisnäitleja preemia. Kolmekordse Eesti teatriauhinna laureaadina astus ta hiljuti üles lavastuses „Murdja“ ning on kirjutanud ja esitanud omaenda näidendi.
Liibanon
Myriam Sassine on produtsent ja mentor, kes on tootnud auhinnatud filmid nagu Mounia Akli „Costa Brava, Lebanon“, Oualid Mouanessi „1982“, Mohamed Siami „Amal“, Rana Eidi „Panoptic“, Cyril Arisi „Dancing on the Edge of a Volcano“ ja Myriam El Hajji „Diaries from Lebanon“. Aastal 2016 oli ta üks araabia maade ainsa žanrifilmide festivali Maskoon Fantastic Film Festival kaasasutajatest. Ta on araabia filmitegijatele suunatud koostootmisplatvormi AFLAMUNA Connection programmikuraator ning juhib Tatino Filmsi rahvusvahelist koolitusprogrammi Full Circle Lab Nouvelle-Aquitaine Hessen. Koos ettevõttega Abbout Productions pälvis ta 2025. aastal Locarno filmifestivalil Raimondo Rezzonico auhinna, mida antakse sõltumatutele produtsentidele, kellel on olnud oluline roll rahvusvahelises filmitootmises. Samal aastal ühendas ta jõud produtsent Sophie Erbsiga Prantsusmaal tegutsevates ettevõtetes Gaïjin ja Sarmadi, tugevdades sellega oma positsiooni Euroopa filmitootmismaastikul.
Myriami huvitavad julged ja eristuvad filmid, mis on valmis riskima, vormiga katsetama ja ennekõike üllatavad ning liigutavad publikut, pakkudes uut viisi maailma nägemiseks ja luues uusi sidemeid eri kogemuse, kultuuri ja perspektiiviga inimeste vahel.
Žürii esimees
Ühendkuningriik
Ivana MacKinnon on produtsent 2019. aastal asutatud ettevõttes Wild Swim Films. Enne oma firma loomist juhtis ta aastatel 2002–2012 Cloud Eight Picturesi ja Celador Filmsi loomeosakondi ning töötas erinäoliste filmidega nagu „Laskumine“ ja „Rentslimiljonär“ (2008). Ta on keskendunud alustavate režissööride töödele, aidates luua Jack Thorne’i, Tom Harperi, Michael Pearce’i ja Molly Manning Walkeri debüütfilme. Viimase noortelugu „Kuidas peaks seksima?“ esilinastus 2023. aastal Cannes’i filmifestivalil, pälvides programmi “Un Certain Regard“ auhinna ja neli BAFTA nominatsiooni. Iiri kättemaksupõnevik „Bring Them Down“ esilinastus 2024. aastal Toronto filmifestivalil. Film võitis BIFA auhinna parima debüütlavastaja kategoorias ning pälvis tunnustust ka Fantastic Festil (parim film), Rooma filmifestivalil (parim stsenaarium) ja Mannheim-Heidelbergi festivalil (FIPRESCI auhind). Tema uusim film „Sugar“, milles mängivad Naomi Ackie ja Eve Hewson, on praegu järeltootmises. Produtsendina usub ta filmide võimesse inimesi muuta ning peabki seda kinokogemuse juures kõige olulisemaks.
Ühendkuningriik
Lynn Nwokorie on Briti Nõukogu filmivaldkonna suhete juht ning Briti Filmiinstituudi (BFI) Londoni filmifestivali (LFF) ja Austini SXSW festivali programminõustaja. Samuti teeb ta tegevprodutsendina sõltumatuid dokumentaalfilme ja on konsulteerinud organisatsioone nagu Gotham Film & Media Week ja We Are Parable, toetades dokumentaal- ja mängufilmiloojate karjääri. Varem on Lynn töötanud Doc Society Fundi juhina, hallates mitmeid filmifonde, sealhulgas BFI Doc Society Fundi, Bertha Doc Society Journalism Fundi ja Pulse Fundi.
Eesti
Esko Rips on produtsent ning Baltimaades tegutseva produktsioonifirma Nafta Films kaasasutaja ja tegevjuht. Alates Nafta asutamisest 2009. aastal on ta loonud mitmekesise portfelli, mis hõlmab mängufilme, telesarju ja rahvusvahelisi koostööprojekte. Tema tööde hulka kuuluvad May el-Toukhy film „Woman Unknown“ (võitis 2026. aasta Veneetsia filmifestivalil Kuldlõvi), Apteeker Melchiori triloogia, ajalooline spioonipõnevik „O2“ ja kogupere-seiklusfilm „Supilinna Salaselts“. Tema juhtimisel on Nafta panustanud ka edukatesse Balti projektidesse nagu „Lõunamaa kroonikad“, mis on Leedu kõigi aegade vaadatuim kodumaine film. Tema tulevaste projektide seas on Veiko Õunpuu film „Serafima“ ja Viesturs Kairišsi „Rekonstruktsioon“. Esko on Euroopa Filmiakadeemia ja European Producers Clubi liige ning ACE Producersi, EAVE ja Inside Picturesi vilistlane. 2018. aastal valiti ta Cannes’i filmifestivalil organisatsiooni European Film Promotion programmi „Producers on the Move“.
Žürii esimees
Saksamaa
Mariëtte Rissenbeek on sündinud Hollandis. Pärast saksa keele ja kirjanduse magistriõpinguid Utrechtis kolis ta Berliini ja alustas 1986. aastal karjääri filmitööstuses, töötades levifirmas Tobis Filmkunst hankejuhina. Aastal 1995 asus ta tööle ettevõttesse Regina Ziegler Filmproduktion, kus tootis nii tele- kui ka kinofilme. Sõltumatu produtsendina valmis tal 1999. aastal Mika Kaurismäki road-movie „Highway Society“. 2002. aastal liitus ta organisatsiooniga German Films, mis tegeleb Saksamaal valminud filmide rahvusvahelise tutvustamisega. Aastatel 2019–2024 oli ta Berliini rahvusvahelise filmifestivali tegevdirektor. Pärast seda on ta tegutsenud konsultandi, mentori ja produtsendina rahvusvaheliste filmitegijate, festivalide ja institutsioonide heaks, keskendudes filmidele, mis pakuvad uudseid vaatenurki, ning piirkondadele, mis on seni filmimaailmas vähem tähelepanu pälvinud.
Ühendkuningriik
Paul Gallagher juhib Glasgow Filmi kuraatoritööd, olles nii Glasgow’ filmiteatri (Glasgow Film Theatre, GFT) kui ka Glasgow’ filmifestivali programmijuht. Ta on kuulunud Glasgow Filmi juhtkonda juba üle kümne aasta – algul turundusjuhina ja seejärel programmijuhina, vastutades alates 2018. aastast Glasgow’ filmiteatri aastaringse programmi eest. Tema ametiaja olulisemate saavutuste hulka kuuluvad GFT pikaajaliste programmide „Kuu Scorsese“ ja „Kuu Coeni vennad“ käivitamine, GFT programmi „CineMasters“ mitmekesistamine, et tuua esile laiemat ringi filmivaldkonna talente, ning GFT ülipopulaarse 50. aastapäeva kava kureerimine. Tänavune, 22. Glasgow’ filmifestival oli tema esimene programmijuhina ning festival avati olulise Šoti dokumentaalfilmi „Everybody to Kenmure Street“ Suurbritannia esilinastusega. Filmikunstis hindab ta eelkõige julget ja enesekindlat jutustamislaadi, leidlikku teostust ja ehedaid emotsioone.
Türgi
Ali Vatansever on Istanbulis elav filmitegija, kes on varem tegutsenud disaini ja filmiproduktsiooni alal. Tema teine täispikk film „Saf“ esilinastus Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil 2018. aastal. Ali kolmas film „Üheskoos üksi“, mis liigub füüsilise ja virtuaalse maailma vahel, pälvis 2025. aastal Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali põhivõistlusprogrammi parima režissööri auhinna. Ta õpetab Koçi ülikoolis filmiproduktsiooni ja XR-i ning juhendab alustavaid filmitegijaid m2 Film Labi kaudu. Ali, keda köidavad sügavuti ja peenelt jutustatud inimlikud lood, hindab kino, mis vaatleb inimkogemust ilma hinnanguteta, võtab omaks mitmetähenduslikkuse ja usaldab, et publik leiab ise emotsionaalsed ja moraalsed reaktsioonid.
Saksamaa
Heike-Melba Fendel asutas 1991. aastal talendiotsingu ja ürituskorralduse agentuuri Barbarella Entertainment ning on seda sellest ajast peale juhtinud. Agentuuril on kontorid Kölnis ja Berliinis. Kirjanikuna on ta avaldanud kaks romaani (millest ühe tegevuspaik on Berlinale) ning arvukalt lühijutte ja esseid; samuti on ta üle kümne aasta kirjutanud feministlikku kolumni ajalehele Die Zeit. Heike-Melba elab Berliinis. Viis aastat tagasi hakkas ta korraldama vabaõhuseansse Berliini kogukonnakeskustes, tuues filme ja filmitegijaid lähemale inimestele, kes muidu kinos – või üldse – filme ei vaata. Talle endale meeldib vaadata filme, teades neist võimalikult vähe. Ja filmidest otsib ta ennekõike soojust.
Leedu
Jurgis Matulevičius on Vilniuses tegutsev režissöör, stsenarist ja monteerija, kelle varasemasse filmograafiasse kuuluvad lühifilmid – „Absurd People“ (2011), „Anima Animus“ (2012), „The Victim“ (2013) ja „The Interrogator“ (2015) – ning tema esimene täispikk mängufilm „Isaac“ (2019), mis kandideeris 2020. aastal Euroopa filmiauhinnale aasta avastuse kategoorias. „Isaac“ pälvis 2020. aasta Leedu filmiauhindadel parima muusika ja parima operaatoritöö auhinna ning Leedu Filmitegijate Liit nimetas selle 2020. aasta parimaks filmiks. Tema lühifilm „Golden Flask“ esilinastus 2021. aastal Sheffieldi dokumentaalfilmide festivali (Sheffield Doc/Fest) rahvusvahelises võistlusprogrammis. Jurgise teine täispikk mängufilm „Hiina meri“ (2025) võitis eelmisel aastal PÖFFi kriitikute valiku programmi parima filmi auhinna. Hetkel töötab ta uue stsenaariumi kallal. Filme hinnates otsib ta tugevat isikupärast häält ja filmitegijaid, kes on valmis võtma riske. Tema jaoks võib ebatäiuslik film, milles proovitakse midagi uut, olla kordades põnevam linateosest, mida on juba sada korda tehtud.
Itaalia
Hakim Zejjari on filmiajakirjanik, autor ja teleprodutsent, kes on lõpetanud Itaalia riikliku filmikooli Centro Sperimentale di Cinematografia. Ta on enam kui 20 aasta jooksul intervjueerinud selliseid suurkujusid nagu Martin Scorsese ja Quentin Tarantino, loonud telesaateid Itaalia rahvusringhäälingule RAI, teinud koostööd kanalitega Sky Italia, Mediaset ja France 24 ning väljaandega The New York Times. Praegu intervjueerib ta kultuuritegelasi Itaalia päevalehele Domani; samuti on ta kuulunud Kuldgloobuse auhindade žüriisse. Filmikunstis otsib Zejjari loojaid, kellel on ainulaadne vaatenurk ja kes suudavad hoida vaataja ees peeglit, mis peegeldab reaalsust ja alateadvust kõigis nende tahkudes – olgu need siis häirivad, moonutatud või valusad. Festivali žüriiliikmena otsib ta julgeid teoseid, mis esitavad väljakutse publiku senistele arusaamadele.