Žürii esimees
Põhja-Makedoonia
Teona Strugar Mitevska alustas filmikarjääri lapsnäitlejana ja õppis seejärel New Yorgis Tischi kunstikoolis režissööriks. Tema debüütlavastus, lühifilm „Veta“, esilinastus Berliini filmifestivalil ja pälvis žürii eripreemia. Pärast seda lavastas ta mitu kriitikute poolt tunnustatud täispikka filmi. Neist tähelepanuväärseim oli „Jumal on olemas, tema nimi on Petrunja“, mis esilinastus Berliini filmifestivalil ja võitis üle 40 rahvusvahelise auhinna, sealhulgas 2019. Aasta Euroopa parlamendi LUX filmiauhinna. Tema kuues täispikk film „Maailma kõige õnnelikum mees“ esilinastus Veneetsia ja Toronto filmifestivalidel 2022 ning ühtlasi sai seda vaadata 2023. aasta Tartuffil. Režissööri uusim projekt „Mother“ („Ema“), tema esimene ingliskeelne film, avas 2025. aasta Veneetsia filmifestivali Orizzonti võistlusprogrammi. 2018. aastal andis Prantsusmaa kultuuriministeerium režissöörile Kunstide ja Kirjanduse Ordu Rüütli tiitli. Praegu kuulub ta ESFUF žüriisse, mis on CNC algatatud Ukraina kino hädaabifond. Ta määratleb end femartivist’ina, ühendades oma kunstnikutöö ja aktivismi tugeva feministliku vaatenurgaga.
USA
Debra McGuire on moe- ja kostüümikunstnik, kelle karjäär on kestnud peaaegu 50 aastat. Ta alustas maalikunstnikuna ning hiljem töötas õppejõuna Põhja-California kolledžites ja ülikoolides ja New Yorgis ehte- ja aksessuaaridisainerina. Lisaks on ta töötanud moekunstniku, moekonsultandi, couturier’i ja kostüümikunstnikuna. Teatrihuvilisena hakkas ta 1980. aastate alguses ühele Pariisi tantsuteatrile kostüüme disainima. Aastal 2006 nomineeriti ta kostüümikujundus lavastusele „Boston Marriage“ Ovationi auhinnale ja 2007. aastal võitis Geffen Playhouse’i „Atlanta“ ees NAACP parima kostüümikujunduse auhinna. Enim tuntust saavutas ta siiski töötades kümme aastat hittseriaali „Sõbrad“ juures. Lisaks sellele osales paljudes David Mameti filmi- ja teatriprojektides nagu „Phil Spector“ (peaosades Al Pacino ja Helen Mirren), mille eest ta sai Emmy nominatsiooni. Debra töötas ka „Siil Sonicu“ esimese ja teise osa juures. Praegu disainib ta kostüüme Jennifer Anistonile sarjas „The Morning Show“.
Mongolia
Nomuunzul Turmunkh on filmiprodutsent ja stsenarist, kelle töö on oluliselt tõstnud Mongoolia kino rahvusvahelist tuntust. Ta tegeles varem meedia ja produktsiooni alal. Ent on pärast oma filmiettevõtete asutamist produtseerinud nii mängufilme kui ka muusikaprojekte. Tema filmograafiasse kuuluvad filmid „Life“, „Müügitüdruk“, „Restart“ ja „Vaikuse linna autojuht“, mis võitis 2024. aastal Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivalil parima filmi ja parima kunstnikutöö auhinnad. Tema filme on valitud suurtele filmifestivalidele nagu Busan, Adelaide, Udine, Barcelona, Minneapolis St. Paul ja Bangkok. Lisaks loomingulisele tööle on Nomuunzul Mongoolia Riikliku Filminõukogu juhatuse liige ja NETPACi liige. Tuginedes oma kogemustele nii filmitegija kui ka kuraatorina, mängib ta jätkuvalt olulist rolli Mongoolia ja Aasia kino edendamisel.
Saksamaa
Ingo Fliess on juhtinud tootmisfirmat if... Productions Film GmbH-d (endise nimega if... Productions) alates selle asutamisest 2007. aastal. Münchenis asuv ettevõte on tuntud ülemaailmse hiti „Õpetajate tuba“ poolest, mis kandideeris 2024. aastal parima rahvusvahelise mängufilmi Oscarile ja linastus ka PÖFFil. Algselt dokumentaalfilmidele keskendunud Ingo Fliess on tootnud juba filmiklassikalisse kuuluva „El Bulli“ ja Saksa filmiauhinnale nomineeritud „Elternschule“. Teiste tähelepanuväärsete if... Productionsi produtseeritud filmide hulgas on „Wackersdorf“ (PÖFF 2018) ja „Ma olin, ma olen, ma saan olema“. Lisaks produtsenditööle on Ingo Fliess Müncheni Televisiooni- ja Filmiülikooli produktsiooniprofessor, Saksamaa produtsentide ühenduse PROG Producers of Germany juhatuse liige ning Saksamaa ja Euroopa Filmiakadeemiate liige.
USA
Roberto Schaefer, ASC/AIC, on tunnustatud operaator, kes on üles võtnud kümneid täispikki mängufilme, sadu telereklaame, tööstusvideoid, muusikavideoid ja dokumentaalfilme USAs ja mujal maailmas. Aastal 2000 tunnustas Ameerika Filmiinstituut teda operaatoritöö eest filmis „Best in Show“. Ta kandideeris BAFTA auhinnale parima operaatoritöö eest 2003. aasta filmis „Avastades Eikunagimaad“ ning 2013. aastal pälvis ta koos Marc Forsteriga festivalil Camerimage Kuldse Konna auhinna operaatori-režissööri duo eest, millega tunnustati nende 15-aastast koostööd ja üheksat ühist filmi. Ta on töötanud filmi- ja teletööstuses paljude sõltumatute ja stuudioproduktsioonide juures, sealhulgas „Väljamõeldisestki veidram“, „Lohejooksja“, „007: Veidi lohutust“, „Rohulehed“, „Keha“, „Miles“, „Westworld“ ja „The Peripheral“. Ta on andnud ka operaatoritöö töötubasid ja meistriklasse üle maailma. Ta on praegu Ameerika Operaatorite Ühingu, Itaalia Operaatorite Ühingu, Ameerika Filmiakadeemia (Oscarid), Briti Filmi- ja Teleakadeemia ning Rahvusvahelise Operaatorite Ühingute Föderatsiooni (IMAGO) liige.
Žürii esimees
USA
Nina Paskowitz on üks Hollywoodi juhtivaid spetsialiste ja A-kategooria näitlejate ihujuuksur. Ta alustas oma karjääri 1988. aasta sõltumatu filmi „Eelöö“ („The Night Before“) juures, mille peaosas oli toonane uustulnuk Keanu Reeves. Tema esimene kassahitt ja film, mis tegi temast Hollywoodi juhtiva juuksuri, oli „Sisejuurdlus“ Richard Gere’i ja Andy Garciaga peaosades. Ta on andnud oma osa ka filmides „Tüdrukud Beverly Hillsis“, „Kaunis november“, „Käsi, mis kiigutab hälli“, „Mask“, „Roheline miil“, "Raudmees“, „Parem hilja, kui mitte kunagi“, „Kohtumine Fockeritega“, „Öö muuseumis“, „Halb õpetaja“, „Jobs“, „Tõeline teras“, „Muppetid“, „Maja järve ääres“, „Kariibi mere piraadid“, „Valentinipäev“ jt. Nina on orgaaniliste ja keskkonnasõbralike hooldusvahendite pooldaja ning jätkusuutlikuma juukse- ja ilutööstuse häälekas eestkõneleja. Lisaks žüriiliikme kohustustele jagab Nina Paskowitz oma kogemusi 30-aastasest teekonnast filmimaailmas Industry@PÖFF Black Roomi töötoas.
Tšiili
Giancarlo Nasi on filmiprodutsent, politoloog ja intellektuaalomandi jurist, kellel on üle kümne aasta kogemust rahvusvaheliste kaastootmisprojektide juhtimisel Ladina-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Ta on Tšiili Filmiakadeemia asutaja ja esimene president ning Ameerika Filmikunsti ja -Teaduste Akadeemia (AMPAS) hääleõiguslik liige. Ta on olnud žürii liige ja mentor suurtel festivalidel ja filmilaborites, sealhulgas Sundance’il, LALIFFil, Berlinale talendiprogrammis ja Hubert Balsi Fondis. Ta on lõpetanud Pariisi Poliitikauuringute Instituudi ja UCLA Andersoni majanduskooli, kus ta arendas välja filmi- ja meelelahutustehnoloogia investeerimisfondi Rampante VC, mida ta nüüd Los Angelesest ja Santiagost juhib. Tema töö ühendab rahanduse, õiguse ja kunsti, et arendada skaleeritavaid ja jätkusuutlikke loomingulisi ettevõtmisi. Tema kaasprodutseeritud on ka tänavu PÖFFil linastuv ja Tšiili poolt parima mitteingliskeelse filmi Oscari kandidaadiks esitatud mängufilm „Flamingo salapärane pilk”.
Sri Lanka
Ilango Ram on auhinnatud filmirežissöör ja operaator, keda tuntakse eelkõige Sri Lanka suurima kassamagneti „Vaibumatu“ kaudu, mis jooksis edukalt kinodes üle 111 päeva. „Vaibumatu“ võitis 2023. aasta PÖFFil žürii ka eriauhinna ning Indias tehtud uusversioonist sai Netflixi hitt. Uusversioonid on plaanis ka hindi, itaalia, hispaania ja inglise keeles. NIT Trichy ülikooli insenerikraadiga lõpetanud Ram õppis filmitegemist Rockport College’is USAs ning on Berlinale Talenti, Rotterdam Labi, Produire Au Sud – Nantes’i ja BAFA Korea vilistlane. Ta on Silent Frames Productionsi kaasasutaja ja lavastanud üle 450 telereklaami. Tema filmiprojekte on valitud juhtivatele filmiturgudele, näiteks Film Bazaarile Goas ja Asian Project Marketile Busanis. Ilango on töötanud ka filmilektorina, läbi viinud meistriklasse ja olnud žürii liige erinevatel filmifestivalidel.
Prantsusmaa
Tania El Khoury liitus Pariisi sõltumatu produktsioonifirmaga Moby Dick Films õigus- ja finantsjuhina pärast filmikunsti ja psühholoogia õpinguid Beirutis. Aastal 2017. asutas ta Beirutis produktsioonifirma Khamsin Films. Rahvusvaheliste projektide jaoks asutas ta 2020. aastal Pariisis asuva ettevõtte Les films de l’Altaï, kus produtseeris Ghassan Salhabi filmi „Jõgi“ (Locarno filmifestivali rahvusvaheline võistlusprogramm, 2021), Sonia Ben Slama täispika dokumentaalfilmi „Machtat“ (ACID Cannes, 2023) ja Hussen Ibraheemi lühifilmi „Manity“, mille eest ta sai 2022. aastal Netflix Fund for Creative Equity X AFAC toetuse. 2024. aastal valiti ta ACE Networki mainekasse programmi.
Eesti
Marianne Ostrat on Eesti filmiprodutsent ning Alexandra Filmi ja Fork Film Animation Studio asutaja. Ta tegutseb aktiivselt dokumentaal-, mängu- ja animafilmide vallas ning tema toodetud filmid on linastunud muu hulgas Veneetsia, Karlovy Vary, Locarno ja SXSW filmifestivalidel. Tema viimane produtsendina valminud film – 2023. aastal parima Euroopa dokumentaalfilmi auhinna pälvinud Anna Hintsi „Savvusanna sõsarad“ – võitis Sundance’i filmifestivalil režissööriauhinna ja teenis Ostratile PGA auhinna nominatsiooni. Marianne Ostrat on Euroopa Filmiakadeemia ja Ameerika Produtsentide Gildi liige.
Saksamaa
Daniel Abma õppis filmirežiid Saksamaal Potsdamis Babelsbergi filmiülikoolis. Tema täispikki dokumentaalfilme „Beyond Wriezen“ (2012), „Transit Havana“ (2016), „Autobahn“ (2019) ja „Peaaegu perekond” (2024) on näidatud filmifestivalidel üle maailma, sealhulgas Karlovy Vary filmifestivalil, IDFA-l, Vision du Réel'il ja DOK Leipzigil. Need on võitnud mitu publiku- ja žürii preemiat. Abma keskendub sotsiaalseid teemasid käsitlevatele vaatluslikele, tegelaskujudel põhinevatele dokumentaalfilmidele. Alates 2017. aastast on ta töötanud Konrad Wolfi nimelises Babelsbergi filmiülikoolis, õpetades dokumentaalfilmide režissööre. Ta töötab ka juhendaja ja koolitajana filmi pitching’u töötubades, sealhulgas DOK Leipzigis, Baltic Sea Docs Rigas, Cinedoc Tbilisis ja Docudays Kiievis. Aastatel 2018–2022 oli ta DOK-Leipzigi filmifestivali valikukomisjoni liige ning modereeris festivalil küsimuste ja vastuste voorusid filmitegijatega.
Hispaania
Ana Fernández Saiz on Ühendkuningriigis tegutsev dokumentaalfilmide konsultant ja rahvusvaheliste dokfilmide väikelevifirma asutaja. Tal on üle 12 aasta kogemust dokumentaalfilmide tootmise ja levitamisega Ühendkuningriigis ja Euroopas ning ta on teinud tihedat koostööd sõltumatute filmitegijate, produtsentide ja müügiagentuuridega, et tuua turule võimsaid ja ülemaailmselt kõnetavaid lugusid. Ana alustas oma karjääri produtsendina ja liikus edasi rahvusvahelise müügi valdkonda, ühendades loomingulise sissevaate tugeva turustrateegiaga. Tal on magistrikraad meedia ja äri alal ning ta on kirglik omanäoliste häälte ja kultuuridevahelise koostöö eestkõneleja.
USA
Pamela Cohn on filmikuraator, kunsti- ja kultuuriajakirjanik, projektimentor ja dokumentaallugude konsultant. Ta on raamatu „Lucid Dreaming: Conversations with 29 Filmmakers“ (2020) autor ning Londonis LONO Studio podcasti „The Lucid Dreaming Podcast: Conversations on Cinema, Art, and Moving Image“ kaasprodutsent, stsenarist ja saatejuht. Ta kuulub DokuFesti valikukomisjoni ja kirjutab regulaarset filmitegijatega peetavate vestluste veergu Berliinis asuvale Euroopa dokumentaalfilmide ühingule. Pamela on FIPRESCI sõltumatu liige ja juhib töötubasid alustavatele filmikriitikutele üle Euroopa. Aastatel 2024–2025 oli ta HIAPi – Helsingi rahvusvahelise kunstnike programmi Suomenlinna saarel Helsingis – resident-kuraator. Praegu töötab ta raamatu „Lucid Dreaming“ teise köite kallal, mis keskendub Põhjamaade kunstnikele.
Holland
Koen Suidgeest on dokumentaalfilmide režissöör, fotograaf ja õppejõud. Tema projektid keskenduvad ühiskonna äärealadel elavate inimeste inimõigustele. Oma dokumentaalfilmiga „Casting“ (2006) sai temast esimene Hollandi filmitegija, kes nomineeriti Hispaania Goya filmiauhinnale. Tema auhinnatud „Karla saabumine“ (2011) valiti enam kui 45 filmifestivalile ja seda näidati 15 riigis. Hiljuti töötas ta Uruguay filmi „Minu uus nägemisviis“ kallal, mis räägib filmitegijast, kes pärast insulti pimedaks jääb.
Fotograafina on Koen loonud mitu rändnäitust ja kaks raamatut: „Miks ma lennukites nutan“ (2020) ja „Leiden, metropol“ (2022). Viimane neist sündis ajal, kui tal oli linnafotograafi auväärne ametikoht oma kodukohas Leidenis Hollandis. Ta õpetab filmitegemist erinevates ülikoolides, on nõutud õppejõud rahvusvahelistel kirjutamis-, filmiesitlus- ja mõjutöötubades ning on olnud mitme filmifestivali žüriis.
Saksamaa
Thomas Schultze on THE SPOT media & filmi kaasasutaja ning üks peatoimetaja. Tegu on meedia ja filmitööstuse teenusega, mida ta aitas käivitada 2024. aasta aprillis. Rohkem kui 20 aastat oli ta Saksa filmitööstuse ajakirja Blickpunkt:Film toimetusosakonna liige ja filmitoimetuse juhataja. Enne seda töötas ta filmitoimetaja ja filmiosakonna juhatajana väljaannetes Kino.de, VideoWoche ja VideoMarkt. Aastal 1986 oli ta üks ajakirja TRUST asutajaid ja toimetajaid, panustades kuni 1991. aastani nüüdseks maailmas kõige pikemalt eksisteeriva punk-trükise ilmumisse. Vabakutselisena kirjutab ta filmidest, kinost ja muusikast sellistele väljaannetele nagu GQ, SZ, Spiegel Online, Musikexpress, Glamour and Cinema.
Prantsusmaa
Jean-Baptiste Babin asutas 2002. aastal Backup Media Groupi, mis aitab loomeprojektidele rahastust leida. Viimase kahe aastakümne jooksul on Backup toetanud 450+ filmi ja sarja tootmist režissööridelt nagu Bong Joon-ho, Wim Wenders, François Ozon, Jonas Arnby, Dome Karukoski ja Susanne Bier. Nende filme on valitud A-klassi festivalide kavadesse enam kui 60 korral ja need on pälvinud üle 20 olulise auhinna, kinnitades ettevõtte mainet ambitsioonikate piiriüleste projektide võimaldajana. Rahastamise kõrval on Babin asutanud tehnoloogiaettevõtteid nagu MovieChainer.com, mis aitab produtsentidel filmi portfoolioid hallata, ja Gemster.app, mis on pühendunud projektiinfo kogumisele. Millimages'i endine juhina tunnustatakse teda rahvusvaheliste kapitaliosade struktureerimise ja püsivate liitude loomise eest Euroopa loomemajanduses.
Bhutan
Dechen Roder on üks väheseid naisi Bhutani kuningriigi filmitegijate hulgas. Ta hakkas lühi- ja dokumentaalfilme tegema 2005. aastal. Paljusid neist näidati Bhutani riiklikus telekanalis. Aastal 2015 kirjutas ja lavastas ta lühifilmi „Lo Sum Choe Sum“, mis osales Berlinale lühifilmide võistlusel ja paljudel teistel festivalidel kogu maailmas. 2016. aastal kirjutas ja lavastas ta oma debüütmängufilmi „Honeygiver Among the Dogs“, mis esilinastus Busanis ja Berlinalel ning võitis Fribourgi festivalil kolm auhinda. See oli esimene Bhutani film, mis kandideeris Aasia ja Vaikse ookeani filmiauhinnale. Tema teise mängufilmi „Mina olen laul“ maailmaesilinastus toimus 2024. aastal PÖFFil Kriitikute valiku programmis ja võitis parima režissööri auhinna. See võitis kaheksa Bhutani filmiauhinda (sealhulgas parima filmi auhinna) ja Bhutan esitas selle 2025. aasta Oscaritele. Dechen Roder töötab ka teiste filmide juures monteerija ja produtsendina. Ta on ka Bhutani esimese filmifestivali Beskop Tshechu kaasasutaja ja -korraldaja.
Hispaania
Alicia Reginato on omandanud Berkley kolledžis kraadi filmiuuringutes ja võrdlevas kirjanduses. Asunud 1990ndate lõpus Euroopasse elama, hakkas ta lavastama eksperimentaalseid klippe televisioonile ja asutas lõpuks oma tootmisettevõtte La Chula Productions 2003. aastal. Viimase kahe aastakümne jooksul on ta tootnud laias valikus materjali, sealhulgas lühifilme, reklaame, dokumentaalfilme ja telesaateid lastele. Paralleelselt produtsenditööga oli ta 20 aastat Sitgesi filmifestivali talendijuht ja hiljem Brain Film Festi tegevdirektor neljal hooajal. 2022. aasta sügisel liitus ta režissöör Juan Antonio Bayona tootmisettevõtte Películas La Trini arendusmeeskonnaga. Praegu tegutseb ta Barcelonas, ühendades talente ja logistikat projektide edukaks teostamiseks.
Ühendkuningriik
Rógan Graham on Lõuna-Londonis elav kirjanik, filmikriitik ja programmikoostaja. Ta kureeris 2025. aasta mais väga edukat Briti Filmiinstituudi programmi „Mustad debütandid: mustanahaliste naisrežissööride varajaste teoste kogu“, mis köitis ka rahvusvahelise meedia tähelepanu. Alates 2019. aastast on Rógan töötanud vabakutselisena, pakkudes kaastöid väljaannetele nagu Little White Lies, I-D, Curzon Journal, New York Magazine’i The Cut ja Polyester Zine. Ta on viinud läbi küsimuste ja vastuste sessioone talentidega, kelle seas on teiste hulgas olnud näiteks olnud Kneecap, Pamela Anderson, arvukalt debüteerivaid režissööre ja filmiveteran Mike Leigh. Rógan toimetas ka Clio auhinna võitnud reklaamraamatu “The Underground Railroad” Barry Jenkinsile ja on töötanud riiklikus filmi heategevuse organisatsioonis Reclaim The Frame programmi produtsendina.
Iraan
Ali Asgari on silmapaistev stsenarist, režissöör ja produtsent, kes on tuntud oma Iraani marginaalide elu uurivate filmide poolest. Tema lühifilmid „More Than Two Hours“ (2013) ja „Il Silenzio“ (2016) olid Cannes'is Kuldse Palmioksa nominendid ning „The Baby“ võistles 2014. aastal Veneetsias. Tema debüütmängufilm „Nāpadid Šodan“ esilinastus Veneetsias Orizzonti sektsioonis 2017. aastal ja valiti ka Toronto filmifestivalile. Tema teine täispikk film „Until Tomorrow“ esilinastus 2022. aastal Berlinalel. Žanriülene film „Terrestrial Verses“ esilinastus Cannes'is 2023. aastal ja jooksis kinodes mitmel pool maailmas. Tema neljas film „Kõrgem kui happelised pilved“ oli piireavardav hübriid, mis linastus ka PÖFFil, ja tema värskeim film „Jumalik komöödia“ esilinastus äsja Veneetsia filmifestivalil ja seda demonstreeritakse ka PÖFFil.
Türgi
Gözde Kural on režissöör ja stsenarist. Pärast reklaami ning filmi- ja televisooniõpingute lõpetamist Istanbuli Bilgi ülikoolis töötas ta režissööri assistendina erinevate filmide juures. Ta asus peagi ise lavastama, arendades oma visuaalset keelt mitmete kommerts- ja sõltumatute projektide kaudu. Tema debüütfilm „Dust“ (2015) võeti üles Afganistanis ning see uuris mälu, pidetuse ja säilenõtkuse teemasid. Film esilinastus suurtel rahvusvahelistel festivalidel, sealhulgas Montrealis, Shanghais ja Mumbais ning pälvis mitu auhinda. Aastal 2022 lavastas ta 13-osalise dokudraama sarja „Ükskord Anatoolias“, mis jälgib Anatoolia kihilist kultuuripärandit dramatiseeritud päriselu lugude kaudu. Tema teine täispikk mängufilm „Cinema Jazireh“ esilinastus 59. Karlovy Vary filmifestivalil ning pälvis seal oikumeenilise žürii auhinna.
Gruusia
Alexandre Koberidze on režissöör ja stsenarist. Õppinud filmindust ja televisiooni aastatel 2001–2005 Tbilisis, kolis ta 2008. aastal Berliini õppima režiid Saksamaa filmi- ja televisiooniakadeemias. Tema esimene täispikk film „Never Let the Summer Come Again“ (2017) võitis Marseille’ filmifestivalil Grand Prix’ ja Prix Premier’, samuti Saksa filmikriitikute auhinna parima eksperimentaalfilmi eest. Tema teise mängufilm „Mida me näeme, kui vaatame taevasse?“ (2021) maailmaesilinastus oli 71. Berliini filmifestivali põhivõistlusel, kus see võitis FIPRESCI auhinna. Järgmisel aastal võitis see Saksa filmikriitikute auhinna parima mängufilmi eest. Tema mängufilmi „Kuivanud leht“ (2025) maailmaesilinastus oli 78. Locarno filmifestivali põhikonkursil. Film linastub ka PÖFFil.
Hispaania
Montse Triola on edukas produtsent, kelle filme on tunnustatud mitmetel mainekatel festivalidel. Ta on omandanud etenduskunstide bakalaureusekraadi Barcelona Teatriinstituudis, magistrikraadi 20. sajandi visuaal- ja etendusteooriate erialal Rose Brufordi kolledžis Suurbritannias ning lõpetanud inglise filoloogia õpingud Barcelona Autonoomses Ülikoolis. Aastal 2003 asutas ta koos Albert Serraga filmitootmisfirma Andergraun Films ning on seejärel produtseerinud katalaani režissööri kogu filmograafia, mille hulka kuuluvad ka Eestis linastunud „Lepitus“ (Cannes’i filmifestivali ametlik võistlusprogramm 2022) ja dokumentaalfilm „Üksilduse pärastlõunad“ (Kuldne Merekarp San Sebastiáni rahvusvahelisel filmifestivalil). Ta on produtseerinud ka Dane Komljeni filmi „Afterwater“ (esilinastus Berlinale Forumis 2022 ja auhinnati Sevilla festivalil parima filmina „Revoluciones Permanentes“ kategoorias), Alain Guiraudie filmi „Miséricorde“ (Cannes Première 2024) ja Lav Díazi filmi „Magalhães“ (Cannes 2025, linastub ka PÖFFil). Samuti on ta produtsent Albert Serra videoinstallatsioonidele „Personalien“, „Roi Soleil“, „Singularity“ ja „Three Little Pigs“. Praegu töötab ta Prantsusmaa, Portugali ja Saksamaaga kaastootmises valmiva Albert Serra täispika mängufilmi „Out of This World“ kallal.
Kanada
Jason Gorber on filmiajakirjanik, programmikoostaja ning Toronto Filmikriitikute Assotsiatsiooni, Kriitikute Valiku Assotsiatsiooni ja Online Filmikriitikute Seltsi liige. Ta on ThatShelf.com-i peatoimetaja/peakriitik, Blue Mountain Film + Media Festivali filmiprogrammide direktor, CBC Radio Metro Morningu filmikorrespondent ning tema kaastöid avaldavad regulaarselt POV Magazine, Collider, Paste Magazine, A.V. Club ja RogerEbert.com. Jasoni kirjutisi on avaldanud Esquire, The Toronto Star, The Globe and Mail, The National Post, Screen Anarchy (tuntud ka kui TwitchFilm), SlashFilm, HighDefDigest, Birth.Movies.Death, IndieWire ja teised väljaanded. Ta on esinenud CTV NewsChannelis, CP24-s ja paljudes teistes kanalites. Jason on olnud žürii liige muu hulgas Reykjaviki rahvusvahelisel filmifestivalil, Calgary Undergroundi filmifestivalil ja RiverRuni filmifestivalil, TIFF Canada's Top 10-il, Reel Asianil, Festival Regardil ja Fantasia New Flesh Awardil. Ta on pikaajaline Tomatometeri poolt heaks kiidetud kriitik ja tema kirjutisi leiab ka Metacriticust.
Armeenia
Alexander Meljan on filmikriitik ja videoesseist, kes teeb regulaarset kaastööd multimeediaplatvormile Cine[scope], Epress.am ja EVN Report. Tema peamine huvivaldkond on erinevate filmivoolude ajaloolise ja kultuurilise konteksti uurimine. Tema kahte videoesseede sarja, „Mov(i)ements“ ja „Auteur Theory“, edastatakse praegu Armeenia avalik-õiguslikus telekanalis Boon TV. Alates 2020. aastast töötab Alexander ka programmikoostajana Jerevani rahvusvahelisel filmifestivalil Kuldne Aprikoos.
Eesti
Martin Oja on teinud kaks lühifilmi, tegutsenud filmikriitiku ja õppejõuna nii BFM-is kui ka Tartu Ülikoolis, andes loenguid filmisemiootikast ja mütoloogiast. Tema avaldatud filmiteaduslike artiklite teemadeks on olnud filmitreilerite, filmisotsioloogia ning multimodaalse tähendusloome probleemid. Aastal 2024 kaitses ta Tartu Ülikoolis doktorikraadi tööga „Semiotics of Multimodal Conflict“, mis käsitleb nähtava ja kuuldava info omavahelist konflikti filmis kui eripärast kunstilist ja sotsiaalset võtet.
Mongolia
Tsengel Davaasambu on Mongoolia Riikliku Kunsti- ja Kultuuriülikooli professor alates 2000. aastatest. Ta on spetsialiseerunud filmitootmise, äri-inglise keele ja Mongoolia kinoajaloo õpetamisele. Tema ulatuslik hariduslik taust hõlmab avaliku halduse doktorikraadi kultuuriuuringute alal Cheongju ülikoolist Lõuna-Koreas, magistrikraadi Mongoolia Riiklikust Kunsti- ja Kultuuriülikoolist ning täiendkoolitusi Harvardi täiendõppe programmidest ja Busani Aasia Filmikoolist. Culture Distributor LLC asutajana toetab Tsengel Mongoolia kino, tutvustades kohalikke filmitegijaid rahvusvahelistel festivalidel ja levitades nende linateoseid, sealhulgas filme nagu „The Mother“ ja „White Blessing“. Ta on filmitööstuses väga lugupeetud ja on olnud žürii liige arvukatel mainekatel festivalidel üle maailma, näiteks Busani rahvusvahelisel filmifestivalil ja East West festivalil. Ta on sünkroontõlk IT, tehisintellekti ja küberturvalisuse sektorites. Ta on NETPACi Mongoolia liige alates 2015. aastast.
India
Santanu Ganguly on Delhis tegutsev filmifestivalide kuraator ja vabakutseline kirjanik, kes on selles valdkonnas tegutsenud viimased 23 aastat. Ta on kureerinud üle viiekümne filmifestivali nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ta on olnud žürii liige Bengaluru rahvusvahelisel filmifestivalil 2016, NETPACi žüriis Kolkata rahvusvahelisel filmifestivalil 2017 ja Prakriti filmifestivalil 2016. aastal ning olnud CMS Vatavarani nominatsiooni žüriis 2019. aastal. Ta oli 16. Mumbai rahvusvahelise filmifestivali (MIFF – 2020) korralduskomitee liige ja Busani rahvusvahelise lühifilmide festivali NETPACi žürii esimees. 2012. aastal tunnustas Taiwani valitsus tema panust kultuurivaldkonda auhinnaga „Lõuna-Aasia tulevane juht“. Ta on veebilehe www.incredible-india-info.com toimetaja ning kirjutab regulaarselt kino, kirjanduse, kunsti-kultuuri ja reisimise teemadel.
Eesti
Teet Kask on eesti koreograaf, lavastaja ja professor, kelle karjäär hõlmab nii balletti, nüüdistantsu, kui ka füüsilist teatrit. Tallinna Balletikooli vilistlasena on ta tantsinud Rootsi Kuninglikus Balletis ning töötanud balletikunstniku ja lavastaja-koreograafina Norra Rahvusballetis ja Balletto di Milanos. Tema looming, mida on esitletud üle Euroopa ja Aasia, seob sageli klassikalisi ja kaasaegseid vorme, uurides liikumise kaudu filosoofilisi ja eksistentsiaalseid teemasid.
Lisaks loomingulisele tegevusele on Kask osalenud paljudes filmi-, televisiooni- ja reklaamiprojektides nii Eestis kui ka välismaal. Ta töötab professorina Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tegutseb interdistsiplinaarsete kunstisündmuste kuraatorina ning on žüriiliige mitmetel tantsu- ja teatrifestivalidel ning konkurssidel Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Ta on Tallinnas Niguliste muuseumis toimuva tantsusarja „Elutantsud igavikule” algataja.