Varssavi sild
Režissöör Portabella muudab kino sensuaalseks ja provokatiivseks loomingulise vabaduse sümfooniaks.
Avatud lõpuga lugu, milles kolme erinevatel elualadel tegutseva inimese emotsionaalsed sidemed katkestab juhuslik sündmus: põlenud metsast leitakse tuukri laip.
See võikski olla filmi sünopsis, kuid tegelikult on filmi olemus midagi muud. Pere Portabella kasutab lähtepunktina üht juhuslikult leitud ajaleheartiklit. Võib väita, et see on vaid ettekääne korraldada sürrealistlike vestlustega vürtsitatud arhitektuuriline ekskursioon läbi olümpiamängueelse Barcelona, kuid tegelikult on see midagi enamat: Portabella muudab kino loomingulise vabaduse sümfooniaks.
See katalaani intellektuaali ja produtsendi teos, mis on filmitud Berliini müüri langemise aastal (1989) ja on tema esimene alates 1977. aastast. Portabella teeb koostööd vanade lemmikutega: muusiku Carles Santose (tõeline meister, kes väärib taasavastamist) ja operaatori Carles Pladevalliga. Tulemus on üks Portabella ambitsioonikamaid ja ainulaadsemaid teoseid.
Ta kujutab uut intelligentsi, mälukaotusega Euroopa progressiivset poliitilist klassi, kes püüab säravate sündmuste ja kergemeelse elustiili all varjata mälestusi ajaloolistest murrangutest ja katastroofidest.
Kuid „Varssavi sild“ ulatub ka sellest kaugemale; see on vabalt seostuvate piltide kogum, lüüriline ja sürrealistlik meenutus meie suhtest minevikuga, salapärane, kuid sensuaalne ja provokatiivne teekond kunstilise väljenduse olemusse.
Nagu Portabella märkis, oli eesmärk „tunnistada, et kinos on ka teisi viise, kuidas näha ja olla“ ning anduda „seikluse naudingule“.
Tõeline pärl nõudlikule vaatajale.
Javier Puerto Garcia
Biograafia
Pere Portabella (1927) on Hispaania filmirežissöör, produtsent ja poliitik. Ta õppis Madridis keemiat. Aastal 1959 asutas ta produktsioonifirma Films 59, mis tootis olulisi filme, näiteks Luis Buñuel'i „Viridiana“ (1961). Tema kõige silmapaistvamad lavastajatööd on filmid „Nocturno 29“ (1969), „Cuadecuc, vampir“ (1971) ja „Umbracle“ (1972). Tema teosed ühendavad sageli dokumentaalseid ja ilukirjanduslikke elemente, kasutades uuenduslikke võtteid poliitiliste ja sotsiaalsete teemade käsitlemiseks. Portabella poliitiline aktivism viis ta poliitikukarjäärini – 1977. aastal valiti ta Hispaania esimestel demokraatlikel valimistel senatisse ning ta osales Hispaania põhiseaduse koostamises. Oma karjääri jooksul on ta saanud mitmeid auhindu, sealhulgas Riikliku Filmiauhinna 2009. aastal ja Gaudí d’Honor auhinna Kataloonia Filmiakadeemialt (2012). Tema filme on esitatud retrospektiivides näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis ja Pompidou keskuses Pariisis.
Filmograafia:
(Valik/Selected): Nocturno 29 (1969), Cuadecuc, vampir (1971), Umbracle (1972), Pont de Varsòvia (1990), Die Stille vor Bach (2007), Informe general II. El nou rapte d'Europa (2015, doc)
Seansid
