Silmapaistev lühifilm „Maailma parim ilutulestik“ (pälvis Cannes'is auhinna 2017. aastal) sundis meid kannatamatult ootama Aleksandra Terpinska debüütmängufilmi, mis on geniaalne pärl. Režissöör voogab ambitsioonikalt hiphopi taktis ja riimib dialooge räpirütmides. Värske ja vapustav draama miksib osavalt õnnetute inimeste argirutiini väljendusrikka vabas stiilis räppimisega. Külma Varssavi rõõmutud kodanikud pobisevad nagu lahingräpparid üht jätkuvat a capella laulu ja me jälgime nende kättesaamatuid unistusi lakkamatult kiikudes.

Wannabe-räppar Kamil (viljakas ja andekas noor Jacek Beler, kes on jäänud naislavastajale truuks mainitud lühifilmist saati) unistab oma esimese albumi salvestamisest, kuid isegi tema tüdruksõber, sotsiaalmeediasõltlane Anecia (Magdalena Koleśnik filmist „Higi“) ei usu tema ponnistusi. Pururikkal seltskonnadaamil Iwonal (Sonia Bohosiewicz, kes pälvis Poola Kotka filmiga „Rezerwat“) on olemas kõik, mida hing ihkab, kuid ta on tüdinud luksusmängudest trofeenaise mänguväljakul. Kamil elab endiselt ema kaitsva tiiva all ja kohtub meeleheitel Iwonaga kirglikeks seksseiklusteks, milles pole kübetki armastust. Igaüks vajab erinevat perspektiivi, et hinnata oma eluteed ja andeid, lööke ja lõkse.

Imeline lüürik Aleksandra sai enesekindlust, töötades assistendina Wojciech Smarowski juures, kes on kutsutud PÖFFi võistlusprogrammi filmiga „Pulmapäev“. Terpinska taob uljalt õigeid rütme – ta on võimas, ta on vägev. Põmaki!

Edvinas Pukšta