Kaheteistkümneaastane Edmund uitab ringi varemetes Berliinis, et leida võimalust toetada oma nälgivat perekonda.

See on trööstitu, rahutukstegev, häiriv pilguheit natsismi järellainetuses hulpivale Saksamaale.

Vähe oli enne seda filme, mis seadnuks lapse õlule sellise koorma ja lasknud tal ekselda labürindis, kust puudub väljapääs.

„Kui Edmundi lugu teile korda läheb ja te leiate, et midagi peab tegema, et saksa lapsed jälle armastama õpiksid, siis on meie pingutus vilja kandnud,” kirjutas Roberto Rosselini 1948. aastal, kui film ekraanidele jõudis.

Ka see linateos on mõjutanud olulisel määral järgnevaid filmitegijate põlvkondi. Francois Truffaut võttis selle mõju all üles oma „400 lööki”, seda on nimetanud oma soosikute seas Bernardo Bertolucci ja Michael Haneke. Lakaanliku psühhoanalüüsi varal on seda tõlgendanud Slavoj Žižek.

Koos „Saksamaaga aastal null” jõuavad Eesti publiku ette ka ülejäänud Rossellini sõjatriloogiasse kuuluvad filmid „Rooma – lahtine linn” ja „Paisà”.

Tiit Tuumalu