Kõrgused on inimesi alati tõmmanud. Eneseületamine ja pidevalt viimase piiri kompamine on mägironijatele olnud igiomane. Alati, kui tundub, et inimvõimete piirid on saavutatud, on keegi valmis neid veel kaugemale nihutama. Selles filmis näeme kolme mägironijat – Ozturk, Wilkinson ja Smith –, kes on võtnud ette karmi katsumuse jõuda maailma ühe ohtlikuma mäe tippu.

Suurepärase operaatoritöö ja emotsionaalse jutustamisviisiga dokumentaalfilmi võib julgelt võrrelda mägironimise filmide klassikutega nagu „Free Solo“ ja „Meru“, kus lisaks üleloomulikule füüsilisele katsumusele näeme ka ronijate inimlikku poolt. Mis on ikkagi see, mis sunnib inimesi võtma ette ebaloomulikke katsumusi? Kas põhjus on selles, et elust on midagi puudu, või hoopis vastupidi, midagi on üle?