Jos Stellingu tulek filmimaailma oli efektne. Tema debüütfilmi „Mariken van Nieumeghen“ maailma esilinastus toimus 1975. aastal Cannes’i võistlusprogrammis. Ligi viiskümmend aastat hiljem ütleb ta värskeima filmi kohta, et see jääb viimaseks. Muidugi on kahju, kui see on tõsi. Sest „Nataša tants“ on jõuliselt tugev meistriteos, austusavaldus autorikinole, mida ta on režissöörina järjepidevalt viljelenud. Kuid mitte ainult enda töödes. Kodulinnas Utrechtis on Stellingul mitu art-house kinoteatrit, kus tähtsal kohal on mõistagi autorikino.

Kui Daantje oli laps, endassetõmbunud ja vähese suhtlemisega, siis ema rääkis talle, et kusagil ootab poissi tüdruk, kes ilusasti tantsib. Täiskasvanuks saades on Daantje üksildane kodutu, kes juhuslikult kohtub kunagise baleriini Natašaga. Alguses ei pööra naine Daantjele suurt tähelepanu – noormees on natuke imelik. Pealegi on Natašal tundeelus ja suhetes keerulised ajad. Siis toimub sündmus, mille tõttu tahab ta viivitamatult naasta kodumaale. Daantje läheb temaga kaasa.

Tänapäeva autorikinos võib täheldada tendentsi liikuda selge narratiivi suunas. Jos Stelling jutustab samuti loo, millel on selged süžeepunktid. Kuid ta teeb seda viisil, mida praegusel kinomaastikul kohtab üha harvemini. Selle teosega tõestab autor taas, et suurepärane film ei pea olema hea ning huvitava loo jutustamine liikuvate piltide abil – „Nataša tants“ on filmikunst.

Mihkel Möölman