Kolm Annat
Pensionil trammijuht Marko Petrić, kes kaotas II maailmasõja ajal naise ja tütre, saab äkitselt teada, et tema tütar Anna võib siiski elus olla. Täis tärganud lootust, sukeldub ta pea ees tütre otsingutesse. Sel teekonnal kohtabki ta kaht neidu, kellest üks võiks tema tütar olla. Siis aga ilmub välja veel kolmaski Anna. Segaduses ja valelootustest kurnatud Petrić on sunnitud uuesti läbi elama valu, mida ta on endas juba pikalt kandnud. Ka tütrekandidaatidele mõjub Petrićiga kohtumine emotsionaalselt, kuna nad heitlevad enda traumade ja mineviku varjudega.
Neorealistliku draama režissöör on Branko Bauer, kes on 14 mängufilmi ja arvukate dokumentaalfilmide, teleseriaalide ning tellimusfilmidega Horvaatia filmikunsti üks viljakamaid ja populaarsemaid režissööre. 1980. aastal pälvis ta Vladimir Nazori nimelise elutööpreemia.
Kati Vuks
Branko Bauer (1921) suri 2002. aastal. Ta õppis veterinaariks, kuid alustas karjääri siiski filmitegijana, kui pöördus 1949. aastal filmistuudiosse Jadran Film, kus temast sai filmiprodutsent. Oma esimese filmilavastuse tegi 1953. aastal linateosega „The Blue Seagull“, mis põhines Tone Seliškari lastejutul. Alates 1969. aastast lavastas ta dokumentaalfilme ja telesarju Zagrebi Televisioonis. Oma 14. täispikast filmist ja mõnest dokumentaalfilmist ja telesarjast koosneva filmograafiaga loetakse Bauerit üheks olulisemaks režissööriks Horvaatia kino ajaloos, kelle reputatsioon sai uue tõusu alates 1980. aastast, kui ta võitis Vladimir Nazori nimelise elutööauhinna (1980).
Filmograafia:
valik/selected: Sinji galeb (The Blue Seagull, 1953), Ne okreći se sine (Don't Look Back, My Son, 1956), Tri Ane (Three Girls Named Anna, 1959), Prekobrojna (Superfluos, 1962), Boško Buha (1978)