Vennad Minod taaselustavad vaimukalt samuraifilmide žanri imepäraselt meelelahutuslikus, tujutõstvas, lahedas ja stiilses „tunne-end-hästi-ja-peta-osavamalt“ ajaloolises fantastilise muusikalise vahemänguga komöödias pärast unustamatut ja südantlõhestavat filmi „Las saatan naerab“ (osales PÖFFi ametlikus võistlusprogrammis 2021). Ryuichi Mino läheb ajas tagasi 1730. aastatesse, hoidudes rabavatest võitlusstseenidest, väärikatest harakiridest, karistavatest mõõgateradest ja eepilistest lahingutest. Selle asemel tutvustab ta kentsakaid ärivõtteid, mis pärinevad senikuulmatutest seadustest, kohalikke valuutasid ja isegi aktsiaturgu, kus riisikullerid toovad õige hinna kohale poole päevatee kaugusel asuvast Osakast.

Riisiturg töötas Edo ajastul nagu tänapäevane toiduturg. Valdav osa igas kuningriigis kogutud riisist saadeti elava kauplemisega oksjonitele Osaka suurimal turuplatsil. Riisi standardsüsteemi kasutati igapäevase majanduse hindamiseks, kuid samuraidele tuli riisiga tribuuti maksta. Ühe „koku“ (ehk 6,35 kilo) riisi hind määrati „mommedes“, mis võrdus 10 „bu’ga“. Ehkki tegu on eheda väljamõeldisega, tundub see kõik nii ainulaadne ja lummav, et jääb üle vaid kummardada.

Osav müügimeister Kihei veenab uudishimulikku isata poissi Ginjit minema kohalikule riisiturule Otsu külas. Saame jälgida, kuidas jonnakas Ginji vaikselt kasvab, jälgib, sõbruneb mõjukate kaupmeestega, kogub enesekindlust, lükkab tagasi annetusi, joob saket, et oma mainet tõsta, ning tugevdab suhteid nii sõprade kui ka vaenlastega. Ginji otsustab vassida ja valetada, teeselda, sahkerdada ja petta nagu kõik normaalsed kaupmehed, kellel on teistest privilegeeritumad õigused. Riisi hinna kõikumised vastavalt ilmaoludele sunnivad Ginjid kohanema kiiremini laenude, lubaduste ja võlgadega, isegi kui tema lõppsihiks on andestus.

Edvinas Pukšta