Ahastus
Ettevaatust, teil on oht sattuda hüpnoosi mõju alla! 1980. aastate eurohorrori meistriklass.
Katalaanist Hispaania lavastaja Bigas Luna 1987. aastal valminud „Ahastus“ on tema loomingus pigem erandlik, sest see on žanrilt õudusfilm. Pigem on Pedro Almodóvari kõrval teiseks olulisemaks rahvusvaheliseks Hispaania režissööriks tõusnud Luna silma paistnud kuumast higist nõretavate erootiliste filmidega nagu „Tissid ja kuu“ (1994), „Kuldsed munad“ (1993), „Lulu murdeaastad“ (1990) ja „Sinki, sinki“ (1992). Bigas Luna tõi suurele areenile ka hilisemad superstaarid, toona veel verinoored Penélope Cruzi ja Javier Bardemi.
Ingliskeelsena üles võetud „Ahastus“ on seega sellises meelelistele naudingutele orienteeritud filmide reas üsna erandlik naha alla pugev õudukas, kus ema poolt hüpnotiseeritud poeg tapab inimesi ja kogub nende silmamune. Rohkem on sellest filmist ääretult raske kirjutada, sest tegemist on metatasandil töötava n-ö film-filmis eksperimentaalse teosega, mis juba toona lõhkus julgelt neljandat seina ja tegi vaatajatest endist filmi osalised. Üks on kindel, tänapäevaste moodsate õudukate kõrval mõjub „Ahastus“ justkui teisest maailmast pärit eksootilise tulnukana, mille olemust on väga raske lihtsate sõnadega edasi anda.
Helmut Jänes
Bigas Luna (1946–2013) oli Hispaania filmilavastaja ja kunstnik. Enne filmindusse tulekut sai ta sünnilinnas Barcelonas tähelepanu oma maalide, fotokompositsioonide ja avangardistliku mööblidisainiga. Juba esimese täispika mängufilmi „Tätoveering“ (1976) puhul tekkis probleeme tsensuuriga. Sama kordus naturalistliku põnevusdraamaga „Bilbao“ (1978), mis käsitles esmakordselt pärast kindral Franco surma avameelselt seni tabuteemaks olnud seksi. Järgnes erootiline kõmufilm 15-aastase Lulú kujunemisest kogenud meesteneelajaks („Lulú murdeaastad“, 1990). Kataloonlasest kineasti loomingu paremikuks peetakse tema nn Ibeeria triloogiat: „Sinki, sinki“ (1992), „Kuldmunad“ (1993), „Tissid ja Kuu“ (1994). Neist esimesel oli tähtis osa tollal alles algajate näitlejate Penélope Cruzi, Javier Bardemi ja Jordi Mollá kujunemisteel. Bigas Luna must huumor on isikupäraselt kõikunud groteski ja ilu, terava satiiri ja ilmse pretensioonikuse, mõistusliku ja ihulise vahel, kompenseerides nüüdseks legendaarse poliitilise korrektsuse puudumist lopsaka stiili ja pidevalt kohal oleva eneseparoodiaga. Tema ekraaniteosed balansseerivad tihtilugu erootika ja pornograafia piirimail, kuid režissöör tegi ka perefilme, õudukaid ja muinasjutufilme.
Filmograafia:
(Valik/Selected): Bilbao (1978), Lola (1986), Angustia (Ahastus, 1987), Las edades de Lulú (Lulu murdeaastad, 1990), Jamón Jamón (Sinki, sinki, 1992), Huevos de oro (Kuldsed munad, 1993), La teta y la luna (Tissid ja kuu, 1994), La femme de chambre du Titanic (Titanicu toateenija, 1997), Volavérunt (1999, PÖFF 2000), Son de mar (2001), Bigas x Bigas (2016, co-dir)