"Kehaodüsseia" on Itaalia päritolu režissööri Grazia Tricarico (s. 1986) täispika mängufilmi debüüt. Film räägib kulturisti kohta juba eakast naisest, 45-aastasest Monast, kelle rollis astub üles professionaalne kulturist Jacqueline Fuchs, kes on korduvalt saavutanud koha kümne maailma parima kulturisti seas. Fuchs on päris elus oma filmitegelasest seitse aastat vanem. Filmis teeb rolli ka briti näitleja Julian Sands, kes suri 2023. aasta jaanuaris vad 65-aastasena. Ta jäi kadunuks matkal Mount Baldy piirkonnas Californias ning leiti alles mitu kuud hiljem surnuna. Seega on "Kehaodüsseia" üks viimaseid Sandsi filmirolle ning režisssöör on filmi ka pühendanud tema auks.
Filmi võtab vaatluse alla inimese keha, püüdlemise ilu poole, sõltuvuse kehast. Kogu kulturisti elu keerleb keha ja selle vormi hoidmise ümber, Mona aga soovib endiselt saada ka emaks, mida tema amet ei ole seni võimaldanud. Ta imetleb teisi naiskulturiste, kellel see tee on ette võetud. Ta unistab ka armastusest, mida tema elus napib, kuigi imetlejaid tal on ja ta ei ela ka täielikus tsölibaadis. Sellegipoolest ei ole suhted niisugused nagu Mona sooviks.
Vestlesin filmi teemal režissöör Grazia Tricaricoga.
Miks otsustasid oma esimese filmi teha inglise keeles?
Valik luua inglise keeles tulenes filmikeelest. Soovisime koos stsenaristidega luua abstraktse, sürreaalse maailma, mikrokosmose, mida ei saa geograafiliselt identfitseerida. Täielikult võimalik see küll ei ole, kuid kui teha lugu inglise keeles, siis see on rahvusvaheline keel ja pakub teataval tasemel kontekstist vabanemist. Lisaks sellele on näitlejad erinevast rahvusest ja erineva taustaga, kuid inimese keha on asi, mis puudutab kogu inimsugu. Me kujutame Mona vajumist sügavikku ja algusest alates on tema elu justkui kunstlik reaalsus, moonutatud kõverpeegel. Film sisaldab ka paiku, mis ekisteerivad vaid tema enda ettekujutustes, nii et kui tegelased räägivad inglise keelt, siis ka see kõlab ebatavaliselt või muundunult. Dialoogide rütm on paljuski aeglane ja näitlemine ei püüa saavutada realistlikku taset.
Kas kirjutasid ka stsenaariumi inglise keeles? Sinu filmi kallal on tööd teinud kolm stsenaristi, kui keeruline oli nende koostöö? Mitu versiooni kirjutasite enne lõpliku variandini jõudmist?
Kui ma käisin veel kinokoolis, Rahvuslikus Rooma Filmikoolis, siis avastasin naiskulturismi maailma ja tegin sellest ka lühifilmi "Mona Blonde". See oli näpuharjutus sellele, mida soovisin kasutada oma tulevases filmis. Mõned aastad hiljem kohrusin kahe kirjutajaga, Marco Morana ja Giulio Rizzoga ja me arendasime koos minu idee stsenaariumiks. Kirjutamise protsess oli väga kaasahaarav, nii kunstilise kogemusena kui ka õppetunnina elus. Koos asjade läbiarutamine võimaldas meil areneda. Kirjutasime itaalia keeles ja meil oli kolm-neli versiooni stsenaariumist, mis ei erinenud teineteisest kuigi palju. Püüdsime vaid täpsustada tähendusi ja viimistleda dramaturgiat. Seejärel kaasasime kaks tõlkijat, kes töötasid välja viimase versiooni inglise keele.s Arvan siiski, et viimasel versioonil ei ole suurt tähtsust, sest usun, et film areneb ja muutub pidevalt ning seda kirjutatakse ümber seni, kuni see on läbinud produktsiooniprotsessi ja saab valmis. Põhiline on jääda oma loo tuuma juurde.
Miks valisid oma filmi teemaks kulturismi? Kas oled selle maailmaga ka ise varem kokku puutunud, filmist jääb mulje, et oled seda vähemasti põhjalikult uurinud?
Mina ise ei ole kahjuks eriline sportlane. Enne seda, kui hakkasin tegema lühifilmi, olid spordisaalid minu jaoks täiesti tume maa, salapärased paigad. Asusin naiskulturismiga tutvuma puhtalt vaatlejana, kohtusin naistega, kes olid imekspandavalt enesekindlad, oma kehade üle uhked ja täiesti immuunsed teiste inimeste pilkudele, mis olid sageli põlglikud. See rabas mind sügavalt. Hakkasin mõistma, kui palju nad on valmis ohverdama ja kui palju pingutusi, eriti psühholoogilisel tasandil, kulus neil konkreetse esteetilise ideaali saavutamiseks. Oskus kontrollida oma keha, täpsed teadmised keha iga reaktsiooni kohta: kulturisti suhe oma kehaga ei piirdu vaid füüsiliste harjutuste, dieedi või toidulisandite võtmisega. See on sügavam ja keerulisem dialoog ning selles leidsin tõelise ilu. Pärast kümmet aastat selle ala uurimist mõistan, et mul pole kõiki vastuseid, kuid loodan, et esitasin endale õiged küsimused ja selle loo kaudu soovin neid publikuga jagada.
Su filmis on mitmeid seksistseene ja palju erootilist pinget. Paljud režissöörid ja näitlejad on öelnud, et selliste stseenide tegemine on nende jaoks kõige raskem. Kas teil oli filmimisel ja sellise atmosfääri loomisel väljakutseid?
"Kehaodüsseia" uurib kehaga seotut ja seks on üks kehalisi väljendusvorme. See on oluline kõigi tegelaste loo ja olemuse mõistmiseks. Kui me Monaga filmis kohtume, on seks tema jaoks treening, rohkem vaimne kui füüsiline. Kuid oma kehaga konflikti jõudmise edenedes hakkab ta seda mõõdet seostama emotsionaalse sooviga.
Näitlejatega töötamine nende stseenide loomisel oli stimuleeriv protsess ja kogu filmi tooni määramisel ülioluline. Seksuaalne pinge on igas stseenis läbiv element, sest Mona pole koletis ega veidrik; vastupidi, ta kehastab ilu ja püüdlust täiuslikkuse poole. Kurti, Sveta, väikese Clacy ja isegi fännide käed ihkavad puudutada Mona keha: püha templit, austus- ja ihaldusobjekti.
Üks teie staaridest, Julian Sands, suri jaanuaris ja olete oma filmi talle pühendanud. Mis inimene ta oli, kas teil oli hea sünergia?
Julian oli erakordne, temasarnased isikud on haruldased. Tema näitlejaandeid tunnustatakse laialdaselt, kuid mul oli au teda tunda ka inimesena, olla tema sõber ja kutsuda teda mänguliselt oma šamaaniks. Meie vahel tekkis vahetu sügav side. Julian armastas seda projekti ja uskus minusse, võib-olla rohkem kui mina endasse. Ta oli tugeva moraalse kompassiga mees, kellel oli elav kujutlusvõime ja võrratu karisma. Selline inimene, keda sa järgiksid kuni maailma lõpuni.
Esimest korda nägin teda filmis, olin vaid 13-aastane; see oli unistus, et saaksin temaga koos töötada. Julian oli vaba vaim, tal oli terav mõistus, otsis alati alternatiivseid viise teemadele lähenemiseks ja ta oli erakordselt kohanemisvõimeline ootamatute emotsioonide puhul. Ta armastas loodust, kunsti, luulet ja hea veini. Meil oli plaan teha koos veelgi filme, tema kaotus on korvamatu. Usun, et temaga selle esimese filmi kallal töötamine on avaldanud mulle sügavat ja püsivat mõju.
Üks teie staare on kulturist Jacqueline Fuchs. Tegite temaga 2014. aastal lühifilmi. Kas see lühifilm oli esimene kord, kui temaga kohtusite? Kas te olete päriselus sõbrad?
Kohtusime esmalt veebi kaudu, kuna elasime erinevates linnades, ja seejärel kohtusime isiklikult Roomas, et teha lühifilm. Jays on magusust, päikeseenergiat ja positiivsust, mis tuleb üllatavalt esile, luues tema kehaehitusega intrigeeriva kontrasti. See tema mitmekülgsus köitis mind koheselt ja mõjutas kindlasti ka filmi kirjutamist.
Oleme vaatamata meie väga erinevale elule ja eristatavatele isiksustele aastate jooksul loonud tugeva sõpruse. Meie harmoonia tuleneb sellest, et jagame intensiivset kirge selle vastu, mida me armastame: Jay pühendab oma elu oma keha kujundamisele, samal ajal kui mina püüan luua oma filme, mida näen enda laiendusena. Selles mõttes tundsime teineteist kohe ära ja olime samal lainel.
Olete 37-aastane ja see on teie debüütfilm täispika mängufilmi vallas. Kas selle punktini jõudmine oli raske? Kas oli aegu, mil mõtlesite alla anda? Palun kirjeldage seda teekonda oma esimestest lühifilmidest rohkem kui 10 aastat tagasi kuni tänase päevani.
Ma mitte üksnes ei mõelnud loobumisele, vaid ma ka tegelikult proovisin seda teha, kuid see ei õnnestunud! Kuigi mu lühifilmid olid festivalidel menukad, oli pikale mängufilmile üleminek katsumusterohke teekond. Ma ei pea silmas kunstilist aspekti, sellega sain probleemideta hakkama, kuid pigem finants- ja tootmisaspektidega olid seotud väljakutsed. Arvan, et režissööri debüütfilm on kõigile osalejatele proovikiviks, seda enam kui seigeldakse kaardistamata aladele, kui otsustatakse lugu jutustada turustandarditele mittevastavast vaatenurgast.
"Kehaodüsseia" on film, mis võtab suuri riske, et pakkuda alternatiivi ja mõne jaoks ebamugavat vaatenurka sellistele teemadele nagu naiselikkus, keha ja oma ilustandardite konstrueerimine. See ei olnud mu debüüdi jaoks just kõige mugavam valik, kuid tundsin, et nendel teemadel sel viisil arutlemine oli vajalik kümme aastat tagasi ja on seda ka praegu. Sellest tulenev rahuldus, peale filmi edu, kompenseerib kõik pingutused.
Ma tean, et paljud režissöörid vihkavad seda küsimust, kuid kas olete alustanud mõne uue filmiprojektiga?
Hetkel töötan koos stsenaristidega filmi kallal, mis on väga erinev "Kehaodüsseiast", mille eesmärk on dekonstrueerida kahe tegelase vahelist peremehe-orja suhet. Uue filmi lugu toimub täielikult aias ja seetõttu nimetame seda gartenspieliks – kammerspieli sõnamänguna. Aastate jooksul oleme koos Marco ja Giulioga genereerinud palju muid ideid ja loodan, et leiame peagi õiged tingimused nende ellu viimiseks. Tuleviku osas on mul rohkem unistusi kui ootusi: tahaksin vähemalt järgmised paarkümmend aastat filme edasi teha, kiiremas tempos kui esimene.
Palun rääkige meile oma mõtetest tänapäeva kehapildi kohta. Kas inimene võib jääda oma kehasse lõksu või saada sellest kinnisideeks? Kas see on haigus nagu sõltuvus? Kas inimene peaks olema rahul oma kehaga või milliste piirideni saab ta oma välimust muuta? Kas inimese väline välimus mõjutab tema sisemisi mõtteid ja eneseteadvust, suhtumist muusse maailma?
Usun, et ilu poole püüdlemine, maailma kujundamine ja enda muutmine on meie olemusele omane. Loomad ei hooli sellest, et nad on ilusad või inetud, väljaspool paljunemisdünaamikat; see probleem, nii palju kui me teame, on ainulaadselt inimlik ja eksisteerib erinevatel tasanditel. Mõne jaoks võib see tähendada lihtsalt seda, mida selga panna kodust lahkudes, teiste jaoks võib see aga kahjuks muutuda patoloogiliseks ennasthävitavaks mehhanismiks. Nagu Mona puhul minu filmis.
Põhjused, miks see juhtub, on alati subjektiivsed. Ma arvan, et see on osaliselt tingitud asjaolust, et meie kehad, meie kestad, puutuvad pidevalt kokku rea vastandlike jõududega, mis üritavad neid kujundada. Ühiskond kehtestab meile ebarealistlikud esteetilised standardid: alati peab olema ilus, noor ja vormis. Viimastel aastatel on esteetika sotsiaalmeedia toksilise positiivsuse tõttu ühinenud psühho-füüsilise heaolu ideaaliga, mis on muutnud ka tervise lihtsalt šõuks.
Evolutsiooniline samm, mis lahendaks meie konflikti välimusega, oleks vabastada end kehast ja saada immateriaalseks teadvuseks. Võib-olla teeme seda juba Internetis, kus meie avatarid võimaldavad meil kogeda meie füüsilisest erinevat virtuaalset identiteeti. Kuid praegu on see teoreetiline peegeldus, kuna keha jääb meie kogemuse ja identiteedi oluliseks osaks. Usun, et tõeline väljakutse seisneb oma välimuse tajumise ühitamises iga indiviidi väärtuse ja sisemise ilu sügavama mõistmisega, mis peab olema ideaalidest ja sotsiaalsetest ootustest sõltumatu.
Palun öelge meile üks tark nõuanne, mida oma lapsele ütleksite – mis on elus oluline?
Oluline on ausus iseenda suhtes, austades samal ajal teiste ausust ja vabadust. Kuid me elame rikutud maailmas ja ma pigem ei sooviks paljuneda.
Küsis Margit Adorf