Kuidas ma sellest veel osake ei ole? See oli vaid algus!
Minu lugu sai alguse 2015.aastal kui ennast vabatahtlikuna kirja panin. See otsus tuli kiirelt. Mõtlesin veel, et PÖFF on Eesti üks olulisemaid kultuurisündmusi ja kuidas ma sellest veel osake ei ole?
Esimesel aastal olin Artise kino infotöötaja, järgmisel sain pakkumise kino administraatori positsioonile, peale kolme aastat liikusin edasi infotöötajate koordinaatori kohale ja täna.. olen maandunud Just Filmi turunduskoordinaatori ametikohale. Vabatahtliku kogemus peaks kindlasti ühe (PÖFFi)hunt kriimsilma ametite kogusse kuuluma, sest siit edasi saab ainult põnevamaks minna.
Need 17 päeva täistuuridel festivali on omaette nähtus, mille lõppedes on ikka tükk aega hinges tühjus. Kuni järgmise korrani.
Miks ma PÖFFi valisin?
Esimesel korral valisin PÖFFi, sest olin tudeng ja mul polnud raha, et kõiki filme näha.
Teisel korral kolisin Eestisse tagasi ja tahtsin midagi oodata.
Kolmandal küsis Tartu "boss", kas tahan jälle. Tahtsin.
Neljandal korral ma isegi ei teadnud, kuidas ilma saab.
Viiendal kolisin Tallinnasse tagasi ja tahtsin näha, mis seal teisiti on.
Kuuendal korral vajasin töötuks olemisele vaheldust.
Seitsmendal vajasin tööle vaheldust.
Kaheksandal korral oli elus nii palju teha, et mõtlesin juurde võtta.
Üheksandal korral läks mul meelest ära, et ma ütlesin, et ma enam ei viitsi.
Kümnendal korral sain kinoadminniks (väike kinoboss).
Üheteistkümnendal korral olin juba pöffisaurus.
Kaheteistkümnendal korral oli pandeemia ja tahtsin kodust välja.
Kolmeteistkümnendal korral oli aega mõnuga filme vaadata.
Neljateistkümnendal korral valis Pöff mind ja kolisin kontoripoolele.
Novembris on ööd meil mustad — mitte PÖFFi filmid.
PÖFF on nagu salapärane karismaatiline Hollywoodi filmistaar, kelle võlu on raske sõnadesse panna. Vabatahtlikuks olemine võimaldab sellest särast teistsugusel moel osa saada kui lihtsalt filme vaadates. Lüüa kampa teiste entusiastidega ja anda oma pisike panus festivali toimumisele on üks ütlemata lahe kogemus ja tunne — ning ka üpris sõltuvusttekitav. Ega muidu poleks juba seitsmes vabatahtliku aasta silmapiiril terendamas!
Ja oi ma armastan inimestele iga aasta meelde tuletada, et PÖFFil on midagi kõigile — mitte vaid sünged ja keerulised väärtfilmid! Lisaks neile inspireerivad (sain mõtte lõputöö teemaks!), kaasahaaravad, mõtlemapanevad, naerutavad (“Dinner in America” 2020.aastal!), vahel ka pisaraid kiskuvad filmid!
PÖFF ON ÄGE!
Minu ellu tuli PÖFFi vabatahtliku töö 2009. aasta sügisel. Tollel suvel sattusin Viljandi Folgil vaatama PÖFFi dokumentaali ning iseenesest tekkis mõte lisada oma suvisele Folgi vabatahtliku tööle sügisene PÖFF. Mõeldud-tehtud, saatsin oma taotluse ning oma esimesed kaks PÖFFi olin publikuküsitleja rollis. Edasi juba piletimüügi tiimis kõigil ülejäänud üheteistkümnel aastal. Minule oli PÖFFi vabatahtliku töö eelkõige meeldiv vaheldus oma igapäevatööle spordivaldkonnas. Naudin jätkuvalt koostööd nende vahvate noortega, kes õpingute või töö kõrvalt panustavad PÖFFi õnnestumisse.
Piletimüügitiimis ei juhtu tihti naljakaid seiku, pigem tuleb ette ärevaid olukordi kui kõige kiiremal hetkel kaob internetiühendus või tehnilistel põhjustel ära jäänud seansilt saabuvad kassasse ärritunud kinokülastajad. Siis aitab rahulik meel ning lahke naeratus ka kõige pahasema kliendi tuju paremaks muuta.
Tänavune PÖFF on minu jaoks juba ühtejärge neljateistkümnes ja ootan seda samasuguse elevusega nagu oma esimesel vabatahtliku aastal. Ootan kohtumist vanade “pöffihuntidega” ning loodan leida meie tiimis kindlasti uusi särasilmseid tegijaid. Minu jaoks on olla PÖFFil vabatahtlik osake elustiilist.
Minu tee PÖFFil algas juba seitse aastat tagasi. Sellel ajal olin just ülikooli lõpetanud ja sain töö kõrvalt igasugustes põnevates projektides vabatahtlikuna kaasa lüüa. Ega ma siis ei osanud arvata, et seitse aastat hiljem ikka veel on PÖFF minu jaoks üks aasta kõige oodatum sündmus. Siis kui väike suvelõpu masendus hakkab peale kriipima, tuleb ainult mõelda, et kohe varsti juba ongi pimedad ööd ja PÖFF käes ning on jälle midagi, mida väga oodata! PÖFFil on minu jaoks täiesti oma eriline vibe. Eriti meeldib mulle peale hilisõhtuseid seansse natuke pimedas Tallinnas ringi käia ja nautida seda müstilist tunnet, kui film on väga hinge läinud ja jääb pikaks ajaks meelde.
PÖFFile sattusin esimest korda 2018. aastal. Olin toona usin eesti keele õppija ja vajasin hädasti rääkimispraktikat. Enne PÖFFi olin
juba vabatahtlikku tööd teinud, nt kasside turvakodus või Toidupanga toidukogumispäeval, ja see meeldis mulle väga. Kuna mulle meeldib ka filmikunst ja olen üleüldse suur kultuurisõber, tundus, et PÖFF on just see, mis peaks mulle sobima.
Esimesel PÖFFi koolitusel selgus, et saan esinejate jutust üsna hästi aru ja tekkis ka soov midagi eesti keeles õppida. Järgmisel aastal astusingi Tallinna ülikooli eestikeelsele erialale sisse ja möödunud suvel sain oma bakalaureusediplomi kenasti kätte. Esimesel PÖFFil oli veel üks naljakas lugu, mis andis mulle kui keeleõppijale julgust. Nimelt tahtis üks festivali külaline kangesti minuga tuttavaks saada. Ta kõnetas mind inglise keeles, kuid sain üsna kiiresti aru, et ta on eestlane ja läksin kohe eesti keelele üle. Tundsin end eesti keeles rääkides mugavamalt ja vabamalt ning suutsin viisakalt seletada, et sõlmida tutvust ma pigem ei sooviks.
Olen PÖFFi vabatahtlikuna töötanud juba neli aastat järjest ning loodetavasti saan ka tänavu abiks olla. PÖFF, nagu ka vabatahtlik töö üldse, annab mulle suurepärase võimaluse töötada suures tiimis ja suhelda inimestega. Sellest tunnen sageli puudust, kuna olen juba aastaid kodukontoris töötanud. PÖFFi hundid on imelised ja õhkkond festivalil on alati mõnus ja turvaline. Ükskord vahetuse ajal läks mul jalg krampi nii, et ma ei suutnud end liigutadagi. Hundid olid väga toetavad ja abivalmid ning leidsid kohe autojuhi, kes viis mu EMOsse. Ootan pikisilmi ja põnevusega uut PÖFFi!
Oodates eri töö positsioonidel aeg ajalt tekib selliseid hetki, kus tekib loomulik kahepoolne vestlus. Need hetked viivad kokku eri alal tegija ja hundi kutsikad ning täisealised hundid ning toob esile ehtsad filmimaailma lood - need hetked on tõelise Pöffi hundi pärlid.