Miks ma PÖFFi valisin?
Esimesel korral valisin PÖFFi, sest olin tudeng ja mul polnud raha, et kõiki filme näha.
Teisel korral kolisin Eestisse tagasi ja tahtsin midagi oodata.
Kolmandal küsis Tartu "boss", kas tahan jälle. Tahtsin.
Neljandal korral ma isegi ei teadnud, kuidas ilma saab.
Viiendal kolisin Tallinnasse tagasi ja tahtsin näha, mis seal teisiti on.
Kuuendal korral vajasin töötuks olemisele vaheldust.
Seitsmendal vajasin tööle vaheldust.
Kaheksandal korral oli elus nii palju teha, et mõtlesin juurde võtta.
Üheksandal korral läks mul meelest ära, et ma ütlesin, et ma enam ei viitsi.
Kümnendal korral sain kinoadminniks (väike kinoboss).
Üheteistkümnendal korral olin juba pöffisaurus.
Kaheteistkümnendal korral oli pandeemia ja tahtsin kodust välja.
Kolmeteistkümnendal korral oli aega mõnuga filme vaadata.
Neljateistkümnendal korral valis Pöff mind ja kolisin kontoripoolele.
Novembris on ööd meil mustad — mitte PÖFFi filmid.
PÖFF on nagu salapärane karismaatiline Hollywoodi filmistaar, kelle võlu on raske sõnadesse panna. Vabatahtlikuks olemine võimaldab sellest särast teistsugusel moel osa saada kui lihtsalt filme vaadates. Lüüa kampa teiste entusiastidega ja anda oma pisike panus festivali toimumisele on üks ütlemata lahe kogemus ja tunne — ning ka üpris sõltuvusttekitav. Ega muidu poleks juba seitsmes vabatahtliku aasta silmapiiril terendamas!
Ja oi ma armastan inimestele iga aasta meelde tuletada, et PÖFFil on midagi kõigile — mitte vaid sünged ja keerulised väärtfilmid! Lisaks neile inspireerivad (sain mõtte lõputöö teemaks!), kaasahaaravad, mõtlemapanevad, naerutavad (“Dinner in America” 2020.aastal!), vahel ka pisaraid kiskuvad filmid!
PÖFF ON ÄGE!
Minu ellu tuli PÖFFi vabatahtliku töö 2009. aasta sügisel. Tollel suvel sattusin Viljandi Folgil vaatama PÖFFi dokumentaali ning iseenesest tekkis mõte lisada oma suvisele Folgi vabatahtliku tööle sügisene PÖFF. Mõeldud-tehtud, saatsin oma taotluse ning oma esimesed kaks PÖFFi olin publikuküsitleja rollis. Edasi juba piletimüügi tiimis kõigil ülejäänud üheteistkümnel aastal. Minule oli PÖFFi vabatahtliku töö eelkõige meeldiv vaheldus oma igapäevatööle spordivaldkonnas. Naudin jätkuvalt koostööd nende vahvate noortega, kes õpingute või töö kõrvalt panustavad PÖFFi õnnestumisse.
Piletimüügitiimis ei juhtu tihti naljakaid seiku, pigem tuleb ette ärevaid olukordi kui kõige kiiremal hetkel kaob internetiühendus või tehnilistel põhjustel ära jäänud seansilt saabuvad kassasse ärritunud kinokülastajad. Siis aitab rahulik meel ning lahke naeratus ka kõige pahasema kliendi tuju paremaks muuta.
Tänavune PÖFF on minu jaoks juba ühtejärge neljateistkümnes ja ootan seda samasuguse elevusega nagu oma esimesel vabatahtliku aastal. Ootan kohtumist vanade “pöffihuntidega” ning loodan leida meie tiimis kindlasti uusi särasilmseid tegijaid. Minu jaoks on olla PÖFFil vabatahtlik osake elustiilist.
Minu tee PÖFFil algas juba seitse aastat tagasi. Sellel ajal olin just ülikooli lõpetanud ja sain töö kõrvalt igasugustes põnevates projektides vabatahtlikuna kaasa lüüa. Ega ma siis ei osanud arvata, et seitse aastat hiljem ikka veel on PÖFF minu jaoks üks aasta kõige oodatum sündmus. Siis kui väike suvelõpu masendus hakkab peale kriipima, tuleb ainult mõelda, et kohe varsti juba ongi pimedad ööd ja PÖFF käes ning on jälle midagi, mida väga oodata! PÖFFil on minu jaoks täiesti oma eriline vibe. Eriti meeldib mulle peale hilisõhtuseid seansse natuke pimedas Tallinnas ringi käia ja nautida seda müstilist tunnet, kui film on väga hinge läinud ja jääb pikaks ajaks meelde.
PÖFFile sattusin esimest korda 2018. aastal. Olin toona usin eesti keele õppija ja vajasin hädasti rääkimispraktikat. Enne PÖFFi olin
juba vabatahtlikku tööd teinud, nt kasside turvakodus või Toidupanga toidukogumispäeval, ja see meeldis mulle väga. Kuna mulle meeldib ka filmikunst ja olen üleüldse suur kultuurisõber, tundus, et PÖFF on just see, mis peaks mulle sobima.
Esimesel PÖFFi koolitusel selgus, et saan esinejate jutust üsna hästi aru ja tekkis ka soov midagi eesti keeles õppida. Järgmisel aastal astusingi Tallinna ülikooli eestikeelsele erialale sisse ja möödunud suvel sain oma bakalaureusediplomi kenasti kätte. Esimesel PÖFFil oli veel üks naljakas lugu, mis andis mulle kui keeleõppijale julgust. Nimelt tahtis üks festivali külaline kangesti minuga tuttavaks saada. Ta kõnetas mind inglise keeles, kuid sain üsna kiiresti aru, et ta on eestlane ja läksin kohe eesti keelele üle. Tundsin end eesti keeles rääkides mugavamalt ja vabamalt ning suutsin viisakalt seletada, et sõlmida tutvust ma pigem ei sooviks.
Olen PÖFFi vabatahtlikuna töötanud juba neli aastat järjest ning loodetavasti saan ka tänavu abiks olla. PÖFF, nagu ka vabatahtlik töö üldse, annab mulle suurepärase võimaluse töötada suures tiimis ja suhelda inimestega. Sellest tunnen sageli puudust, kuna olen juba aastaid kodukontoris töötanud. PÖFFi hundid on imelised ja õhkkond festivalil on alati mõnus ja turvaline. Ükskord vahetuse ajal läks mul jalg krampi nii, et ma ei suutnud end liigutadagi. Hundid olid väga toetavad ja abivalmid ning leidsid kohe autojuhi, kes viis mu EMOsse. Ootan pikisilmi ja põnevusega uut PÖFFi!
Oodates eri töö positsioonidel aeg ajalt tekib selliseid hetki, kus tekib loomulik kahepoolne vestlus. Need hetked viivad kokku eri alal tegija ja hundi kutsikad ning täisealised hundid ning toob esile ehtsad filmimaailma lood - need hetked on tõelise Pöffi hundi pärlid.
Kui juba siia lehele sattusid, on ka sinu jaoks aeg õige.
Kuigi mul on tehnikateaduste magistrikraad ja ma olen töötanud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, olen juba mõnda aega igapäevaselt Hunt Kriimsilm. Teen kõike, millest jõud üle käib ja mida saab projektipõhiselt teha. Mul on oma ettevõte, kus õmblen looma-, linnu ja putukakostüüme, koostan lastele õppematerjale, juhin retki ja matku. Võimalusel olen giid-reisisaatja, pildistan, kujundan, pakun virtuaalse assisendi teenust jne. Ühesõnaga, olen ise oma aja peremees.
See oli kuues või seitsmes PÖFF, mida sattusin külastama ja peale seda käisin igal aastal. Mõnel aastal oli aega teha maratoni ja vaadata päevas mitut filmi, teisel jõudsin ainult mõnele seansile. Koroona-aastal (2021) tundsin, et on aeg midagi tagasi anda. Vabatahtliku ankeedis valisin „üllata mind” ja kuigi ma käisin infotöötaja vestlusel, sattusin lõpuks fototiimi.
Vabatahtlik olen olnud neli aastat ja see on olnud tore aeg. Tore on kord aastas kohtuda, rääkida, kes mida vahepeal teinud on. Nii tiimijuhid, -liikmed kui ka kõik ülejäänud on väga toredad. Pöffirahvas on sõbralik, kõiki aidatakse ja juhendatakse. Kedagi ei jäeta oma murega üksi. Ühisüritused on meeleolukad ja muidugi on võimalus kohtuda filmitegijatega ning ise vabal ajal lõputult filme vaadata.
Töötan igapäevaselt personalivaldkonnas ühes suures rahvusvahelises organisatsioonis. Esimest korda sattusin PÖFFile enda mäletamist mööda 2010. aastal ning sellest ajast alates pole ma ühtegi aastat vahele jätnud. Otsustasin end kirja panna vabatahtlikuna 2023. aastal. Panin end proovile Artise kino seansikorraldajana ja tundsin, et sain sellega suurepäraselt hakkama.
Promon PÖFFi alati kõigile :)
PÖFFi vabatahtlikuks tulemine oli minu jaoks üks parimaid otsuseid!
See on ainulaadne võimalus näha festivali telgitagust elu ja panustada millegi suure korraldamisse. Vabatahtlikuna on võimalus näha filmitegijaid nii lähedalt ja ehedalt, mida muidu poleks võimalik kogeda, ning tegeleda ülesannetega, mida tavatöös teha ei saa. PÖFF on aidanud mul ennast paremini tundma õppida – olen saanud aimu, mis mulle tõeliselt meeldib kui ka mida ma pigem teha ei soovi.
Minu jaoks on vabatahtlik töö olnud hea vaheldus igapäevatööle ning on elu lahutamatu osa ja elustiil. See on andnud võimaluse astuda oma rutiinist välja ning olla osa millestki suuremast. Lisaks muidugi tasuta filmide vaatamine – see on kirsiks tordil!
Olen PÖFFi vabatahtlik olnud alates 2019. aastast ja iga aasta on toonud uusi kogemusi ning toredaid hetki. Siiani pole mul kordagi igav hakanud, sest PÖFF ja need inimesed loovad nii sooja tunde, et tahan hundifestivalile ikka ja jälle tagasi tulla. Mind ümbritsev vabatahtlike tiim koosneb nii ägedatest inimestest, et iga vahetus on olnud inspireeriv.
Eriliselt on mulle meelde jäänud kaks filmi, mida olen PÖFFil näinud: Raamist väljas (2015) ja Õnne agent (2024). Need on olnud sügavalt mõjuvad ja inspireerivad linateosed, mis on mind festivali filmivalikut veelgi enam hindama pannud.
Kui kaalud vabatahtlikuks tulemist, siis ära kahtle – see kogemus on seda igati väärt!
Üks samm lähemale unistusele – vabatahtlikuna filmimaailma südames!
PÖFFist olin ma alati midagi kuulnud, kuid filmihuvilisena pean tunnistama, et polnud seni kordagi festivalil ise käinud – kuni selle aastani.
Mu õde, kes hiljuti PÖFFi tiimiga liitus, rääkis mulle vabatahtlikuks hakkamise võimalustest. Alguses olin kõhklev – töötan täiskohaga noorem-arhitektina ning vabal ajal tegelen ka modellindusega (Miss Eco Eesti 2024, Miss Universe Estonia Top 10). Kartsin, et kõige jaoks ei jätku lihtsalt aega, aga kõik on võimalik.
See kogemus oli minu jaoks väga eriline – kohtusin toredate inimestega ja sain olla osa suurest festivalist. Vabatahtlikuna pakud publikule häid kinoelamusi ning samal ajal näed festivali kulisside taha ja kohtud põnevate külalistega.
Alguses tundus kohustusi palju, kuid tegelikult sain töö kiiresti selgeks. Suur tänu läheb korraldusmeeskonnale, kes loob vabatahtlikele innustava ja meeldiva keskkonna.
Soovin kindlasti ka järgmistel aastatel tagasi tulla. Mulle meeldib inimestega suhelda ja pakkuda külastajatele head meelelahutust – see teeb kogemuse eriti väärtuslikuks.
Osalesin PÖFFil vabatahtlikuna juba teist aastat, sest teadsin pärast esimest korda, et tahan kindlasti veel osaleda. Keset koledat Tallinna novembrit ja igapäevast rutiini on ülimõnus sukelduda paariks nädalaks filmifestivali melusse ja atmosfääri! Meeskond on väga tore ja toetav, suhtlus teiste vabatahtlike ja klientidega värskendav ja ka filmid on alati tasemel (ja olgem ausad, võimalus neid tasuta vaatamas käia on väga suur privileeg). Nii saab teada festivali korralduse ja ka kinotöö kui sellise telgitagustest, kohata filmitegijaid ning saab olla osa kogu PÖFFiga kaasas käivast heas mõttes kaosest... See on eriline elamus.
Minu jaoks oli tänavune festival eriline veel selle poolest, et lisaks minule tuli vabatahtlikuks ka minu poeg, oli väga äge kogemus temaga koos hundielu elada.
Minu teekond vabatahtlikuna PÖFFil sai alguse aastal 2019 kui tundsin, et tahaksin lisaks igapäevatööle ja muudele tegemistele midagi põnevat teha.
Olen olnud aastaid suur kvaliteet-, Euroopa- ning välismaa filmide fänn ja olen käinud vaatamas PÖFFi kavas olevaid filme, veel enne, kui minust sai vabatahtlik.
Mäletan ootusärevust ja elevust, peale seda, kui esimest korda vabatahtlikuks olemise ankeedi ära täitsin ja vastust ootasin.
Festival on aja jooksul muutunud, kuid säilinud on korraldustiimi pühendumus, entusiasm, positiivsus ja viisakus - ükskõik millises olukorras. Seda nii peakorraldaja Tiina Loki kui ka teiste inimeste puhul, kellega olen kokku puutunud ning see on olnud minu jaoks kõige inspireerivam.
Olen olnud üle aastate mitmetes erinevates rollides: infolauas filme soovitamas ja olnud abiks probleemide lahendamisel, juhatanud sisse filmikülalisi ja teinud filmidele sissejuhatusi infotöötaja rollis ja ning olnud piletimüüja infoletis.
Kõik rollid on olnud suurepärased ja igast rollist on olnud midagi õppida. Külastajad on valdavalt särasilmsed ja positiivsed ning ühtegi halba kogemust pole olnud.
Kui aeg võimaldab, siis plaanin ka järgmisel aastal osaleda. Festivali aeg tundub pikk, kuid möödub tegelikkuses väga kiiresti. Sealjuures sooviksin maksimaalselt panustada ning vaadata ka võimalikult palju maailmaklassi filme.
Kui mõtled väljakutsetele, siis soovitan soojalt järgmisel aastal PÖFFi vabatahtlikega liituda - nii on võimalik leida uusi tutvusi ja kuulda huvitavaid lugusid, sest vabatahtlikud on erinevas vanuses ja töötavad igapäevaselt erinevates valdkondades, näeb huvitavaid filme ja on võimalus näha lähedalt Euroopas ja mujal maailmas tuntud filmistaare ja režissööre.
Kuidas ma sellest veel osake ei ole? See oli vaid algus!
Minu lugu sai alguse 2015.aastal kui ennast vabatahtlikuna kirja panin. See otsus tuli kiirelt. Mõtlesin veel, et PÖFF on Eesti üks olulisemaid kultuurisündmusi ja kuidas ma sellest veel osake ei ole?
Esimesel aastal olin Artise kino infotöötaja, järgmisel sain pakkumise kino administraatori positsioonile, peale kolme aastat liikusin edasi infotöötajate koordinaatori kohale ja täna.. olen maandunud Just Filmi turunduskoordinaatori ametikohale. Vabatahtliku kogemus peaks kindlasti ühe (PÖFFi)hunt kriimsilma ametite kogusse kuuluma, sest siit edasi saab ainult põnevamaks minna.
Need 17 päeva täistuuridel festivali on omaette nähtus, mille lõppedes on ikka tükk aega hinges tühjus. Kuni järgmise korrani.