Filmifestivalidel edu saavutamiseks ei pea ilmtingimata oma loomingut 4:3 formaadis mustvalgesse minimalismi ja aimdustest oletatud filosoofiasse pakendama. Mõnikord ei ole vaja heaks filmiks muud, kui ühte vastuolulist põrgulist.
Paraku on selline identiteet alaliselt ohustatud, sest kunagi pole võimalik lõpuni välistada, et esilinastuvale filmile saab osaks kriitikute ja publiku ühine heakskiit ning veelgi halvemal juhul metallplaadile graveeritud igavene tunnustus.
Manfred Vainokivi iseloomustab kõige olemuslikumalt sibul, mille toiteväärtus näib esiotsa tühine, kuid tegelikkuses tagab hea tervise. Olgu see saaja omadega vanarahva tarkuse pärusmaal või tänapäeva kultuuriruumis. Sibul, mis ei anna endast tükkigi ilma kipitavat ebamugavust jätmata ega taandu enne, kui vallutatud on igasugune hea maitse enda ümber.
Ometigi pole valminud ühtegi ehedat Eesti rooga ilma, et see sibul ühel või teisel kujul seal asendamatu komponendi rolli võtaks. PÖFFil on rõõm, et osa sellest ka 25. juubeliprogrammi sai.
Jättes kõrvale filmikriitikute pastakast imetud kirjeldused, siis kuidas tutvustaksid ise oma värskelt valminud The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissööri?
Tegemist on manifest filmiga, mis häppeningi, avantüüride, teadlikult tekitatud intriigide ja eneseiroonia kaudu naerab välja filminduses toimuva.
Mis tundega ja kui kindlal sammul tuled taaskord Pimedate Ööde filmifestivalile taskus maailma esilinastus filmile, mis nii mõnegi paadunud festivalilaulikule vastukarva ville hõõrub?
Maailma esilinastus on müügimeeste väljamõeldis, et inimestel uhkem tunne oleks. „ Vaadake, mina olen väljavalitute hulgas.“ Illusioonis elamine kõditab. Eriti kui saad kaaskodanikele meedia vahendusel, enda erakordsust eksponeerida. Ega me muidu kõikvõimalike fotoseinte ees ei poseeriks. Esilinastuse vibrast ja sellega kaasnevast pohmellist ma päris vaba pole.
Mis võiks olla või ongi filmifestivalide asemel režissööri kui suure looja mõõdupuuks?
Režissööri mõõdupuuks on looming. Ükski festival ei tee filmi paremaks ega halvemaks. Kui festivali kutseid, nominatsioone ja auhindu jagatakse moeteemasid, kvoote (poliitilisi trende), rassi ja sugu silmas pidades siis selline lähenemine ei tee filmi paremaks. Igal aastal näeb suurtel festivalidel seda tsirkust. Publik saalis kehitab õlgu, naerab pihku. Hiljem kokkuvõtteid tehes imestatakse, miks külastatavus jälle langes.
„The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissööri” iseloomustab kihilisus, mis oma mitme mõttetasandiga tasakaalust välja tõukab. Kui selge ja plaanitud oli see film Sinu jaoks enne esimest võtet ning kui palju ilmutas ennast montaažiruumis?
Esimest võtet alustades ei olnud mul halli aimugi, mis filmi teen. Ootasime Tambet Tuisu ja produtsent Marju Lepaga Leipzigi festivalil „maailmaesilinastust“. Päevad läbi festivalil filme vaadata on üsna tüütu. Võtsime gopro kaamera ja filmisime Marjuga naljaviluks mõned mõtted üles. Kuu aega hiljem kordasin sama liigutust PÖFFil.
Seda laadi dokumentaalfilme tehes pole mõtet väga kaugele mõelda. Filmid pimesi, hiljem selgub, kas läheb prügisse või kulub marjaks. Vaatad, mida elu sulle pakub. Ei ole võimalik ette näha, et „nüüd lähen sinna festivalile ja võidan grand prix.“ Pikapeale hakkas mõte formeeruma, võttis kuju. Miski asi ütles esimesest hetkest peale, et liigume õhukesel jääl. Selle filmiga me endale sõpru ei võida. Nii ka läks.
Tristan Priimäe juhitava Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali komisjonilt me rahalist toetust ei saanudki. Analoogne nali oli Eesti Filmi Instituudi ekspertidega, kus üks neist küsis, kuidas ma kindel olen, et kõik inimesed „Salierist“ ühtemoodi aru saavad?
Ma ei ole plakatikunstnik. Kunst peab olema mitmekihiline ja erinevaid tõlgendusi pakkuv. Mitte igav nagu BBC dokumentaalfilmid, kus kõik on üheselt mõistetav. Õnneks Eesti Filmi Instituudi eksperdid vahetuvad kolme kuu tagant. Järgmises ekspertide koosseisus olid Peeter Urbla ja Moonika Siimets, tänu neile tuli filmile rahastus. Sellest kõigest teen ennatliku ja vale järelduse, et kriitikutelt me selle filmi eest pai ei saa.
Mis vaatab peegelpildis vastu pärast „The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissööri” tegemist?
Sama sell, kes sealt varemgi vastu vaatas. Ennast üllatada on üsna keeruline. Hea kui kolleegide jaoks mõni uus tahk avaneb.