PÖFFi juht Tiina Lokk vaatab festivali 25. sünnipäeva eel tagasi ja natuke ka edasi.

Kinonduses ei olnud 1997 hea aasta, vähemalt siin Eestis. Ellu olid jäänud ainult mõned kinod. Repertuaaris domineeris Hollywood. Esilinastus üks kodumaine mängufilm. Aeg Pimedate Ööde filmifestivali sünniks oli küps.

Inimese aju pidavat välja arenema 25. eluaastaks. Kas see tähendab, et ka PÖFF hakkab valmis saama?

Ükski festival, ükski nähtus, ükski inimene ei tohi saada lõpuni valmis. Sellest hetkest peale, kui ta ütleb, et on lõpuni valmis, algab stagnatsioon ja taandareng. Gustav Ernesaks, kellest ma kunagi filmi tegin (Tiina oli Nikolai Šarubini dokumentaalfilmi „Maestro” stsenarist*), näitas mulle jões olevaid kive ja ütles, et näed, kivid sammalduvad. Kivid on nagu inimesed: kui nad sammalduvad, muutuvad kasutuks.

Mul püsib see siiamaani meeles. Ja ma arvan, et nii on see ka minu ja PÖFFiga: me oleme püüdnud mitte sammalduda. See oleks ju hirmus, kui keegi ütleks kunagi – ka siis, kui mind enam ei ole –, et nüüd on PÖFF valmis.

Kas sa päris algust mäletad? Seda hetke, kui sündis otsus asutada filmifestival?

Miks ma siis ei mäleta? PÖFF sündis protestiaktsioonina. Lugesin alles hiljem – ma ei teadnud seda ka filmikriitikuna –, et Cannes'i festivaliga oli samamoodi (Cannes sündis protestist natslikku ideoloogiat esindavate filmide auhindamise vastu 1938. aasta Veneetsia festivalil).

Paljud teisedki festivalid on nõnda sündinud, protestist või vajadusest midagi tõestada. Võtame või Berliini – nende missioon oli ju liita ida ja lääs. Seegi oli protest külma sõja vastu. Muidugi, tol hetkel ma ei arvanud, et see protest on. Alles pärast sõnastasin ma selle iseenda tarvis ära. See oli protest meie kinode maotu ja näotu, üheplaanilise repertuaari vastu, kus Hollywoodi filmide kõrvale ei mahtunud midagi.

See kriipis mu hinge – ma olen ju ikkagi filmiteadlane. Isegi nõukogude ajal oli võimalik kursis olla kogu maailma filmikunstiga, vähemalt meil, toonastel filmitudengitel, kes Moskvas õppisid (aastatel 1976–1981 õppis Tiina üleliidulises riiklikus kinematograafia instituudis filmiteooriat ja kriitikat). Ja siis järsku, kui Eesti sai vabaks, polnud peale Hollywoodi ja Hiina kolmandajärguliste kung fu filmide midagi vaadata. Kurb!

See oli üks asi. Teine asi oli see, et ka meie kinod kadusid ära. Kino oli ju popp kinnisvaraobjekt. Kõige magusamate kohtade peal. Kui reformid lahti läksid, müüdi need lihtsalt maha. Ja ega toonane võim osanud nendega ka midagi peale hakata. Õnnetuseks olid nad ka kohutavas seisukorras. Just siis, kui NSVL ära lõppes, pidi algama nende kõigi renoveerimine, mida oli kaua oodatud, sest NSV Liidus oli teatavasti plaanimajandus.

Ja nii me seisimegi silmitsi olukorraga, kus meil on kujundlikult öeldes kaks ja pool kino. Aga mitte nii väga ammu aega tagasi oli kinopunkte üle 600... 1997. aastal jõudis kinno 206 filmi, neist USA päritolu oli 184, valmis täpselt üks Eesti mängufilm. Kinos käidi 0,66 korda elaniku kohta ja pidevalt tegutsevaid kinosid oli Eestis alla kümne. Armutu statistika.

Just, üks mängufilm… See tähendas ka seda, et eesti filmikunstile öeldi ei, pandi see konkureerima Hollywoodiga. Isegi see oli suure küsimärgi all, kas meile on üldse vaja eestikeelset filmi, kui selline kunst ei suuda ennast ise ära majandada.

Kuna ma olin enne seda töötanud Tallinnfilmis mängufilmide toimetajana (1981–1991) teadsin ma väga hästi, kui heas seisus oli Eesti mängufilm, kui see reform kärgatas, ja mitte ainult sisuliselt, vaid ka materiaalselt.

Rein Maran ütles kunagi, et väljasurevate populatsioonide puhul toimub enne väljasuremist eriti suur plahvatuslik paljunemine. Ka Tallinnfilmis oli enne neid reforme, just nõukaaja kontekstis, eriline plahvatus, kus tuli peale noori andekaid režissööre, kunstnikke, stsenariste. Filmid ringlesid välismaa festivalidel, võitsid auhindu… – seis oli vaat et paremgi kui dokumentaal- või animafilmidega, mida küll tunnistada ei tahetud.

Sealt tekkiski tegelikult see eesti filmi pidev enesetõestamise vajadus, ma ise olin ju ka samas olukorras. Olles diplomeeritud filmiteadlane – olin filmile andnud juba kümme aastat oma elust – ja tehes Tallinnfilmis tööd, mida ma armastasin, seisin ma ühtäkki dilemma ees, kas vahetada valdkonda, minna ajakirjandusse, reklaamindusse… neid pakkumisi oli. Või teha viimane katse.

Toona levis veel selline suhtumine, et kui sul on Moskva haridus, siis pead sa pooletoobine olema, kui mitte suisa rahvavaenlane. Siis ma seadsin endale eesmärgi: kui ma suudan rahvusvaheliselt läbi lüüa, pole ma järelikult pooletoobine. (Naerab.) Tegelikult juhtus see kolme kuuga.

Iroonia on selles, et kogu see haridus, mille najal ma seni olen tegutsenud, on Moskvast saadud, olgu see siis turundus, filmi analüüs või juhtimine – kõike seda vaatamata sügavale nõukogude ajale ka meile õpetati.

Mäletan, et esimestel kohtumistel Cannes'i festivali turul olin higist läbimärg, suures pabinas, inglise keel oli ka nagu ta oli, ühe suure levifirmaga kohtumisele minnes õnnestus mul astuda veel koerakaka sisse, ja see haises – mõtlesin, et lähen hirmust hulluks… Aga ju ma siis selle katsumuse vastu pidasin.

Jaak Allik, kes tähistas äsja 75. sünnipäeva, kirjeldab oma juubeliintervjuus toonast kultuuri lahtiriigistamist nii: „Enamik kinosid pandi kinni ja hooned müüdi maha. Tallinnfilmi tassisid režissöörid ise laiali. Aastaks 1995 oli meil umbes 30 kinostuudiot, mis kujutasid endast telefoniaparaati režissööri voodipäitsis, et raha küsida.”

Jumala õige, ma ainult lisaksin siia juurde, et mitte ainult režissöörid, vaid ennekõike oli see toonane Tallinnfilmi juhtkond, kes selle laiali tassis ja tegi võimalikuks, lubades režissööridele, et pange rahakotid valmis, kohe tulevad dollarid… Aga dollarid läksid teiste taskusse.

Kuidas sündis festivali nimi?

Istusime Eva Lillega Controvento restoranis. Eva on üks PÖFFi asutajaliikmetest Jan Erik Holsti, Kirsi Tykkyläineni, Mona Jenseni, Jesper Anderseni, Svend Roed Nielseni ja Anne-Marie Ovebye kõrval – kõik meie tõelised sõbrad toonastest Põhjamaade saatkondadest ja institutsioonidest. Ma olen neile siiani tohutult tänulik, sest nad tegid PÖFFi heaks kirjeldamatult palju.

Istusime siis Evaga restoranis ja Eva ütles, et Tiina, festivalil peab olema üks korralik nimi. Meil oli juba siis legend välja mõeldud, selline, mis on Põhjamaade jaoks iseloomulik: hämarus, hingede rändamise aeg, ka hunt oli juba siis olemas. Sellega haakus veel meie tohutu üksindustunne, sest olgem ausad, ega seda festivali ühelegi ametnikule tol hetkel vaja ei olnud, tekitas ainult tüli.

„Kuule, ma siin mõtlesin,” ütleb siis Eva, „et meil seal Soomes on valged ööd, Peterburis on ka valged ööd, Tallinnas on aga pimedad ööd: kas sa ei tahaks panna sellele nimeks Pimedad Ööd?”

Ohoo, ütlesin mina selle peale. Ja siis ütles Eva veel, et inglise keeles on Dark Nights nii igav, paneme hoopis Black Nights. Mõtle, kui sa kellelegi helistad ja ütled, et oled Black Nights, äratab see kohe huvi: mis Black Nights? Ja veel mingi Estonia? Ja nii see nimi sündiski, pitsat süües ja veini juues. Ja see töötas paganama hästi, läks kohe lendu, seda võin ma kinnitada.

Mis sa arvad, miks Milose Venus on nii kuulus? Sellepärast, et tal on pisike viga küljes. Ka Vene kirikute puhul jättis iga meister neile oma jälje, tehes kusagil väikese vea. Just väike viga on see, mis paneb asjad helisema. PÖFFi nimega on samamoodi.

Esimene PÖFF oli enam kui tagasihoidlik. 24 filmi, neist 16 Põhjamaadest, külastusi 4480. Kinodeks Tallinna Kinomaja, Tartu Ekraan ja Narva Energeetik. Pilet 25 krooni, eelarve napilt üle 300 000 krooni. Oli kosta virinat, et võinuks olla mastaapsem. Kas õhus oli palju skepsist?

Metsikult. Kõik on ju ka rahas kinni. Tallinn ja riik toetasid meid sümboolselt. Põhiline panus tuli Põhjamaade saatkondadelt ja minu sõpradelt, kes selleks raha annetasid. Teiselt poolt see tohutu skepsis, kõik küsisid, et kellele seda tarvis on? Ainult välissaatkonnad said juba siis aru, kui palju vajab Eesti sellist suurt rahvusvahelist üritust, mis ühelt poolt tutvustaks meid väljaspool Eestit ja teiselt poolt tooks maailma koju kätte.

Mäletan, et osa meie meeskonnast ei julgenud avamisele tulla, et mitte läbikukkumisele tunnistajaks olla. Ma isegi ei olnud kindel, et PÖFF ellu jääb, kuigi seda sai tehtud minimaalsete vahenditega.

Suure üllatusena saime endale sponsoriks tol hetkel vastavatud Schlössle hotelli, mis oli Eesti kõige kallim hotell – ükski teine ei võtnud meid jutule. Isegi meie kauged külalised ei olnud sellises kohas ööbinud. Täielik ulme siin toonases postsovetlikus Eestis. Ma arvan siiamaani, et see aitas väga palju kaasa meie lendutõusule, sest kõik, kes siin käisid, olid pahviks löödud: milline hotell, siin Eestis!

Pikka aega oli Eestis kombeks kaks missivõistlust korraga. 1998. aastal juhtus aga nii, et Tallinnas toimus ka kaks rahvusvahelist filmifestivali, sellel teisel oli koguni võistlusprogramm ja peakülaliseks Gina Lollobrigida. Miks PÖFF ellu jäi ja see teine kadus?

Miks too teine üldse tekkis, tuleb küsida Jaak Alliku käest, kes oli siis kultuuriminister ja seda soosis. Ma tõesti ei tea. Ma olen pidanud elu aeg ennast läbi halli kivi suruma. Ju ma ei ole see inimene, kelle puhul tahetakse, et ta molli juures on.

PÖFF pole kunagi tahtnud olla glamuurne, eestlastele pole see omane. Minu arvates tuleb kõigepealt sisu luua – sellest olen ma kogu aeg ka lähtunud. 1998. aastaks olin ma töötanud rahvusvahelises filmitööstuses seitse aastat, mis on pikk aeg, alustanud filmilevitajana. Ma teadsin, kuidas tööstus toimib ja millist rolli mängivad selles festivalid. Mul oli oma võrgustik ja selleks ajaks välja teenitud usalduskrediit.

Meil polnud kordagi seda mõtet, et festivalist võiks kujuneda väike äri. Või sellega teenida. Jah, PÖFF annab mulle ja mu meeskonnale toitu, aga me ei suuda võistelda palkades enamiku valdkondadega. Kõik, kes meil seda tööd teevad, teevad seda paljuski õhinapõhiselt ja missioonitundest.

Kui see kõik kokku võtta, siis oli meie suhtumine lihtsalt professionaalsem. Sellepärast on PÖFF siiani elus, Tallinna rahvusvahelist filmifestivali aga pole.

Kas sa Sakala keskust igatsed taga?

Igatsen. See oli kaugel ideaalist, aga ta oli festi vali kese ja süda. Selline koht on praegu puudu. Ajalugu näitab, et kõik A-klassi festivalid saavad viimase kiirenduse, kui neil on olnud oma maja, kus toimuvad pidulikud esilinastused, või on need ehitatud, nagu näiteks Busanis. Busan puhkes alles siis õitsele, kui sai oma keskuse. Või Toronto. Või Berliin.

Meie oleme kännu taga kinni. Ega seda ilmselt enne ei juhtu, kui me peame selle häbi üle elama. Kui mõni Hollywoodi staar jõuab kohale ja peab marssima läbi kaubanduskeskuse kinno. Meie kinod ei ole selleks mõeldud, pidulikkuseks, professionaalsete fotograafide ja ajakirjanike tööks, nii nagu protokoll ette näeb.

PÖFFiga on üks kummaline asi. Ma võin rääkida palju tahes, kuidas me oleme mõjutanud Eesti majandust ja rahvusvahelist mainet, filmiharidust, kogu meie filmikunsti, aga kogu aeg tundub, et sa räägid nagu kurtidele kõrvadele. Eks sama ole terve filmivaldkonnaga Eestis. Ometigi on see valdkond, mis toob kordades suurema raha tagasi, kui riik sinna sisse paneb. Sama on ka meie festivaliga.

Mida sa nendest algusaegadest veel taga igatsed?

PÖFFil on olnud see õnn, et mind on ikka ja alati ümbritsenud ägedad inimesed: on neid, kellega me koos alustasime, ja neid, kes on otsinud vahepeal teisi väljakutseid, mis on ka loomulik, sest valdavalt tullakse ju PÖFFi tegema noorena – kõik need inimesed on mingil viisil ikka PÖFFiga seotud, meili või telefonikõne kaugusel.

Küll aga olen ma näiteks mõtelnud, et kui minu vanemad panid mulle nimeks Tiina, siis selle tõttu ei saa ma kunagi tunda ennast ühe osana Eesti ühiskonnast, ikka olen ma nagu Rubiku kuubik, natuke võõras oma temperamendilt ja väljaspool, nagu Kitzbergi Tiinagi.

Kas ei ole see nõnda ka meie sümbollooma hundiga – et selle valik oleks nagu mingid asjad ära määranud, kas või selle, miks teeb PÖFFi ikka ja alati nõnda tore seltskond. Hunt on ju äge karjaloom ja meeskonnamängija!

See, mida ma tahan, et siia ei tuleks, on võlts glamuur. Ma tahaks, et PÖFF jääks sinna kusagile kampsuni ja fraki vahele. Oma vibe´ilt boheemlaslikuks, aga samas vinks-vonks korraldatuks ja kui vaja, siis ka mingis osas glamuurseks. Aga ma pean tunnistama, et seda tasakaalu on iga aastaga üha raskem hoida, vägisi trügib glamuuri poole…

Ja tead, mis ma veel taga igatsen? Filmikarpe. Neid kümneid ja sadu filmikarpe, mis täitsid enne festivali meie algusaastate kontorit. Nüüd on see kõik läinud elektrooniliseks, pole enam füüsiliselt tajutav. Aga siis sa said filmikarpide saabumise järgi aru, et nüüd on festival käes.

Kas sa oskasid siis ette kujutada, et PÖFF jõuab ühel heal päeval välja sinna, kus ta praegu on?

Jumal hoidku, ei! Minu ja minu meeskonna ainus eesmärk on see, et me oleme tahtnud teha maailma parimat festivali. Meie tõlgenduses tähendab see professionaalset festivali. Kus oleksid head filmid ning publik ja külalised rahul. See kõik, mis on tulnud, on tulnud loomuliku arengu kaudu. Me ei ole ise kunagi kellegi ukse taga koputamas käinud ja sisselaskmist nõudnud.

Aastal 2013 hakkasid rahvusvahelised levitajad järsku küsima, miks me Ladina-Ameerika filme võistlema ei võta, miks meil ainult Euraasia filmid on (2004–2013 oli PÖFFil Euraasia võistlusprogramm). Sama aasta festivalil küsis sedasama žürii ja festivali lõpuõhtul tulid minu juurde István Szabó (Euroopa Filmiakadeemia nõukogu auliige) ja Klaus Eder (rahvusvahelise filmiajakirjanike ühingu FIPRESCI peasekretär), piirasid mind sisse ja ütlesid, et PÖFF peaks esitama avalduse A-klassi astumiseks.

Mina ainult naersin selle peale. See kõlas nii jaburalt. Siis ma magasin ennast välja, Berliini festival hakkas lähenema. Mõtlesin, et mis see ikka maksab, teen avalduse ära. Tegin ja unustasin.

Siis järsku kutsub FIAPF (rahvusvaheline filmiprodutsentide liitude föderatsioon, kes festivale akrediteerib) mind kohtumisele. Selgus, et esimene ring oli juba läbitud ja nüüd on teine ring. Cannes'i festivalil kutsuti mind uuesti. Selgus, et nüüd on juba kaks ringi läbitud. Kolmas ring on otsustav, seal peavad kõik ülejäänud A-klassi festivalid uue liikmega ühehäälselt nõus olema. Ühehäälselt!

Ja nad olid ka… Toimetasin parasjagu aias, kui tuli telefonikõne. Ja nüüd olemegi seal, kus me oleme. Veneetsia on 78, Karlovy Vary 56, Pärnu 35. Eesti kultuuri puhul tähendab kõik, mis on üle kümne, juba kangelastegu, kui sa pole just riigieelarveline asutus.

Kas sa 50-aastast PÖFFi kujutad ette?

Tahaks, aga… Ma kardan, et kui minu eluajal festivali staatust Eestis paika ei panda – me tegutseme ju siiani paljuski õhinapõhiselt nagu suur osa kultuuri üritustest, teadmata, kas me järgmisel aastal jätkame või mitte, mis ei ole normaalne –, siis… ei kujuta. PÖFF kõnnib ikkagi väga õhukesel jääl.

Kultuuri rahastamist ja suhtumist kultuuri laiemalt iseloomustab see, mida ma olen pidanud üle elama – seda ei tahaks küll mitte kellelegi. Minu lapsed imestavad ka, kust ma selle jõu võtan, et sellest kõigest üle olla ja üle saada.

Kui me saime A-klassi, arvasin, et me oleme võitnud olümpiamedali, aga kultuuriministeeriumi reaktsioon oli umbes selline, et milleks meile seda veel vaja on. Ma pidin hakkama tõestama, mida see tähendab, mis asi see üldse on. Palju alandust on kõige sellega kaasnenud. Ja nii ma olengi nagu vang.

Sellepärast ei saa ma ka ära minna. See festival on nagu minu enda laps, ma tunnen meeskonna ees tohutut vastutust. Ma ei saa kergitada kaabut ja ütelda, et minu solvangute mõõt on täis ja hüvasti.

Aga mul on hirm. Meile hingab kuklasse Leedu esindusfestival Kino Pavasaris. Terve Leedu on viimased viis aastat filmivaldkonda tohutult panustanud, festivalil on suur riiklik toetus, moraalne ja materiaalne. Sama käib ka Põhjamaade kohta – ka seal on väärikaid festivale, kes võiksid olla meie asemel.

See, et PÖFF kuulub A-klassi, pole kivisse raiutud. Me võime sealt ka välja pudeneda. Ja see oleks suur mainekaotus nii riigile kui ka filmi valdkonnale tervikuna. Paljud riigid võitlevad selle eest, et endale selliseid üritusi saada. Erinevalt meist.