Päeva lõpuks taandub kõik heale stsenaariumile. Malachi Smyth on sellel alal meister ja meie suureks rõõmuks ei karda ta realiseerida end ka režissööri kingades. Tema esimene mängufilm „Skoor” esilinastus Pimedate Ööde filmifestivalil ning pälvis tähelepanu väga omanäolise dramaturgilise võtmega.

Malachi on teinud oma debüütfilmiga selgeks, et areenile on saabunud režissöör, kes kõnnib kindlal sammul oma trummi saatel.

Reede, 26. nov kell 18:30, Athena Keskus, Tartu

Pühapäev, 28. nov kell 20:30, Apollo Kino Solaris, Tallinn

Sinu esimene täpispikk film „Skoor” on muusikal, mis on nõudlik žanr. Kas muusikali tegemise otsus sai esimesena tehtud ning lugu arenes sellest edasi või vastupidi?

Mul ei olnud plaanis muusikali kirjutada. Soovisin kirjutada lihtsat lugu, mida esmakordselt lavastada. Midagi väikese eelarve ja koosseisuga ning väheste asukohtadega, segu põnevikust ja draamast. Mind on alati tõmmanud filmid, mis leiavad aset kontsentreeritud ajaperioodil, kus draama ja suur muutus või katarsis mängib välja reaalajas või mis tundub reaalaeg.

Esiteks oli idee kahest väikesest kelmist ja kuidas noorem neist, kes on vähem küüniline ja vaimselt haavatavam, läbib elumuutva kogemuse. Sellest ideest hakkas lugu algselt kuju võtma. See muutus sisaldas koguaeg kohtumist tüdrukuga, armumist süütusesse ja ilusse. Tüdruk, kes tähistab teistsugust maailma ja paneb kelmi oma eluotsuste üle järele mõtlema.

Minu tööviisiks on kõigepealt ideeni jõuda ja seejärel seda ellu viia. Hakkasin kirjutama ilma detailse plaanita. Kui lugu hakkas juba kuju võtma ja tekkinud olid kolm peategelast, kõrvaltegelased, teekond, kaklus, kohtumine ja ootus – kõik need elemendid hargnesid kirjutamisel väga loomulikult. Ma ei mäleta, mis hetkel otsustasin, et filmis peab olema ka reetmine, kuid see pidi olema juba üsna varakult, sest sellele vihjavad mitmed varasemad stseenid. Kirjutasin filmi esimese mustandi paari nädalaga.

Pärast seda tegin esimese kokkuvõte. Sellest ilmes palju, mis mulle meeldis nagu näiteks tugevad karakterid, huumor, südamlikkus ja sisemine pinge. Tundus, et sellest saaks hea filmi, kuid ma ei olnud kindel, kas selle produtseerimist on lihtne finantseerida. Ma ei olnud sel hetkel veel kindel, kas film on piisavalt tugev, et häid näitlejaid rollidesse saada. Niisiis hakkasin otsima viisi, kuidas „Skoorile” sügavust, värskust ja ootamatust lisada.

Järgmise mustandiga tööle asudes juhtusin kuulma Johnny Flynni uusimat albumit „Sillion”. Kuulan tihti kirjutades muusikat ja üleüldiselt jään kuulama asju, mis mingil viisil suhestuvad sellega, millest parasjagu kirjutan. Johnny muusikas oli olemas see midagi – sõnades, stiilis, ja ajatuses, mis sobis oma olemuselt selle tunnetusega, millega kirjutades mängisin. Tema muusikas oli päris mitu kindlat rida ja sõna, mis tulid esile justkui kuuluksid juba siis minu filmi. Sellel albumil on isegi laul refrääniga „Gloria“ , mida kuulasin vaadates tõtt oma peategelasega, kelle olin samaselt nimetanud. See tundus peaaegu ettemääratuna.

Otsustasin teha eksperimendi. Valisin laulu „Barleycorn”, mille puhul kujutasin ette, kuidas neli peategelast laulavad filmi alguses. See paneks paika filmi üldise tooni ja muusikali žanri ning annaks igale tegelasele karakteri. See laul sobis nagu kinnas Näitasin tulemust produtsent Benile, kellega olen palju koostööd teinud. Ta oli vaimustuses.

Seejärel hakkasin otsima teisi laule Johnny loomingust, mis võiksid filmi sobida. See ülesanne oli äraütlemata lihtne. Laulud, mis leidsin, ei vajanud sobitumist, vaid sulandusid oma kohale ilma suurema nuputamiseta. „Hard Road” filmi lõppu, „Jefferson’s Torch” armumiseks, „In the Deepest” romantika kõrghetkel, „Howl” Johnny murtud eneseõigustamisse. Paar korda proovisin ka teisi lugusid, kuid jõudsin ikka tagasi samade laulude juurde.

Selle protsessi juures oli veel oluline ka see, kuidas laulud konkreetselt toimima hakkavad. Ma ei tahtnud kirjutada muusikali, kus tegelased hakkavad suvalisel hetkel laulma ja tantsima ning kus need osad eristuvalt tervikust eralduvad. Üleüldse hoidusin seda filmi muusikalina määratlemast. See žanr ei tundunud määrama seda, mida saavutada proovisin.

Otsisin teistsugust efekti. Soovisin kasutada muusikat kui kanalit tegelaskujude sügavamatesse instinktidesse ja peidetud emotsioonidesse, et süveneda nendesse ja tekitada pinged selles, mida nad väljendasid proosas ja tundsid lauldes. Vajadus ja tahtmine või id ja ego kaklemas domineerimise nimel. Lisaks otsustasin, et pean laule läbivalt kasutan viisil, et armastusloo areng tuleks esile selles, kuidas kaks armunut üksteisele laulavad ja kuidas nad järgemisi üksteist rohkem kuulavad ning teineteisele vastavad kuni selleni, et nad lõpuks koos laulavad.

Kuigi mõned neist otsustest kuuluvad pigem režissööri tegevusvälja, olid need teadlikult tehtud juba stsenaariumi kirjutamise protsessi käigus. Alles pärast seda, kui olin „Skoori” täielikult muusikaliks ümber kirjutanud, saatsime koos produtsent Beniga selle Johnnyle, et küsida, mis ta sellest kõigest üldse arvab...

„Skoori” kõlav muusika tuleb esile oma unikaalse tunnetusega, mis armsa ja rõõmsa popi asemel kulgeb progressiivse ja folk rock lainetes. Kuidas kujunes sinu koostöö Johnny Flynniga?

Muusika puhul on stiil väga tähtis ja nagu sa ka ise ütled, on Johnny muusikas väga sügav rikkus olemas, mis avaldub eksistentsialismi sügavuses, psühholoogilistes keerdkäikudes ja tundlikuses. Need on omadused, mis tekitasid minus vastukõla ning panid selle niivõrd hästi dramaturgiliselt tööle.

Johnny poole pöördudes vastas ta meile suure huviga. Ta on artistina väga lahke ja avatud ning naudib, kui tema muusikat loomingulise dialoogina teistes raamides käsitletakse ja tõlgendatakse. Kohtusime Johnnyga mõned korrad, et stsenaariumi ja muusika üle arutleda. See võib tulla üllatusena, kuid me ei kohtunud üldse nii palju või pikalt, kui võiks arvata. Meile oli kohaselt selge, et see ei ole vajalik. Minu stsenaarium kõnetas teda samamoodi nagu tema muusika mind.

Nii toimis see koostöö pigem vastastikuse loomingu kui pikkade arutelude kaudu. Talle meeldis, kuidas tema lauludele olin lähenenud ning ka valitud repertuaar. Rääkisime ka teistest võimalikest alternatiividest ning sellest, kuidas tema muusikat visuaalselt edasi anda. Kuid selleks hetkeks oli mul oma tugev nägemus juba tekkinud ning Johnny oli alati väga lugupidav ja toetav minu visiooni suhtes. Ta jagas olulisi nõuandeid, kuidas ja kuidas mitte filmi muusikalisi osasid filmida.

Johnny osales stsenaariumi ja näitlejatega seotud aruteludes, mis kinnitas veelgi meie sarnast mõtlemist. Kui alustasime filmile rahastuse otsimisega, siis hakkas ta laule ümber tegema, et need mõjuksid värskena ja sobituksid just selle filmi jaoks. Ühel hetkel oli esimene võttepäev juba väga lähedal ning mul ei olnud veel kindlat teadmist, mida ta mulle lõpliku variandina esitab. Aga usaldasin teda täielikult ja mul ei olnud kahtlustki, et oleme samal lehel.

Eelproduktsiooni ajal kaasatakse režissööri igas küsimuses ja palutakse teha lugematul hulgal otsuseid. Selles protsessis oli ainus asi, mille pärast ma ei muretsenud Johnny panus. See aga ei tähenda, et ma ei oodanud meeleheitlikult tema töö kuulamist. Kui ta saatis mulle eelsalvestuseks loodud demod, siis olin kõigest äärmiselt vaimustuses. Laulude ümbertöötlused olid kujunenud sügavast lugupidamisest selle filmi vastu. Johnny tegi isegi boonusena väga ilusa lisalaulu, mis lõpusubtiitreid saadab.

Inimesed reageerisid positiivselt läbi kogu „Skoori” arenguprotsessi, kuid alati jäi õhku tunne, et kaheldi selles, kas see lõpuks ka toimima hakkab. Pean tunnistama, et ma ise tundsin tihti samamoodi. Õnneks hajusid kõik kahtlused, kui enne võtteperioodi laulsid Naomi ja Will oma erakordsed hääled linti. Meil ei olnud ausalt aimugi, et nad sedavõrd hästi laulda oskavad. See tekitas koheselt kindlustunde, et kogu projektis on olemas tõeline potentsiaal. See oli „Skoori” heureka hetk!

Kogu võtteperioodi oli Johnny muusikalise juhina alati kohal ja pakkus hindamatut nõu näitlejatele alustades tehnikast kuni lauljana vajaliku enesekindluse leidmiseni välja. Samal ajal töötas ta jätkuvalt laulude viimistlemisega ning pakkus loomingulisi soovitusi. Näiteks ühel päeval mängis ta võtteplatsil mulle demo oma uuest laulust, mida ta „Skoori” jaoks oli loonud. Taaskord oli tema sisetunne õige ning kasutasime seda uut laulu nii tantsustseeni ja lõpusubtiitrite ajal.

Pärast võtete lõppemist töötas ta veel edasi erinevate muusikaliste elementidega ning tuli välja ka uute pärlitega. Piisas vaid mainida, et „mul on vaja Kreeka europoppi žanris muusikat auto raadiosse“ ning enne kui arugi sain, esitles ta mulle värskelt valminud rõõmsa meistriteose. „Kuidas oleks veel ühe prantsuse šansooniga kohviku raadiosse?“ Voila!

Johnny oli tõeliselt inspireeriv ja väsimatu koostööpartner, kelle tase motiveeris mind endast parimat andma.

„Skoori“ näitlejate ansambel on aukartust äratavalt võimas. Filmi peaosas on Will Poulter, kes teeb hetkel „Guardians of the Galaxy” kolmandat osaks ja tema kõrval Naomi Ackie, keda me teame filmist „Star Wars: the Rise of Skywalker“ Kui kerge või keeruline väljakutse oli leida ideaalselt sobivad näitlejad nendesse rollidesse?

Heade näitlejate saamine piiratud eelarvega filmile on suur väljakutse ka parimatel juhtudel. Praegustel aegadel näib see olevat keerulisem kui kunagi varem, kuna suurepäraseid rolle hästi tasustatud tööna on väga palju. Seega võrratu Kelly Valentine Hendry roll näitlejate valijana oli suur õnnistus. Juba Johnny liitumine oli äärmiselt oluline, kuna seadis projekti lati kõrgele.

Kelly oli see, kes soovitas kindlalt Naomi valida juba varakult. Sel hetkel oli minul kahjuks tema tööst vähe teadmisi. Olin teda näinud vaid „Lady Macbethis” ja mul ei olnud lihtne leida ka muud, mida vaadata. Siiski oli Naomiga kohtumine suur rõõm. Nii mina kui ka kaasprodutsent Marr olime pärast kohvikus kohtumist temast koheselt võlutud.

See viis, kuidas Naomi stsenaariumit ja selle ideed tajus oli kõik, mida näitlejalt tahta võiks. Alates hetkes, mil ta oli projekti kaasatud saatis meid hirm, et kui me tegutse piisavalt kiiresti, siis röövib Hollywood ta ära. Tõsiasi, et ta valiti värskelt Withney Houstonit mängima, näitab, et see hirm ei olnud alusetu.

Will aga liitus projektiga palju hiljem, tegelikult kohe väga viimasel minutil. Tema rolli pidi esialgselt mängima üks teine näitleja, kellest ilma jäime. Meil oli keeruline sedavõrd lihikese etteteatamisega talle asendaja leida. Paar nädalat enne võttesse minemist hakkasime muretsema, et meil ei õnnestugi leida samal tasemel meespeaosatäitjat mängima Naomi ja Johnny kõrvale. Siis aga mainis Kelly, et Will on parasjagu linnas.

Tundsime koheselt, et ta sobiks ideaalselt sellesse roll ja nii kasutasime ära võimaluse Williga kohtuda, et talle stsenaariumit tutvustada. Talle meeldis nii käsikiri kui ka Johnny, kuid arusaadavalt oli tema taustaga näitlejal küsimusi produktsiooni erinevate aspektide osas. Õnneks suutsime Willi veenda, et me ei keera sellest jama kokku!

Minu jaoks oli hirmutav väljakutse juhendada niivõrd suure talendi ja kogemusega näitlejaid. Ma ei oleks osanud unistadagi, et meil saab olema niivõrd suur hulk inimesi, kellega ühiselt töötame. Mul oli eelnevalt hea koostöö Johnnyga ja olin kindel selle suurepärases jätkumises. Willi ja Naomiga olin aga saanud mõned korrad eelnevalt kohtuda ning vahetada mõtteid tegelaste kohta, mis vastastikku ühtisid. Kõige olulisem oli aga tunne, et nad mõlemad tohutult meeldivad mulle ja see on nii oluline sedavõrd väikese produktsiooni puhul, kus kiirus on määrav. Laulude lindistamine oli suurepärane võimalus omavahelist sidet luua. See oli aeg, kus tundsime, et õhus oli maagiat ja ma arvan, et see tunne rahustas meid kõiki.

Minu jaoks oli oluline, et oleks piisavalt aega harjutamiseks. Pelgalt materjalist aru saamise asemel on vaja meeskonnaga suhet kasvatada. Mulle andis enesekindlust see, et olen ka stsenarist. See tähendab, et teadsin materjali kõige paremini ning sain vastata näitlejate küsimustele karakterite olemuse või suhtlusliinide kohta. Väga palju andis näitlejate endi motiveeritus tegelaskujude olemuse tabamisel, mistõttu oli lihtne ja lõbus dramaturgilisi küsimusi analüüsida ja materjali harjutada. Neil kõigil oli suurepärane vaist, mis andis ka mulle kui lavastajale enesekindlust, et nad ei triivi algsest motiivist omasoodu eemale!

Väikese meeskonna ning piiratud eelarve ja võtteaja puhul tekitavad stseeni korduvad võtted suuri väljakutseid. Stseenid tuleb kätte saada kiiresti ja efektiivselt. Seda pinget tunnevad võtteplatsil kõik, ka näitlejad. Olenemata sellest, kui palju sa proovid neid säästa.

Sellise tasemega näitlejate puhul on väga heaks eeliseks, et nad suudavad spontaanselt kõrgel tasemel oma rolli esitada ja teha nii vähe tehnilisi vigu. Viimaste all pean silmas enesestmõistetavalt lihtsaid asju nagu järjepidevuse hoidmine, mis võib vastupidiselt maksta aega. Lisaks on nad väga hästi ette valmistunud. Nad andsid iga päev endast parima. Oli suur privileeg kõike seda pealt näha ja veelgi suurem aus sellest osa olla.

Loodan, et kindel ja positiivne võttepaik panustas piisavalt nende ladusasse võtteperioodi. Näitlejad ise tegid nende lavastamise üsnagi lihtsaks. Mõned öised võtteajad olid siiski ka suureks väljakutseks, kuna filmida tuli umbes kümme lehte ühe ööga ja seda saatsid tehnilised probleemid, mis nõudsid omakorda suurt kannatust. Aga seni, kuni inimesed on informeeritud ja omakorda mõistvad, siis annavad nad oludest olenemata endast parima. Need samad stseenid Willi ja Naomiga on midagi, mida nautisin lõpuks kõige rohkem ja olen nende üle uhke, sest teadsin, et need nõudsid neilt väga suurt pingutust.

Kuidas leidis „Skoor“ oma tee PÖFFini ja mis on sinu arvates selle festivali puhul õige huvitavam?

Meie meeskond ehk mina, näitlejad, produtsendid ning meie müügiagendid oleme teadlikud, et „Skoor“ on väga omanäoline film, mida ei ole lihtne kategoriseerida ega ka defineerida. See on ühtlasi ka põhjus, miks seda filmi nii väga armastame.

Paraku on selliseid filme raske müüa, kuna inimesed tahavad asju panna kastidesse. Seetõttu oli meie jaoks õige festivali leidmine kriitiline küsimus. PÖFF kuulus meie valitud festivalide nimekirja oma A-klassi festivali maine pärast ning samuti ka oma omanäoliste programmide tõttu, kus sõltumatud filmid omavad võrdväärselt uhkelt oma kohta. Samuti tugev rõhuasetus esilinastusele tekitab nende ümber ihaldusväärselt elevust. Minu silmis on veel oluline PÖFFi taust põhjamaade kinomaastikuga, kuna seda maailma iseloomustab mitmekülgne ja originaalne loominguline keel.

Vähe sellest, et sinu debüütfilm Eestis esilinastus, oled sa ka kirjutanud stsenaariumi Tanel Toomi pikisilmi oodatud filmile „Sentinel“, mida on peagi ka kinodesse oodata. Kuidas jõudis sinu stsenaarium Taneli kätesse ja kuidas on kulgenud teie koostöö pärast seda?

Mitmeid aastaid tagasi, umbes aastal 2009 oli Tanel just filmikooli lõpetanud ning meil oli ühine agent Londonis. Olin selle agendiga töötanud mõned aastad, kui ta eestlasest tegija enda alla võttis, kelle lühifilm Oscari võiduga tuntust kogus. Meie ühine agent proovis leida Tanelile sobivat projekti ja soovitas tutvuda minu stsenaariumiga.

Pärast seda, kui tema lühifilmi „The Second Coming” oma silmaga ära nägin, siis ütlesin oma agendile, et ta võib Tanelile pakkuda minu stsenaariumi „Gateway 6”, mis kannab nüüd nime „Sentinel“. Mul oli tunne, et just see stsenaarium sobiks talle kõige paremini. Sel hetkel kohtusime koos produtsent Beniga seoses selle stsenaariumiga paljude erinevate režissööridega, kel oli küll rohkem kogemust, kuid lõpuks võitis Taneli entusiasm meie poolehoiu. Teadsime, et Tanel on õige seda projekti lavastama. Mõistsime, et kogu protsess võib olla vähese kogemuse tõttu keerulisem, kuid Taneli energia ja tunnetus selle loo suhtes olid väga kaasahaaravad. Erinevalt teistest kandidaatidest ei näinud Tanel seda järjekordse tööna, vaid missioonina, kuhu kogu oma energiaga sukelduda.

Veetsime mitmeid aastaid koos selle stsenaariumi kallal tööd tehes ja mul oli alati väga meeldiv temaga toimetada ja asju teisiti sõnastada ning siis jälle uuesti seda protsessi sadu kordi korrates. Kuigi oleme mõlemad väga tugeva iseloomuga ja valmis vaidlema oma seisukohtade kaitsmise nimel, siis austasime väga üksteise arvamust ja oskusi. Viimane on äärmiselt oluline, kuna loomeprotsessis on erimeelsused vältimatud. Nendest lahingutest tuleb edukalt välja tulla asjaga, mis on korralikult testitud.

Kuivõrd selle filmi stsenaarium on läbi aastate palju muutunud üllatab mind see, kui suur osa originaalist on ikka alles ja kuidas asja tuum, mis meid mõlemaid algselt idee juures köitis, ei ole muutunud. See on võimalik vaid tänu väga heale koostööle ja ühisele visioonile. Me mõlemad pidime elus edasi liikuma teiste projektidega, mis said varem valimis, kuid tulime alati „Sentineli“ juurde tagasi. Seda hakati lõpuks augustis Eestis filmima ja ma ei suuda ära oodata, et näha, mida Tanel on sellest teinud!