Kätte on jõudnud viimane võimalus nautida suure hoolega maailma erinevaist paigust välja valitud filme, mis säravad oma haaravuse ja värskelt omanäolise lähenemisega. Kinolinale jõuab 24. PÖFFi võidufilm, hea hulk mahlakaid komöödiaid, rõõmust pakatav muusikal ning südamed vallutanud publikulemmikud.
Vaata kogu PÖFFi viimase päeva, pühapäeva filmikava siit.
Bulgaaria ja Türgi piiril asuvas väikekülas on redutab metsades rohkem põgenikke kui koolimajas õpilasi. Nii ei jää Svetlal muud üle, kui õpetajaamet maha panna ja kool sulgeda. Elul on tugeva natuuriga naisega aga teised plaanid.
Enne kui Svetla arugi saab, on tema elukaaslaseks Aafrikast pagenud arst, keda ei õnnestu kuhugi ära saata. Kõik kohad on pagulastest juba triiki täis. Naisel tuleb nüüd hakata õpetama hoopiski tolerantsust ksenofoobsetele külaelanikele ning kohalikke elukombeid oma uuele mehele.
„Hirm” loob mustvalge pildi pagulaskriisist ja võõrahirmust ning käib nöörimööda selle teema üle nalja heites. Filmi panevad särama Svetlana Yancheva näitlejatöö peaosas ning terav situatsioonikoomika. Siinkohal kinnitab ka „Hirm”, et huumoriga saab tihtilugu rohkem öeldud ja selgeks tehtud.
Kui riik vaevles diktatuuri režiimi tsensuuri käes 1970ndatel, on noorel tantsijannal Marial raskusi enese vabalt väljendamisega, et oma ellu veidigi rõõmsaid värve tuua. Ta püüdleb oma unistuse poole – saada teletäheks – ja tema lugu jutustatakse läbi Raffaella Carra unustamatute hittide.
Maria põgenemine peigmehe juurest kiriku altari eest Roomas ja lend Madridi on üks selle muusikali pöördepunktidest. Varsti võetakse ta telesaate tantsutruppi, millest saabki alguse põnev muusikal täis kirevaid värve, rõõmu ja tolleaegset muusikat, kuhu on põimitud ka mõned kuulsad ühiskonnakriitilised laulud.
Mida vähem te sellest suurepärasest filmist teate, seda parem. Auhinnatud Prantsuse näitekirjanik Florian Zeller teeb võimsa režissööridebüüdi, tuues kinolinale enda kirjutatud näidendi „Isa“. Siin lööb kaasa tõeline näitlejate kahurvägi eesotsas võrratu Anthony Hopkinsiga. Usun, et ei eksi need, kes talle juba praegu parima meespeaosatäitja Oscarit kaela riputavad. Aga samamoodi tuleb esile tõsta ka Olivia Colmani, kes astub üles Hopkinsi tütre rollis.
Zelleri kammerlik draama vaatab otse silma vananemisele ja sellega kaasnevale hääbumisele, näidates ilmekalt, kuidas üks haigus võib röövida meilt meid ennast.
Ükski neist ei suuda vastu panna. Aastate jooksul on Stew Clubi – juba aastakümneid seitset vana sõpra koondava vennaskonna – igakuised kogunemised kasvanud võimsatest rituaalidest masendunud meeste melanhoolseteks jauramisteks, tüürides saatusliku lõpu poole. Siis aga ilmub välja üks salapärane kokk, kes hakkab klubiliikmetele hunnituid pidusööke pakkuma.
Sõprussuhted taastuvad, aplana nagu elujanu. Kuid sellel mängul on oma konks: iga õhtusöögi järgsel hommikul leitakse üks vennaskonna liige surnuna. Mis on nende surmade tegelik põhjus? Ja ennekõike, miks tulevad teised ikka ja jälle õhtusöögile tagasi?
Indiana elab sotsiaaltoetuste najal skeemitades suures kortermajas koos oma naabritega, kelle immigrandistaatus tekitab ksenofoobses naises ärevat põlgust. Tõdemus, et naabrid näivad jagavat süsteemi sama nutikalt kui ta ise, kruvib ta niigi viimse piirini tõmmatud närvid veel enam pingule. Ainsateks päikesekiirteks Indiana elus on aias kasvav haruldane puu ja musterlapsest poeg, kes küll vaikselt juba keskeale läheneb ja teeb saatusliku vea oma välismaalasest pruuti lapsepõlvekoju näidata tuues.
PÖFFi publiku vana tuttava Ragnar Bragasoni must komöödia loob sotsiaalkriitilise peegelduse Islandi ühiskonnast, mille teravatest nurkadest kumab ka nii mõndagi eestlaslikku. Korraliku portsu absurdihuumorit tagavad tragikoomilised karakterid, kellest igaüks üritab omal moel hakkama saada kehvade kaartidega, mis elu neile mänginud on.