Tänasest programmist leiad kangelased, kes seisavad kõigutamatult oma tõekspidamiste eest ega karda hukkamõistu. Tulgu see kas põlglikult kergitatud kulmudest või külmaverelise kuulirahena. Ees ootab enneolematu rännak üle adrenaliinimere, eneseteostuse kõrgeimate tippude ning läbi elu sügavaimate tähendusväljade.
Avasta kõiki teisipäeva PÖFFi elamusi siit.
„Teekond Eedenisse“ sünteesib elu väärtusi tähetolmust, mis jääb maha teenekatest inimestest nende loometee lõpus. Hinge kosutava delikaatsusega tuuakse vaatajani lugu tunnustatud kirjanikust Kubatist, kelle kõrvalt kaob inimesi iga pensionil veedetud päevaga. Kubatil tuleb valida, kas anda ära oma viimne vara kirjanikust sõbra või noorema venna päästmiseks. Mõttekaaslasest kirjanik, kes haigevoodis elu nimel võitleb, on valmis Kubati vaimset pärandit edasi kandma; suurte võlgade ja neid sissenõudvate rusikate eest põgenev vend aitaks aga perekonnasidemeid hoida.
See film pakub vaatajatele kordades enam, kui pelgalt lugu vere ja vee paksuse mõõtmisest näib lubavat. „Teekond Eedenisse“ assotsiatiivsed lahendused astuvad paeluvasse dialoogi piinatud geeniuse olemusliku taagaga. Kubati tuba vanadekodus on sarnane Vincent van Gogh’i „Magamistoaga Arles’is“ ning ka mõlema mehe saatuseks on see, et nende loomingu väärtus hakkab kasvama alles pärast surma, väärtustades tegijat postuumselt. Oma vältimatu surmaga rahumeeli silmitsi seistes võtab Kubat ette veel viimase teekonna, mis hargneb erakordselt tabava kaamerarežii saatel iidset ja uudset subliimselt vastandades suuremaks kui elu ise.
Režissöör Juanma Bajo Ulloa on filmimaailmas ilma teinud oma kompromissitu autorikäekirjaga oma loometee esimestest sammudest alates. Ta oli kõigest 23-aastane, kui võitis San Sebastiani filmifestivali peaauhinna Kuldse Merikarbi. Fantaasia rakendamine asjade tegeliku olemuse paljastamiseks on läbiv olnud Ulloa enam kui 30-aastase karjääri jooksul. Ka sel korral eksperimenteerib Ulloa kartmatult filmikeele väljendusvormiga.
„Lapsuke“ on helifilm, mille tegelased on tummad. Enda väljendamiseks on näitlejatel vaid keha ja miimika ning neid ümbritsev iidne muinasjutuline maailm täis kaasaja pahesid. See lähenemisnurk kannab loo välja nii võimsalt, et ütlemata võivad tummad näitlejad isegi märkamata jääda. Lugu narkosõltlasest noorest emast ning universaalsest kurjast võõrasemast tarretab vere ja katab ihu kananahaga, kuid seda eriskummaliselt võluval moel. „Lapsuke“ on üks neist omanäolistest filmidest, millega enneolematut filmielamust jahtida.
Sõjakalt vastuoluline „Mees, kes müüs oma naha“ võtab küünilise halastamatusega ette kaasaegse kunstimaailma sõgedad rahavoolud ning kõrvutab selle põgenike kriisi ja vaesusega. Suurepärane stsenaarium ning näitlejatöö eesotsas Yahya Mahayni ja Monica Bellucci loob tõeliselt mõjuvõimsa peegelduse väärtushinnangutele ja olukorrale tänapäeva Euroopas.
Sam Ali peab põgenema sõja tõttu oma kodumaalt Süüriast ning otsib turvalisemat elu Liibanonis. Tema eluarmastus on aga Belgias, kuhu mees üritab ühel päeval ka ise jõuda. Selleks on Samil vaja raha. Mehel pole hinge taga ainsatki kopikat. Küll aga avastab ta, et seda on võimalik teenida ka müües oma hinge kuradile. Ta nõustub oma kehale tätoveerima mõjuvõimsa kunstniku poolt taiese, mis loob temast elava kunstiteose Brüsseli kunstimuuseumis. Selleks taieseks on Schengeni viisa, mida Sam vajab Euroopasse tulemiseks.
Marcelole meeldib teha oma soolobändiga black metal’it, nokitseda põlveotsas veidi teadust ja kanda ülikonda alati, kui see vähegi paslik näib. Tema täbar olukord konformistlikus Belgia äärelinnas kahvatub tema onu kõrval, kes kannab meelsamini üldsegi kleite ja vahel ka vallatuid võrksukki. Suve hakul ootamatult saabunud teade Marcelo antropoloogist isa surmast annab dünaamilisele duole võimaluse pageda nüristavast keskpärasusest ja seigelda kaugele Kurrunurruvutisaarele, et selgitada välja tõde juhtunu kohta.
Boris Baum toob road-movie’de žanri värsket hingamist silmapaistvalt originaalse lähenemisega, mis julgeb riskida tehnilise eklektilisusega ja seikleb eneseteadlikult nii indie-klišeedes kui ka art house’i nihestatud reaalsuses, kohkumata tagasi ka guerilla-stiilis lahenduste karguse ees.
Harilikust harilikum kommunaalametnik satub oma igapäevaseid ülesandeid täites hiiglaslikku hoonesse, et kontrollida sealset veearvestit. See ülesanne jääb aga viimaseks killuks mehe argirutiinis. Ametnik vangistatakse majja, millest välja pääsemiseks tuleb läbi närida inim-eksistentsi kõige sitkemad sõlmed. Põgenemistee otsimisel juhatab vaatajat võtmeteadmine, et maja tähistab betooni valatud süsteemi, mille drama-turgilise ruumipaigutuse planeering järgib psühho-analüütilist teooriat rohujuuretasandil.
Tõeliselt silmapaistev tükk neile, kel on südikust kultuurielamuse nimel seigelda kafkalikes labürintides ning kes ei kohku groteskselt süsimusta absurdihuumori ees. Viimast muidugi juhul, kui iga teose tahk on peensusteni paika lihvitud ja elemendid selles oma kindlal kõnekal kohal. Seda kõike esindav „Tagantpoolt teine” loob ilmeka näite juba debüütfilmiks välja kujunenud autorist, kelle loomingus kaigub kindlakäeline nägemus ja stiil.