PÖFFi pühapäev analüüsib ühiskonna toimemehhanisme ja selles kirendavaid natuure
Uudis
Elise Eimre

Inimene mõõdab asjade õigsust enda perspektiivist. Oponendi kingadesse astumine näib üha enam kaduva väärtusena, mis paneb pitsitama kivistunud veendumused. Siit leiad filmid, mis võimaldavad näha teise nurga alt kõike seda, mis meie kollektiivse olemise struktuuri loovad.

Mõõdupuuna ennastkehtestavad perspektiivid varieeruvad oma lugematutes ilmingutes. On suuremeelseid, on ahtameelseid, ja kõige tipuks vahetuvad sildid mõlema poole kohal üha teravamate kriitikanooltega. PÖFFi programm pakub oma mänglevate, rammusast satiirist ja jõulistest käsitlustest pakatavate filmidega võimalust kogeda, kuidas see õige ühes või teises asetuses näib.

Alljärgnev on vaid väike valim pühapäeva filmielamustest, mida saab täies ulatuses uudistada siit.

the-personal-history-of-david-copperfield-image-1-filmnation.jpg

David Copperfieldi isiklik elulugu

Geniaalselt äraspidise perspektiiviga režissöör Armando Ianucci on teiste seas tõestanud end ikoonilise filmiga „Stalini surm“, mis leidis palava vastuvõtu ka Eestis. Sedapuhku võtab Ianucci ette Charles Dickensi ja tema kirjandusajaloo verstaposti David Copperfieldi südikast elust. Kõrged ootused filmile ei valmista grammigi pettumust — kesise adaptsiooni asemel toob Ianucci vaatajateni mõõduka satiiri ja mõnusa mänglevusega haarava filmielamuse koos suurepärase näitlejatööga.

Pühapäevasel linastusel linastusel annab PÖFF esimest korda üle ka DDA Spotlighti auhinnad režissööridele Armando Iannucci ja Francis Annan. Loe sellest lähemalt siit.

F_2_mephistopheles_f17c96eb90.jpg

Mephistopheles

Manfred Vainokivi „Mephistopheles“ on parim dokumentaalfilm, mis sel pöörasel 2020. aastal Eestis valminud. Siinkohal tuleb tõdeda, et ühendavaid iseloomuomadusi on aastal 2020 ja filmi kangelasel Linnar Priimäel arvukalt. Mõlemad on vaieldamatult etteaimamatud, keevalised oma totaalsuses, kuid samas mõtlemapanevad ja õpetlikud. Tulgu see tarkus kaasa noogutamisega või trotsivalt vastanduses. Kohale jõuab aga igal juhul.

Vainokivi dokumentaalfilmi paneb särama kihistatus, dünaamiline ja võluvalt kelmikas mäng oma puuritava subjekti ümber. Sel pühapäeval on võimalik saada osa selle märgilise dokumentaali esilinastusest ühes arvukate külalistega.

F_1_the_macaluso_sisters_09cea7a0e6.jpg

Õed Macalusod

Tänavu Veneetsia filmifestivalil juba mitu auhinda pälvinud „Õed Macalusod“ pakatab ehedusest ja küpsusest, mida viis orvuks jäänud õde oma eluteel kogevad. Hinnatud Itaalia lavastaja Emma Dante toob teatrilavadelt kinolinale loo, mis on tema karjääriga kasvanud ja täiustunud läbi aastate. Dante kasutab kolme näitlejate gruppi, et anda edasi õdede lugu nende elutee täielikus laotuses.

Vaatajateni jõuab liigutav draama traagilise juhuslikkuse aktsepteerimisest, andestamisest ja leppimisest. Selles piiritus haardes on suutnud Dante püüda kinni kõik emotsioonid ennastunustavast naerust kuni kibedate pisarateni. „Õed Macalusod“ on silmapaistvalt tugev film oma põhjalikult läbitunnetatud režiis ja visuaalses keeles. Filmi kunstnik Emita Frigato on sel aastal üks kolmest PÖFF Black Roomi filmi visuaalsele keele avastamisele ja õppimisele pühendatud õppeprogrammi mentoritest.

F_1_falling_38901a6210.jpg

Langemine

Kuidas leida tasakaalu maailmas, kus miski pole endine ja dementsus on kustutamas viimsed mälukillud, millele oma hoiakutes toetuda? Tasa ja targu kulgev, kuid tõeliselt võimas lugu oma sügavuses. Oscari võitja näitleja Viggo Mortensen lahkab oma režissööri debüüdiga enda minevikku ja perekonnasuhteid. Vahetus aususes antakse võimalus tegeleda vältimatult valusa teemaga — oma vanemate vanadusega, mida varem või hiljem lastel tuleb kanda. Isa ja poja vastanduvat suhet avatakse läbi maskuliinsuse definitsiooni, mis on pidevas muutuses läbi aja.

F_1_conference_02547de46e.jpg

Konverents

„Konverents“ laotab kinolinale eleegia, mida täidab 2002. aastal toimunud Nord-Osti pantvangikriisi ohvrite lein koos kibedalt lünkliku tõega juhtumi asjaolude ümber. Kohalikud ametnikud soovivad tragöödia ajaloohämarusse matta, kuid Nadia ühes teiste kannatanutega ei tagane soovist Dubrovka teatris mälestusüritust korralda. Sündmuspaika tagasi minek ja sellest rääkimine võimaldab pakkuda vastastikku toetavat teraapiat kollektiivsele traumale, mille raskust tuleb igapäevaselt endas üksi kanda.

Režissöör Ivan I. Tverdovsky sünteesib äärmise delikaatsusega mõttemustreid ellujääja süütunde sügavates kihistustes, mis kangastuvad vaatajale kõneka peegelpildina. Vastastikku asetatakse kaks saali koos anonüümsete inimestega, kellest igaühel on midagi kõrvalistujale jagada.

F_7_the_garden_2fd63ee95e.jpg

Aed

PÖFFi publiku vana tuttava Ragnar Bragasoni must komöödia loob sotsiaalkriitilise peegelduse Islandi ühiskonnast, mille teravatest nurkadest kumab ka nii mõndagi eestlaslikku. Korraliku portsu absurdihuumorit tagavad tragikoomilised karakterid, kellest igaüks üritab omal moel hakkama saada kehvade kaartidega, mis elu neile mänginud on.

Indiana elab sotsiaaltoetuste najal skeemitades suures kortermajas koos oma naabritega, kelle immigrandistaatus tekitab ksenofoobses naises ärevat põlgust. Tõdemus, et naabrid näivad jagavat süsteemi sama nutikalt kui ta ise, kruvib ta niigi viimse piirini tõmmatud närvid veel enam pingule. Ainsateks päikesekiirteks Indiana elus on aias kasvav haruldane puu ja musterlapsest poeg, kes küll vaikselt juba keskeale läheneb… ja teeb saatusliku vea oma välismaalasest pruuti lapsepõlvekoju näidata tuues.