Tänane filmiprogramm on laetud mõttemaailma avardavate teadmistega. Suurele ekraanile maanduvad nii isepäi mässajad kui õlg õla kõrval barrikaadidele minejad. Kõiki neid saatmas motiivide rada ühes lugudega, mis aitavad selles maailmas avatud silmadega teadlikumalt navigeerida.
Vaata kõiki kolmapäevaseid PÖFFi filmielamusi siit.
Venemaal Voroneži oblastis asub Novovoronež, mis tekkis ühes tuumaelektrijaama ehitusega. Linnaks sai Novovoronež aasta hiljem, kui sinna sündis Vitaly Suslin — Venemaa üks silmapaistvamaid noori režissööre. Ta on kindla visiooniga autor, kes kirjutab, lavastab ning produtseerib enda filmid ning toob kinoekraanidele sotsiaalpoliitiliselt kriitilised lood, mis on tugevalt läbi põimunud tema enda minevikuga ning annavad hääle nähtamatuks jäävatele inimestele ning nende elamistingimustele Venemaa äärealadel.
Filmiga „Head. Two Ears“ sünteesis Suslin olematu sissetulekute, kuid sellegipoolest suurte unistustega inimeste lootusetust ühiskonnas, mis neid igal sammul koorib. Filmi muutis erakordseks Ivan Lašin, kes seal iseennast ja oma elu portreteeris. Venemaa olulisemal festivalil Kinotavr 2017 pälvis film parima stsenaariumi auhinna. Nüüd on võimalus näha filmis „Kiht kihi haaval“, mis on Ivani jaoks pärast kõike seda muutunud.
Keda teenib politsei – riiki või rahvast? Max Weberi arvates on vägivalla monopol riigi käes. Üha sagedamini kasutab riik seda oma kodanike vastu. Ja mitte ainult Venemaal või Valgevenes. Totalitarismile iseloomulike meetoditega aetakse protestijaid laiali ka demokraatlikes riikides – kus iganes köeb rahulolematus ja viha. Vägivald sünnitab aga vägivalda.
Prantsusmaa kokkupõrgete näitel käsitlevad politseivägivalda sealsed haritlased, selle ohvrid, politsei ise. Kohati šokeerivate kaadrite taustal hargneb tõeline intellektuaalne tulevärk, kus vaagitakse üksipulgi argumente, millega võim õigustab oma brutaalset käitumist. Rohkelt mõtteainet pakkuv film kõigile neile, kes tunnevad tõsist huvi ühiskonnas toimuvate protsesside vastu.
Töötades araabia-inglise tõlgina 2000. aastal Süüria olümpiakoondises, tegi Sami keelevääratuse, mis viis konfliktini Süüria valitsusega ja ta oli sunnitud elama poliitilise põgenikuna eksiilis Austraalias. Üksteist aastat hiljem, kui Sami on uue eluga kohanenud, algab Süüria revolutsioon ja tema vend arreteeritakse rahumeelsel meeleavaldusel. Kuna Sami tunneb endiselt süüd oma pere mahajätmise pärast, haarab ta kinni võimalusest oma minevikku heastada ning võtab ette ohtliku teekonna tagasi Süüriasse, et oma vend üles leida. Kohale jõudes saab ta aru kohustustest oma maa ja perekonna ees ning on valmis vabaduse nimel kõik ohvriks tooma.
Kazkaz ja Khalaf on hakkama saanud väga terava kaasaegse põnevikuga, mis toimub ühes maailma problemaatilisemas piirkonnas. Sami isikliku loo taustal näidatakse väga paljude süürlaste olukorda, kes on sunnitud kõik maha jätma sel ajal, kui nende riik vaevleb lõputute konfliktide käes.
See film põhineb kahjuks tõestisündinud lool. Ehkki Saksa biorelvade ekspert Arndt Wolf on ÜRO esindajana juba Iraagist edutult massihävitusrelvi otsinud, on ta endiselt veendunud, et Saddam Hussein varjab midagi. Raevukalt satiirilises loos viib režissöör Johannes Naber vaataja uskumatuna tunduvate sündmuste jadasse, mis kulmineeruvad 2003. aastal sissetungiga Iraaki.
Kui üks iraaklasest varjupaigaotsija väidab, et on osalenud bioloogilise relva tootmisel, kutsub Saksamaa luureteenistus dr Wolfi kohale, et veenduda koodnime Vintpall kandva informaatori sõnade tõesuses. Samal ajal vapustavad maailma 11. septembri rünnakud ja ameeriklaste närvid on viimseni pingul.
Mida nõrgemana tajub end kogukond, seda jõulisem on selle liikmete vaheline karjamentaliteet. Tirooli mägikülas elav ekstsentriline Mario on end alati tundnud musta lambana, kelle pulseeriv kirg kaasaegse tantsu ja põrandaaluse klubikultuuri vastu kuidagi kohalike alalhoidlike traditsioonimustritega ei sobitu. Kas kodu on paik, kus oled sündinud ja üles kasvanud, või koht, kuhu oled oodatud?
Inspireerituna Pariisis asuva Bataclani teatri 2015. aasta terrorirünnakust, lahkab film psühholoogilise lõikavusega ellujääja süütunnet ning heidab julgelt valgust pimestavale vihale ühiskonna ootamatutes kihtides. Üha enam hakkab aga distantseeritud Mario tunduma külaelanikele sobimatu musta lamba asemel hoopis ohtliku hundina lambanahas.