Peab olema üksjagu julgust, et korjata kokku kõik endised purunenud suhete killud ning laotada need mosaiigina kinolinale, et saada aru sellest, mis on läinud valesti. Liliana Torres ei pelga avada oma isiklikku elu vaataja ees, kuna seeläbi tekkiv ehe ja intiimne dialoog kaalub üles igasuguse valehäbi.

“Mis läks valesti?” tähistab märgilist osa Liliana autofiktsioonina loodavas tervikus, mis sedapuhku astub dialoogi endiste partneritega ja üritab mõista suhtele saatuslikuks saanud hoiakuid ja otsuseid.

Reede, 19. nov 18:30, Coca-Cola Plaza
Rahvusvaheline esilinastus. Külas filmitegijad

“Mis läks valesti?” on loodud väga intiimse autofiktsioonina, kus astud ise kaamera ette ja harutad ühes vaatajaga lahti oma elu otsuseid. Millised on sedavõrd isikliku lähenemisnurga võidud ja väljakutsed?

Tunnen, et selliselt oma elu ja selles pesitsevaid tundeid avades ei avalda ma midagi enneolematut. Leian, et see, mida ma ise läbi elan, sarnaneb suuresti kõige sellega, mis toimub ka vaatajate sees. Selles mõttes ei tunne ma end alastatult ega haavatavana, vaid avatuna kontakti loomiseks.

Ilmselt on autofiktsiooni eriliseks väljakutseks perspektiiv selle tegelaskuju suhtes, keda ma mängin ja filmi üldine teema. Selline võte eeldab oskuslikku distantseerimist tegelikust loost. Filmis esitatud juhtunu peab olema piisavalt terviklikult haaratud ja viimistletud, et seda oleks võimalik ausalt ja selgelt edasi anda.

Otsustasin näidelda iseennast, et olla võrdses rollis oma eksidega, kes endana filmis üles astuvad. Mulle tundus, et ei oleks aus paluda neil osaleda filmis ja anda intervjuusid viisil, et ma ise peitun teisele poole kaamerat. Lisaks saavad need intervjuud olla ausad vaid siis, kui olen isiklikult dialoogide teine pool. Ausus ja tõelisus loovad autofiktsiooni teravuse.

Kordamööda kaamera taga ja ees olemine ei ole olnud lihtne ega kerge kogemus. Ettevalmistamata materjali lavastamine ja selle näitlemine on oma olemuselt väga erinevad. Režissööri positsioonil on lähteperspektiiv oma kindlal kohal ühes lõpliku eesmärgiga, mis võib mõnikord küll tinglik olla, kuid omab alati fookust.

Näitleja rollis, täpsemini mind mängiva minu puhul, oli mul neid hetki taaslavastades vajalik saavutada vaimne seisund, kus üles kerkinud tunded kaotasid ära igasugused piirid, mis oleks muidu takistanud enda rolli ausa vahetusega esitamast. Selle dualismi tõttu ei olnud stseenide ülesehitus näitleja positsioonis alati väga selge ja loodu sai vormi alles hilisemas arranžeeringu käigus.

Rollide vaheline pendeldav dünaamika oli väga suur väljakutse nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning muutis mind võtete ajal väga haavatavaks. Mul oli tunne, et pidin pidevalt oma „kaitserüüd” seljast võtma ning siis taas selga panema. Lisaks oli see mõnikord ka väga üksildane töö, kuna harjutasin oma monolooge kaamera ees ja taga üksi. Teisisõnu esitasin iseendale stseeni ja seejärel analüüsisin ennast videosalvestisel, mis mõjus täiesti sürreaalsena — mina lavastamas iseennast!

Mis juhtub selles punktis, kus reaalsus saab kokku fiktsiooniga?

See on väga keeruline küsimus ja ma pole kindel, kas oskan sellele vastata. Ma arvan, et tekib sarnane olukord nagu siis, kui tardume mingil põhjusel ja oska reageerida ega vastata selliselt nagu tegelikult tahaksime.

Hiljem võtab kujutelm selle hetke oma valdusesse ja hakkab seda muutma. Tekivad sisemised dialoogid, mis ütlevad täpselt seda, mida tegelikult oleks võinud öelda ühes kujutluspiltidega, mis kõik oleks juhtunud siis, kui oleksime teisiti käitunud… Mõnikord muutub juhtunu täielikult, kui vaadata seda distantsilt selgema pilguga.

Reaalsuse ja fiktsiooniga toimub midagi sarnast. Kuidas saan selgitada kõiki neid aastaid läbi sõelutud elukogemusi ühe ja poole tunni sees nii, et need ei kaotaks oma autentsust? Kuidas oleksid need kogemused mõjunud aga stsenaariumi osana?

Kui ma loon kujundi, et kahte suhtes olevat inimest ühendab köis ja igakord, kui üks või teine osapool selle katki teeb, muutub see üha lühemaks kokkusidumise tõttu seni, kuni alles ei ole muud, kui üks sõlmede pundar kahe kinni jäänud inimese vahel. Kuidas tunda ära, et seda köit ei ole mõtet rohkem enam kokku sõlmida?

See ongi see asja olemus, kas mitte? Me küsime endilt lõputult seda sama küsimust. Millal on selge, et suhet ei saa enam parandada?

Ma arvan, et sellele küsimusele ei saa olla ühte ainsat intellektuaalset vastust. Kuidas olla üleüldse kindel, et põhjus, miks me ei taha enam suhtes olla, avaldub tundena?

Kuskil on olemas mingisugune murdehetk, mil teame, et see suhe on läbi. Selle tunde lahti mõtestamiseks võib kasutada matemaatilisi võrrandeid, intellektuaalseid võtteid või koostada hoopiski plusside ja miinuste nimekiri. Lõppudelõpuks ei ole kogunenud miinuste ridadel mingit kaalu, kui sisimas on alles tunne seda suhet hoida.

Niisiis, jättes kõrvale vaimse tervise, annavad tunded nagu viha, väsimus ja lootusetus kinnitust, et nüüd on kõik. See äratundmine, et enam ei ole midagi uut õppida, kadunud on õnn olemasoleva üle ning suhe on hakanud negatiivselt mõjuma kogu ülejäänud elule. Tunne, et nüüd on kõik.

See pöörde- või murdepunkt, sõltuvalt sellest, kuidas keegi seda näeb, on iga inimese puhul omamoodi ning sõltub hirmu ja julguse, tühjuse ja küllastumise, vajaduste ja võimekuse ning paljude muude tunnete tasakaalust. Mõnikord on sellesse punkti jõudmine rohkem seotud inimese võimega ületada iseenda seniseid arusaamu ja hirme kui suhtega. Teed, mis selle punktini viivad, on keerulised oma mittelineaarsuses.

Kui küsimus ja filmi pealkiri oleks olnud „Mis läks õigesti?”, siis kui erinev, kui üldse, oleks see film olnud ja miks?

Selles filmis kerkib küsimus „Mis läks valesti?” süütunde ja pettumuse pinnalt. Lili frustratsioon iseenda suhtes on peamine käivitav motivaator tema teekonnal. Seetõttu kujutan ette, et kui filmi pealkiri oleks olnud vastupidine, siis peamine motiiv ei oleks saanud tulla frustratsioonist. Ainult siis, kui midagi lõppes õigesti (või nii nagu me tahtsime) on võimalik küsida „Mis läks õigesti?”.

Viimasel juhul kujutan Lilit ette rahuloleva vaatamas tagasi minevikku, et mõista, kuidas ta sellise tänuväärse tundeni jõudis. See kõlab hästi. Sel juhul on kõik, nii halvad kui ka head otsused teda sinna rahulolu punkti juhatanud, kuna elul ei hargne ridamisi. Kuid filmi tunnetus, tempo ja soov saada vastuseid oleksid täiesti teistsugused.

Kuidas leidis „Mis läks valesti?” oma tee PÖFFini ja mis on Sinu arvates selle filmifestivali puhul omapärane?

Ma ei ole selles ise päris kindel, kuid arvan, et selle taga on teie festivali programmikoostaja siin Hispaanias, kes minu õnneks „Mis läks valesti?” avastas.

Kõige põnevam PÖFFi puhul on minu arvates see, kui palju erinevaid riike üle kogu maailma on teie programmides esindatud. Ma arvan, et PÖFFi põhivõistlusprogramm on kõige mitmekesisem, mida ma näinud olen. Lisaks on võrratu, kuidas filmifestivalina olete suutnud luua nii palju erinevaid alaprogramme, mis loovad vaatajatele võimaluse näha sel aastal esilinastunud auhinnatud kui ka väga erilisi filme.