„Meie põhimõtteks on tuua publikuni filmilikke, tugevaid filme, mis puudutaksid emotsionaalselt,” ütleb PÖFFi dokumentaalfilmide võistlusprogrammi juht Marianna Kaat.

Olete tunnustatud dokumentalist, kelle filmid on osalenud paljudel rahvusvahelistel festivalidel. Kuidas tunnete ennast uues rollis – festivali filmide valijana?

Kui see ei oleks mind huvitanud, poleks ma seda ettepanekut vastu võtnud. Ma ei ole elus korraga nii palju filme vaadanud. Festivalidel käies ei suuda ma rohkem kui kaks filmi päevas ära vaadata, aga siin vaatasime neid päev otsa. Väga huvitav oli neid läbi arutada koos oma tiimiga, kus kõik on kas siis kogenud režissöörid või festivalikorraldajad (meie meeskonnas on Mike Arnott Suurbritanniast, Edvinas Pukšta Leedust ja Mikk Granström Eestist). Samas oli valikuid raske teha, sest häid dokumentaalfilme on väga palju.

Milliste maade filmid on doc@PÖFFil esindatud?

Võistlusprogrammis on 11 filmi, kõik kas maailma- või rahvusvahelised esilinastused. Kõige kaugem film on tulnud Hiinast. Euroopa on enam-vähem kaetud. Järgmise aasta programmi ootaks rohkem filme Põhjamaadest. Kavas on ka kaks Eestiga seotud filmi.

Millised teemad ja suunad paistavad nii dokumentaalfilmide võistlus- kui üldprogrammis silma?

Kümne viimase aasta dokumentalistika suundumus on, et sedamööda, kuidas kaamerad muutuvad aina väiksemaks ja tekib võimalus üksinda filmi tegemiseks, muutuvad filmid järjest intiimsemaks. Praegu on võimalik teha filme praktiliselt üksi ja minimaalse rahastusega. Nii on võimalik inimesele väga ligidale pääseda, mistõttu tehaksegi palju filme näiteks oma perekonna igapäevaelust.

Nõnda sünnivad väga tugevad filmilood, meie võistlusprogrammi 11 filmi seas on mitu niisugust isiklikku lugu. Muidugi on selle kõrval aktuaalne ka sõjateema, filmid Iisraelist, Palestiinast, Ukrainast. Neli Ukraina-ainelist filmi on meil väljaspool konkurssi olevas „Dokumentaalfilmide paremiku” programmis.

Tõe rääkimine on alati ohtlik, nõnda ka tõsielufilmi tegemine. Kas PÖFFi dokumentaalfilmide valikus näeb ka mõnda ärakeelatud või skandaalset filmi?

Kuna meie võistlusprogrammis on ainult esilinastused, filmid, millel pole veel ajalugu, siis pole neid ka kuskil ära keelatud. Samuti pole me ka ise skandaali otsinud. Meie programmi valiku põhimõtteks on tuua publikuni filmilikke, tugevaid dokfilme, mis puudutaksid emotsionaalselt. Soovime pakkuda filme nii silmale kui südamele. Me soovime kutsuda kinno ka selle publiku, kes varem pole eriti dokfilme vaadanud. Pakume vaatamiseks nii meelelahutuslikumaid dokfilme kui ka filme, mis on suunatud kinofiilidele, kes tunnevad erilist rõõmu ainuüksi sellest, kuidas linateos on tehtud. Oleme suurele vaatajaskonnale suunatud festival.

Kas PÖFFi dokumentaalfilmide võistlusprogramm konkureerib teiste Eesti dokumentaalfilmide festivalidega ja mille poolest ta neist erineb?

Docpoint Tallinn, mis mulle endale väga meeldib, on vaatajafestival, kus puudub võistlus. See festival on aastatega suutnud koondada oma publiku ja ma arvan, et see publik tuleb ka meie filme vaatama. Docpoint, mis on aga pelgalt Helsingi festivali siinne osa, on väike festival, samuti pole tegelikult suur ka meie vanim ja auväärseim Pärnu filmifestival. Suurt dokfilmide festivali meil tegelikult polegi, sellepärast on hea, et PÖFF lõi oma dokiprogrammi juurde ka võistluse.

Me tahame järgmisel aastal lisada siia veel dokumentalistidele mõeldud filmitööstusprogrammi, kus saaks kontakte luua ja kogemusi vahetada. Suurtel rahvusvahelistel festivalidel on see kõigil olemas. Tahaks siin ära kasutada PÖFFi filmitööstusürituse Industry@Tallinn & Baltic Event, mis on teinud ennast juba ammu maailmas nähtavaks.

Ühelt poolt püüame oma esilinastuste kaudu avada headele dokumentaalfilmidele pääsu maailma ning teisalt, kutsudes siia professionaalseid filmitegijaid kogu maailmast, aidata Eesti režissööridel ja produtsentidel integreeruda maailma filmitööstusega, luua sünergiat.

Vaata dokumentaalfilmide võistlusprogrammi doc@PÖFF kava SIIT.