„No öelge teie, mille eest ma selle auhinna saan,” küsis Ita Ever talle nii omase tagasihoidlikkusega vahetult enne 2016. aasta Pimedate Ööde filmifestivali avamist, kus ta sai kätte elutööpreemia.

„Ma olen ju nii vähe filmides mänginud!”

Kuidas vähe?

Vähe jah. Näiteks Lembit Ulfsak ja Tõnu Kark on palju rohkem. Vaat nende kohta võib öelda, et filminäitlejad.

Kuulge, kõiki teie filmirolle annab üles lugeda. Kas te ise ka teate, kui palju neid kokku on?

Tõesti ei tea. Ma tean ainult mõnda üksikut: „Naine kütab sauna”, „Karge meri”, kus mul on kaks rolli, „Nukitsamees”, siis veel „Musträstaste saladus”, see Vene film, ja „Vana daami saladus”. Aga edasi pean ma hakkama väga pingutama, ja pingutusele vaatamata… lihtsalt ei meenu rohkem.

Mina sain neid umbes 50.

Minge nüüd! Kust need kõik on välja võetud?

Palju on seliseid väiksemaid, aga...

No just - episoodid. Nagu näiteks see, mis ma Kaljo Kiisa juures („Surma hinda küsi surnutelt”) tegin. Vana lits, ütleme. (Kelmika sädemega silmanurgas.)

See on värvikas roll, üldse on ka kõik need pisemad väga ilmekad, meeldejäävad.

Võib-olla, aga need ei ole ju midagi suurt, erilist.

Te ju teate, et pole olemas suuri ja väikesi rolle, on ainult suured ja väikesed näitlejad.

(Rehmab käega.)

Nii algas pikk ja humoorikas vestlus Itaga, mida võib lugeda ajalehest Postimees.

Ita Everi filminäitlejakarjäär kestis üle 60 aasta. „Nukitsamehe” moorina või Kunksmoorile hääle andjana ei kujutaks me ette kedagi teist peale tema. Venelased on nimetanud teda maailma kõige paremaks miss Marple´iks. Aga on veel palju teisi filmirolle, Anu Soldamist filmis „Naine kütab sauna” kuni päris väikeste, kuid alati värvikateni välja: Lutika-Viiu, mamma Kiir, vana Lööne…

Tuhat tänu, Ita, nende kõigi eest! Me mäletame ja mälestame!