Norra stsenarist ja režissöör Patrik Syversen naaseb täispika mängufilmiga „Koidu eel” taas kinodesse. See on tundlikult loodud portree jõhkrusest, mis tabab ka kõige külmemat närvi. „Koidu eel” linastub Pimedate Ööde filmifestivali programmis Öised värinad.

Enne filmi Eesti esilinastust PÖFFil avas Syversen filmi loomeprotessi saatvat ilu, valu ja võlu.

“Koidu eel” mõjub kui intiimne, kuid rahutuks tegev tagasipöördumine perekonna vaiksetesse nurkadesse, kus on peidus saladused, lein ja vaikuses peituv kaitse. Mis oli selle loo seeme sinu jaoks?

See seeme oli kahes osas. Üks element oli soov uurida, kuidas vaikus ja allasurumine käivad käsikäes meie vajadusega oma valu määratleda ja sellest rääkida, vajadusega panna oma keeruline sisemaailm sõnadesse, et saavutada mingi kontroll. Kuid elu on täis elemente, mida me ei suuda kontrollida, ning just siis, kui meie kontrollivajadus kohtub kontrollimatuga, läheb kõik tasakaalust välja, isegi siis, kui me oleme intellektuaalselt valmis kõigeks. See on pime nurk meis kõigis, mis võib viia kannatusteni.

Teine seeme oli soov uurida filmikeeles, kuidas vastandid saavad koos eksisteerida, liites kaks äärmust, vaoshoitud kammerdraama ja väljendusrikka õudusfilmi. Idee oli teha film, kus vorm ja struktuur ise on osa uurimisest, kus toonivahetuse tekitatud pinge mõjutab mitte ainult tegelasi ja lugu, vaid ka vaatajat, sest selline muutus rikub omamoodi lepingu, mis seni on kehtinud.

Kaugemal asuv pere suvekodu tundub korraga nii pelgupaiga kui vanglana. Mis sind selle keskkonna juures paelus ja kas sul oli kirjutades mõni konkreetne koht mõttes?

Mul oli mõttes pigem tunne, mitte konkreetne paik. Perekondlikest harjumustest ja turvatundest tulenev turvalisus, mis samal ajal tekitab lõksus olemise tunde, isegi kui ümber on avar ja kaunis loodus, oli filmi jaoks oluline.

Kui peaksid veetma nädalavahetuse üksikus metsahütis nagu “Koidu eel” filmis, ilma Wi-Fi ja tsivilisatsioonita ning võib-olla salapärase külaliseta, mis kolm asja sa kindlasti kaasa võtaksid?

Kui põhivajadused nagu toit ja tööriistad on olemas, võtaksin ilmselt raamatu, kampsuni ja soojad sokid.

Filmi keskne otsus varjata noorimalt õelt ema surma tekitab loos moraalse lõhe. Kas pettust võib sinu arvates pidada armastuse vormiks või pigem hirmu sümptomiks?

Ma arvan, et see võib olla mõlemat. Tegelased usuvad, et see on armastuse tegu, kuid tegelikult tuleneb see soovist kontrollida narratiivi ja edasi lükata valu. See on ohtlik armastuse vorm, sest see võtab teiselt inimeselt õiguse omaenda protsessile. See on dilemma, millega me silmitsi seisame paljudes eluvaldkondades, eriti lähisuhetes. Need väikesed valed on alati mingil moel seotud sooviga kaitsta iseennast valust, isegi kui me väidame vastupidist.

Milline filmistseen oli sinu jaoks kõige suurem väljakutse, kas emotsionaalse raskuse või tehnilise korralduse poolest?

Konkreetset stseeni ei meenu. Pigem oli kogu filmi suurimaks väljakutseks tonaalne tasakaal. Mitte seepärast, et see oleks olnud raske, vaid seepärast, et meil oli palju pikkade dialoogidega stseene, mis pidid tunduma loomulikud, sageli ühe võttega ja täpse liikumisega.

See rütmi leidmine oli meeskonnatöö operaator Andreas Johannesseni, näitlejate ja minu vahel. Kui me selle tunde leidsime, filmisime kiiresti ja hoidsime võttearvu madalana, et säilitada värskus.

Sa monteerisid filmi koos Erlend Mjømen Knudseniga. Kuidas oli oma materjali uuesti vaadata ja kas montaažiprotsess muutis sinu arusaama loost?

Lugu oli killustatult juba stsenaariumis kirjas, seega oli peamine ülesanne leida sujuv tervik ja lasta materjalil endal suunda näidata. Mina panin filmi kokku ja struktureerisin selle, kuna teatud seosed on lihtsamini leitavad siis, kui tunned materjali esmast kavatsust.

Seejärel tuli Erlend ja aitas mul montaaži viimistleda. Ta on väga muusikalise ja intuitiivse tunnetusega monteerija. Ma tean tavaliselt üsna täpselt, kuhu tahan välja jõuda, kuid protsess peab olema paindlik, ja just siin on hea koostöö olulisus: keegi, kes mõistab filmi tooni, kuid samas ka esitab küsimusi ja avab uusi vaatenurki. Lõpuks jätsime välja kolm stseeni ja tegime mõned väikesed kärped, kuid valmis film ei erine sisuliselt stsenaariumist.

Millised lood hirmutavad sind kõige rohkem, need, mis räägivad maailmast meie ümber, või need, mis peituvad meis endis?

Mind huvitavad kõige rohkem lood, mis ühendavad mõlemat. Ma arvan, et see jagunemine "meie sees" ja "meie väljas" ongi üks peamisi hirmu allikaid. Me arvame, et meie kannatus on ainulaadne ja et maailm on midagi, mis juhtub meiega, kuid tegelikult on inimese kogemus palju sümbiootilisem. Meie sisemaailm kujundab välist ja vastupidi. Me kõik oleme osa samast kosmilisest tantsust, mis annab ja võtab võrdselt.

Mis on sinu lemmik magustoiduks film, mida vaatad, kui tahad põgeneda omaenda loodud maailmadest?

Ma kirjutan üles kõik filmid, mida vaatan, ja viimasel ajal on see, mida olen kõige rohkem uuesti vaadanud, Carl Theodor Dreyeri „Viha päev“. Selle tonaalsus ja rütm on kuidagi lohutavad, isegi kui see on raske film. Samuti panen tihti peale Jim Jarmuschi „Võõram kui paradiisi“. Mulle lihtsalt meeldib olla nendes ruumides nende inimestega, kes ei paista kiirustavat, ükskõik mis nende ümber toimub.

Kui sa saaksid elada ühe päeva mõnes filmimaailmas, omaenda või kellegi teise loomingus, millise valiksid ja miks?

Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“. See traditsiooni ja soojuse kombinatsioon ning kõik, mis elul pakkuda on. Ma tahaksin olla sellel jõuluõhtusöögil.

Kas sa näed oma tegelasi unenägudes ka pärast filmi valmimist või lahkuvad nad su mõtetest kohe, kui tiitrid lõpevad?

Nad on läinud. Nagu mõte, mis triivib minema omaenda tahtega. Ma armastan neid väga, kuid lasen neil minna, kui film on valmis.

Kui Koidu eel sümboliseerib liikumist valguse poole, siis mida sa loodad, et publik filmist kaasa võtab?

Ma loodan, et nad leiavad lootuse, armastuse ja ilu. Et nad märkaksid, kui ilus on see, et elu lihtsalt jätkub ja nõuab jätkumist. See võib olla hirmutav, sest me tahame, et aeg peatuks ja tunnistaks meie valu, kuid elu ei tee seda kunagi. Kui me seda aktsepteerime, võib elu ja ka surm muutuda veidi lihtsamaks.

„Koidu eel” esilinastub Eestis 7. novembril, reedel Apollo kino Plazas.