Režissöör Iker Elorrieta on särav näide sellest, et tõeliselt võimsate stseenide loomiseks pole mõnel juhul vaja muud, kui kahte kätt ja ühte õlga kaamera tarvis, helioperaatorit ning kahte erakordselt andekat näitlejat.

Elorrieta debüütfilm „Raadioamatöör” käsitleb empaatia sügavaid allhoovusi ning heidab valgust nendele ühiskonnakihtidele, kuhu see ei ulatu.

Neljapäev, 18. nov kell 18:15, Coca-Cola Plaza
Rahvusvaheline esilinastus. Külas filmitegijad

„Raadioamatöör” loob Nikolase tegelaskuju kaudu tundeküllase portree õrnusest, kelle olemus sarnaneb klaasiga, mis tasakaalus olles on suudab kanda rohkem kui arvatagi oskaksime, teisalt aga võib ainuüksi üks vale liigutus lõppeda tuhandeks killuks purunemisega. Kuidas hakkas see lugu sinus arenema ja millised dramaturgilised kihistused moodustasid stsenaariumi selgroo?

Tõepoolest, me kõik oleme inimesed, kes kannavad eneses seda õrnust, mis võib puruneda, kui keegi või miski meis vale nuppu vajutab. Seetõttu usun, et „Raadioamatööri” peateema on universaalne. Mulle kui filmitegijale on kogu aeg pakkunud huvi inimeste käitumine ja ma siiralt usun, et autismispektrisse kuuluvad inimesed on väga erilised.

Olen väga lähedane perekonnaga, kus kasvab autismispektri häirega poeg. Ma tundsin neid enne, kui ta sündis. Oleme selle poisi emaga väga lähedased sõbrad ja ta tunneb alatasa muret selle üle, et mis saab siis, kui teda enam siin ilmas oma poja eest hoolitsemas ei ole.

Minu eesmärgiks oli luua huvitav ja julge tegelane, kelle sisemine maailm on headusega täidetud. Soovisin Nikolase kujul luua unistajat, kes tahab tõestada, et on võimeline kuuluma teiste hulka, kuid on oma seisundi tõttu väga haavatav.

„Raadioamatööri” puhul on nähtava kõrval samavõrd tähtsad minevikku peitunud kihistused, ilma milleta poleks Nikolase ja Ane üksindus ja vaikus end kandud. Stsenaariumit kirjutama hakates oli minu üks peamisi eesmärke tabada „meremeeste suutmatust tunda ennast osana ühiskonnast” või vastupidi. Seda, kuidas mõned neist ei tunne kuuluvust maismaal viibides ja neil ei teki ka tavapäraseid sidemeid oma perekonnaliikmetega.

Sellest mõtteraamistikust kujunes Nikolase isa taustalugu, mis mõjutab tema käitumist igal sammul. Süütunne Nikolse vanemate omavahelise suhte ees väljendub kogu tema kehakeeles, seda eriti õlgadele suruva raskusena. Ane minevik, millest kõnelevad tema üksinduses veedetud hetked, oli miski, mida põhjalikult näitlejatega arutasin. Minu jaoks oli selge see, et näitlejatel on vaja rohkem teada seda, kuidas nende tegelaskujud on selle hetkeni jõudnud, mitte ilmtingimata seda, mis on mustvalgelt stsenaariumis kirjas.

„Raadioamatööri” tehes oli mul võimalus säilitada mõistatuslikkust, mida ma ise filmide narratiivi arendamise võttena väga armastan.

Kuuluvustunne on „Raadioamatööri” võtmeelement. Nikolas ja Ane avavad seda teemat väga kõneka vastandumise kaudu. Nikolas tunneb, et ta ise kuulub nende hulka, kes teda tegelikkuses omaks ei võta. Nende hulka kuulub aga Ane, kes teeks kõik, et sealt pääseda. Mida tähendab sinu jaoks kuuluvus ja millest on tingitud selle vajaduse raske teostus?

Üksinda on Nikolas väga õrn selles päris maailmas, kuna tal puuduvad sotsialiseerimise kaudu saadud kogemused ja teadmised. Tema ainsaks kontaktiks ülejäänud ühiskonnaga on olnud juba aastaid vaid vana raadio. Nikolas on õppinud kuulates, kuid pole ise suhelda saanud.

Kuuluvus on inimese üks kõige olulisemaid vajadusi. Kuuluvustunne mõjutab seda, kuidas me teisi näeme ja tekitab positiivseid tundeid nagu õnnelikkus, rahulikkus või rõõm. Ja vastupidiselt võib mittekuulumise tunne põhjustada kurbust, üksindust ja ärevust.

Sellest kuuluvuse kahest poolest kujunes vastandina Ane tegelaskuju, kes on jäänud oma sadamalinna liiga kauaks, olles küll ammune tuttav kõikide sealsete meremeestega, kuid alati unistanud põgenemisest pärast traagilist sündmust. Seetõttu pageb Ane igal võimalusel üksindusse.

Seda seni, kuni ootamatult ilmub tema ellu salapärane noormees Nikolas, kes loetud päevadega toob tagasi kõik hoolega alla surutud emotsioonid. Üsna levinud kahe vastandi ristumise kaudu areneb Anest ühtviisi nii keeruline kui ka põnev tegelaskuju.

Süžeekeskse filmitegijana oli mul algusest peale kaks temaatilist eesmärki. Esiteks inimese võimekuse võimaldamine ja teiseks seeläbi kuuluvustunde tekkimine.

„Raadioamatöör” on nii palju enamat kui lihtsalt armastuslugu. See on lugu armastusest, mis voolab jagatud verena läbi veenide. Armastusest, mis kasvab sügavatest sõprussuhetest ja lahkusest. Kõige tugevamalt on see lugu armastusest, mida tuleb kasvatada iseeneses. „Raadioamatööris” näeme, kuidas armastuse pidev kasvamine toimub loomulikult. Selle kõrval asetuvad fookusesse ka ühiskonna need kihid, kus laiub empaatia puudulikkus. Mis sinu arvates empaatiavõimetust põhjustab?

Armastuse ja empaatia olemasolu ja puudumine on teema, mis on painanud minu mõtteid juba aastaid. Ma ei tea miks, kuid ma olen näinud väga palju inimeste omavahelist vihkamist selles maailmas.

Me elame väga kummalisel ajal, kus kehtivad uued sotsialiseerimise viisid. Minu arvates on sotsiaalmeedia kõige suhtlusvaesem keskkond, kuna algorütmid jätavad kõrvale kõik, mis erineb ning peegeldavad vastu samastumist. Meil on inimestena üha raskem areneda, kuna sotsiaalmeedia heidab kõrvale selle, mis muidu meid kõige enam rikastaks. Korea filosoof Byung-Chul Han analüüsib seda oma raamatus „The Expulsion of the Other”.

Ma tahtsin luua filmi, mida täidaksid kahe hinge poolt kogetud ehedad hetked. Filmi kahest inimesest, keda seob tugev omavaheline keemia, mis võiks olla rohkem kui sõprus, kui vaid Anes leiduks rohkem tõelist empaatiat.

Tihti räägitakse sellest, kuidas autismispektris olevatel inimestel puudub empaatia, kuid ma ei nõustu sellega. Mis saaks olla veel vähem empaatilisem kui neurotüüpne inimene, kes soovib, et mitteneurotüüpne inimene käituks täpselt samamoodi nagu tema? Ane käitumine peegeldab ühte osa meie ühiskonnas.

Lisaks Anele on ka Lupo ja tema sõbrad, kes esindavad ühiskonna kõige radikaalsemat osa, mida juhib vihkamine, kättemaksuhimu ja kadedus. See on mõeldud teadliku kriitikana, kuna mul suures osas puudub usk inimestesse ning ma tihti ei suuda mõista, miks mõned inimesed sedavõrd vihkamist täis on. See viha on miski, mida me näeme iga päev ja igal pool.

Ma arvan, et ainus viis meid päästa peitub armastuses ja siiras empaatias, oskuses aktsepteerida ja toetada üksteist sellisena nagu me oleme. Päeva lõpuks ei ole vahet, kui palju sõpru sul on või kui tihti sa nendega läbid, kui sa ei loo kontakti ülejäänud ühiskonnaga.

Kokkuvõtvalt on need mõtted ja tunded mind saatnud seda filmi tehes ning kõike seda sõnadega väljendada ei ole lihtne ülesanne.

„Raadioamatööri” visuaalne keel loob tugevalt laetud maailma, kus tegelasi ümbritsevad keskkonnad on samavõrd kõnekad kui kõik need ütlemata jäänud mõtted. See on film, mis ei haara teekonda jälgima, vaid neelab vaataja karakterite sisemaailma. Kuidas sul õnnestus koos näitlejatega niivõrd intiimne dünaamika saavutada?

Mul väga vedas, et näitlejad usaldasid mind ja olid eksperimenteerimisele avatud. Nad julgesid end vabaks lasta ja anda võimust tunnetusele. Olen palju aastaid operaatorina töötanud ja mõelnud, et filmitehnika ja -meeskond ei peaks näitlejatööd liiga tugevalt mõjutama.

Seetõttu otsustasin olla ise „Raadioamatööri” operaator. Mul oli õlal või käes kaamera, mis võimaldas näitlejatele väga lähedal olles neid vahetult juhendada ja filmida. Loobusin teadlikult proovidest ja jätsin õhku küsimusi.

Paljudes stseenide võtetel olid vaid näitlejad, mina ja helioperaator. See tekitas väga palju väljakutseid ja mõnikord ka stressi, kuna inimesed ei ole harjunud sellise lahendusega. Keerulistest olukordadest hoolimata oli see ainus viis saavutada sellist intiimsuse tasandit, mida soovisin.

Kuidas jõudis „Raadioamatöör” PÖFFile ja mis on sinu arvates kõige huvitavam selle filmifestivali puhul?

Ma olen väga elevil, et minu debüüt on osa PÖFFi 25. juubeliprogrammist. Minu meeskonnakaaslane, selle filmi produtsent tutvustas mulle PÖFFi paar aastat tagasi, kuna ta teab, et mind köidab Põhja-Euroopa filmikunst, mis mu loomingut ka mõjutab.

PÖFF on värske ja väga tugev tänu väga hästi koostatud programmidele. Minu jaoks oli oluline, et PÖFF kuulub ametlikult maailma A-klassi festivalide hulka, mis muudab siin võistlemise veel suuremaks auks.

Lisaks teeb mulle rõõmu, et see, mida „Raadioamatööri” olen pannud, jõuab teistesse maailmanurkadesse ja kultuuriruumidesse. Olen esimest korda Eestis ja väga elevil eesootava rahvusvahelise esilinastuse üle!