Solaris on PÖFFi pikaajaline partner, kellega on ühist teed käidud juba Sakala Keskuse ajast saati. Ka festivalikülastajate jaoks on Solaris keskus igal aastal üheks oluliseks Pimedate Ööde filmifestivali pidepunktiks. Rääkisime Solarise turundusjuhi Kristin Lepiksoniga filmifestivali ja Solarise koostööst ning kultuuri toetamisese olulisusest. Oma mõtteid mõlgutab sekka ka kommunikatsioonijuht Andres Paomees.

Miks on teie jaoks täna oluline Eesti kultuuri ja filmivaldkonda toetada?

Siin on ilmselt mitu vastust. Ma võiksin ju öelda, et Eestis tehtud filmid annavad edasi meie keelt, kultuuri ja traditsioone. Lisaks kujundavad rahvusvahelistel filmifestivalidel auhindu saanud Eesti filmid ka meie mainet, tutvustades meid kui väikest, loovat ja tegusat riiki. See omakorda võib kaasa tuua rahvusvahelist huvi ja investeeringuid. Kolmandaks ei ole kultuuri ja filmivaldkonna toetamine oluline ainult emotsionaalsel tasandil, näeme selles ka majanduslikku kasu riigile. Nii filmide tootmine kui filmifestivalide korraldamine loob töökohti ning näiteks PÖFF meelitab Eestisse tuhandeid välisturiste.

See kõik on tõsi, aga peamiselt toetame filmivaldkonda ja kultuuri laiemalt, sest see on tegelikult see, mis aitab inimestel elu hullumeelsusega toime tulla. Inimeseks saamise või jäämise jaoks on vajalik anda tõlgendusi maailma nähtustele, aidata iseenda emotsioone valehäbita läbi elada ja palju muud.

Millised on ühised väärtused Solarisel ja PÖFFil?

Eks me mõlemad tahame, et pimedad novembriõhtud kesklinnas täituksid kultuuri ja meluga. Et nii kohalik elanik kui väliskülaline jõuaks nautima filmikunsti, avaks oma rahakotirauad ja toetaks samuti kultuuri. Nii nagu PÖFF paneb fookust autorikinole ja eksperimentaalsetele loojatele, on ka Solarise toetus peavoolu välisele disainile ning julgetele visioonidele. Me mõlemad toetame loomingut, mis ei ole määratletud pelgalt kommertseduga, vaid unikaalsete väljendusviiside ja sõnumi kaudu.

PÖFFi filmid on enamasti intellektuaalsed ja harivad, nii püüdleb ka Solaris olema enamat kui kaubanduskeskus. Me soovime anda inimestele lisaks ostuelamusele ka uusi vaatenurki elule ja asjadele, algatada diskussiooni.

Milliseid võimalusi on PÖFF teile koostööpartnerina pakkunud?

Me naudime sajaga võimalust võõrustada sedavõrd ägedat filmifestivali! Nii hea kvaliteedimärgiga ettevõtmise partner olla on igatepidi innustav. PÖFF infopunkt Solarises, kus jagatakse infot filmide kohta, toob majja kirevat seltskonda, kelle jaoks on see võibolla üks kord aasta jooksul, mil ta meile jõuab.

PÖFFiga koostöös oleme laiendanud kinoskäimise kontseptsiooni – näiteks eelmisel aastal korraldasime kinoseansi koertele ja nende omanikele. See oli lahe kogemus ja kindlasti pani meie loomaomanikest kliendid Solarise peale soojemalt mõtlema. Selle aktsiooni võtame kordamisele ka algaval festivalil.

Mõnus sisutäiendus on PÖFFi korraldatav filminäitus meie disainitänaval. Just Film, mis hõivab festivali perioodiks keskuse 0-korruse aatriumi, pakkudes seal lastele ning teismelistele põnevat programmi, toob majja nooruslikku saginat. PÖFFi avamisüritus ja ka lõpetamine on Solaris keskuses Alexela kontserdimajas ning kuna PÖFF on Solarises olnud selle sünnist saati (alguses lihtsalt kunagises Sakala keskuses), siis oleme saanud prestiižika maine kui “PÖFFi kodu”.

Jagage mõnda eredamat mälestust PÖFFist!

Mäletan, et olin keskkoolis ja PÖFF toimus siis Sakala keskuses ning piletisüsteem oli ka hoopis teine. Tulime klassiõega hommikul esimest filmi vaatama, tehes loomulikult selleks koolist poppi, ja istusime sama koha peal õhtuni välja. Vaatasime vähemalt kolm filmi järjest, sest keegi vahepeal saalist välja ei ajanud.

Kas ja milline unistus on teil ja Solarisel seoses PÖFFiga?

Esiteks võiks meie koostöö jätkuda veel lugematuid aastaid. See võiks kasvada sisulisemaks ja loovamaks, näiteks võiksime planeerida ühises teemarütmis tegevusi. Näiteks kui PÖFFil oleks järgmisel aastal plaanis keskenduda vaimsele tervise teemadele, siis prooviks Solaris seda võimestada sama teemalingi lisamisega. Olgu selleks näiteks sobivate raamatute tutvustustunnid raamatupoes, depressiooni vähendavad toidud restoranides, vastavasisuliste sõnumite edastamine oma kommunikatsioonikanalites või kas või teraapiaboxi avamine keskuses.

Solaris võiks saada veelgi PÖFFikesksemaks kohaks, kus toimuvad mitte ainult linastused, vaid ka kohtumised režissööride ja näitlejatega. Miks mitte teha Solarise seintele galerii PÖFFil osalenud režissööride või artistide käejälgedega?

Millise filmi võiks Solarisest endast vändata?

Selles filmis oleks pisut Stanley Kubricki teoste mitmekihilisust, mis on miksitud David Lynchi sürrealismi ja varjatud tähendustega, lisaks suts Andrei Tarkovski mõtisklusi elu ja aja teemadel. Sellele veel žanrimääratlust vist polegi. Seega poleks ka peategelane ühese tõlgendusega ning lugu jutustaks otsingutest, maailma päästmisest ja võitlusest mälestuste või minevikuga. Nii ma kirjeldaks Solarist PÖFFi nõudlikuma loomuga vaatajale.

Lihtsama meelelahutuse otsija jaoks võiks Solarise film rääkida lugu, kuidas inimesed saavad lõpuks aru, et neid on aastaid eksitatud ideega, et asjad ei tee õnnelikuks, toitumist peab jälgima ja meelt võib lahutada alles siis, kui töö on tehtud.

Film annaks mõista, et tegelikult teevad asjad õnnelikuks küll ja ekstra õnnelikuks teevad Solarisest soetatud asjad. Et süüa võib seda, mille järgi neelud käivad ja pole maitseid, mida Solarisest ei saa. Ja loomulikult peab enne kohustusi hinge toitma raamatute, filmide ja muusikaga, sest inimeseks olemise mõte seisneb ju pidevas kultuurilises arengus. Aga see oleks siis ilmselgelt reklaamfilm!