fbpx

PÖFFi blogi #2 – mis on suurim PÖFFilt alguse saanud edulugu?

Milline on suurim PÖFFilt alguse saanud edulugu? Kas „Supernoova” saab Kuldse Kotka? Kuidas sai PÖFFist valjuhääldi romasid toetavale kaitsekõnele? Käesolev on järg esimesele PÖFFi filmide ja külaliste edulugusid kajastanud artiklile.

Oscarid ja Cesarid, Robertid ja Jussid, Kuldsed Kotkad ja Kuldsed Põrnikad… – aasta alguses jagavad paljud riigid oma filmidele auhindu. Nii ka Poolas, kus sealse filmiakadeemia preemia kannab lihtsalt Kotka (Orły) nime. 

Kokku antakse välja 18 Kotkast ja pole üllatus, et kandidaatide seast võib leida ka kaks PÖFFi võistlusfilmi. Bartosz Kruhliku „Supernoova” – programmikoostaja Dorota Lech nimetas seda festivali kataloogis tõeliseks paanikahooks –, mis osales Tallinnas debüütfilmide võistlusel, kandideerib parima filmi, režissööri ja aasta avastuse kategoorias (viimases koguni kaks korda: eraldi režii ja stsenaariumi eest). PÖFFi põhivõistlusfilm, Łukasz Kośmicki „Kõige külmem mäng” – põnevuslugu maleturniirist, millest saab külma sõja võitlustanner – on auhinnale esitatud aga aasta avastuse, operaatoritöö, kunstnikutöö, meeskõrvalosatäitja, kostüümide, helirežii ja grimmi kategoorias. 

“Supernoova”

Tasub tähele panna, et kandidaatide valik on tehtud koguni 72 filmi seast – märk Poola filmitööstuse võimatest mahtudest (Akadeemias liikmeidki üle 600.) Mõistagi nimetatakse kõige sagedamini – kokku 15 kategoorias – Jan Komasa filmi „Kristuse ihu”, mis võitis Just Filmi noortežürii peaauhinna ja kandideeris ka parima mitteingliskeelse filmi Oscarile. Nüüdseks on seda näidatud rohkem kui 60 festivalil ja müüdud rohkem kui 40 riiki. „Supernoova” levi alles kogub hoogu, pärast PÖFFi on seda näidatud Santa Barbara ja Pune festivalil (parima režissööri auhind), ees seisavad linastused Glasgow´s ja Dublinis. Poola filmiakadeemia kuulutab Kotkaste võitjad välja 2. märtsil. 

Ja veel Kotkastega seonduvalt: miks ei võiks Eesti filmiauhinnad kanda Pääsukeste nime – meie rahvuslinnu ja Johannese auks? 

***

Ei, see pole Toronto või Sundance! Hoopis Santa Barbara on üks Põhja-Ameerika parimaid filmifestivale, vähemalt publiku arvates. Just praegu on ookeani taga käimas hääletus, mille tulemusena selgitatakse välja USA Today 10 Best Reader´s Choice Travel Awards laureaadid parima filmifestivali kategoorias ja liidrikohta hoiab hetkel Santa Barbara – sedapuhku juba 35. korda toimunud rahvusvaheline, PÖFFiga umbes sama mõõtu (üle 200 filmi, ligemale 90 000 külastust) filmifestival. 

Miks me sellest räägime? Aga sellepärast, et esimest korda maailmas PÖFFi põhivõistlusprogrammis ekraanile jõudnud ja täissaale kogunud Kosovo režissööri Fatos Berisha film „Lendav tsirkus” võitis jaanuari lõpus just Santa Barbaras parima välisfilmi auhinna! 

***

“Koletis”

26. veebruaril algav Glasgow filmifestival on tuntumaid Suurbritannias. Seda enam on hea meel, et nende ainsasse võistlusprogrammi, mis on mõeldud alustavate režissööride filmidele ja mille võitja valib publik, mitte žürii, on valitud koguni kaks PÖFFi konkursifilmi: Iiri lavastaja Tom Sullivani „Koletis” ja Leedu lavastaja Jurgis Matulevičiuse „Iisak”. (Kel huvi, lugegu viimase kohta Valle-Sten Maiste sisukast PÖFFi ülevaatest.

Vähe sellest, kavas on teisigi PÖFFilt tuule tiibadesse saanud võistlusfilme – Anshul Chauhani „Vastupidi” (grand prix), Ulrich Thomseni „Gutterbee – rentslimesilased”, Bartosz Kruhliku „Supernoova”, Gregor Božiči „Kastanimetsade lood” (parim debüüt), Dathaí Keane „Finky” ja Mira Fornay „Kokka, kepi, killi” –, mis näitab taas, kui tähelepanelikult jälgitakse maailmas PÖFFi kava.

***

Alina Serban (paremal)

PÖFFi Põhivõistlusprogrammis osalenud „Mustlaskuninganna” peaosatäitjale Alina Serbanile meeldib kanda särki, millel on kaks kirja: kõhu peal „Ole tähelepanelik! Tumedanahaline mustlane”, ja selja peal „Ma olen roma. Üllatav, aga ma ei varasta teie lapsi.” Parima naisnäitleja auhinna võitnud Serban on tuntud romade eest kõneleja ja nendega seotud eelarvamuste vastu võitleja, Tallinnaski andis ta asjakohase intervjuu.

Oma missiooni on ta jätkanud mujal maailmas, ja vägagi edukalt: „Mustlaskuningannat” on pärast PÖFFi rahvusvahelist esilinastust näidanud näiteks Põhjamaade suurim, Göteborgi filmifestival, aga ka Santa Barbara, India Pune ja San Francisco saksa filmide festival „Berlin & Beyond”. Ees on juba järgmised, näiteks Trondheimi festival. Tobias Moretti pälvis oma rolli eest äsja Austria filmiakadeemia auhinna, kandideerisid veel Hüseyin Tabak stsenaariumi ja Judit Varga muusika eest. Saksamaal hakatakse Lolasid jagama mõne kuu pärast, sealsetesse kinodessegi jõuab film alles mai lõpus. 

Romadest tehtud stereotüübivabu mängufilme pole palju, viimasest ajast meenub veel Jonas Carpignano „Ciambra”, mis käis läbi pool maailma. Loodetavasti ei lähe „Mustlaskuningannal” kehvemini.

***

Jun Robles Lana Black Nights Best Director Kalel (15)
Jun Robles Lana (vasakul)

Filipiinidel on tore komme anda kord aastas au nende filmide autoritele, mis on toonud oma riigile kuulsust välismaistel festivalidel. Selline, Filmisaadikute õhtuks nimetatud üritus leidis äsja aset saareriigi pealinnas Manilas, kus teiste seas tõusis poodiumile ka filmi „Kalel (15)” režissöör Jun Robles Lana, kes võitis PÖFFil mäletatavasti parima režissööri auhinna. 

Üldse said Filipiinid 2019. aastal A-kategooria festivalidelt kokku viis preemiat: „Mindanao” režissöör Brillante Mendoza kunstilise saavutuse ja peaosatäitja Judy Ann Santos parima naisnäitleja auhinna Cairo filmifestivalil, „Verdikti” režissöör Raymund Ribay Gutierrez Veneetsia filmifestivali kõrvalvõistlusprogrammi „Horisondid” eriauhinna ja dokumentaalfilmi „Aswang” režissöör Alyx Ayn Arumpac rahvusvahelise filmiajakirjanike ühingu FIPRESCI auhinna Amsterdami dokumenaalfilmide festivalil. („Mindanaod” ja „Verdikti” oli võimalus näha ka PÖFFi publikul.) Lisaks võitsid Filipiinide filmid kümneid auhindu väiksematelt festivalidelt. 

Kokku austati sel õhtul 66 filmitegijat. 

***


Vahel küsitakse, millised on suurimad PÖFFilt alguse saanud edulood. Eks mõõdupuid ole erinevaid, üks neist on levi, mida aluseks võttes võiks üheks selliseks viimastest aastatest olla… – üllatus-üllatus! – must komöödia „Kärva maha, paps!”. 2018. aastal meie debüütfilmide võistlusprogrammis rahvusvahelise esilinastuseni jõudnud satiiriline rupskiooper, mis lennutas parnassile 29-aastase tagasihoidliku venelase Kirill Sokolovi, tiirleb levikarussellis siiani, äsja sai seda näha Tromsø filmifestivalil ja kohe-kohe jõuab see Suurbritannia kinode ekraanidele. Kokku on seda näidatud ligemale 50 festivalil, ja kuna tegu on terava sotsiaalse alltekstiga linateosega, mis oma üle võlli aetud vägivaldsusega annab uue vaatenurga viimaste aastate ühele olulisemale teemale Vene filmikunstis – armastuse puudumisele (Zvjagintsev jpt) –, siis ei ole need ainult žanrifilmide festivalid. 

Tasub tähele panna sedagi, et mullusügisesel Helsingi fantaasiafilmide festivalil „Night Visions” kaotas „Kärva maha, paps!” publikuhääletusel napilt äsja neli Oscarit võitnud „Parasiidile”, edestas aga Veneetsia filmifestivalil publikut šokeerinud filmi „Värvitud lind” (viimase PÖFFi kavas). Manchesteri fantaasiafilmide festivalil Grimmfest tunnistati „Kärva maha, paps!” parimaks filmiks ja Sokolov parimaks režissööriks, auhinnaks oli koguni 80 000 naela järgmise linateose tootmiseks. Film on müüdud USAsse ja Kanadasse, saksakeelsetesse riikidesse, Prantsusmaale, Jaapanisse, Itaaliasse, Ladina-Ameerika ja Skandinaavia riikidesse… Taiwaniga on juttu tehtud korduslavastusest. Ja äsja tuli uudis, et üks mainekamaid sõltumatute ja õudus- ja fantaasiafilmide levitajaid Arrow Films annab lõpuks aprillis välja filmi luksusliku Blu-ray plaadi, kust võib leida ka mahuka lisamaterjali alates intervjuudest ja lõpetades autori varasemate lühifilmidega. 

Sokolov ise on Vene ajakirjanduses rääkinud järgmist, tsiteerime: „Teate, enne selle filmi ekraanile jõudmist oli minu suurim hirm, et selle tähendus jääb lokaalseks ja sellest ei saada peale Venemaa kusagil aru. Õnneks eksisin. Kohe pärast rahvusvahelist esilinastust Tallinnas kirjutati mulle Hollywoodist ja algas suhtlus sealsete agentide, levitajate ja produtsentidega.”

Mis saab ühele festivalikorraldajale olla veel magusam! 

Vaata filmi „Kärva maha, paps” treilerit.

***

“Läbi musta klaasi” –
peaosatäitjad Vasilisa Denisova ja Maksim Sukhanov

Statistika järgi valmis Venemaal eelmisel aastal 148 mängufilmi, neist 68 riigi toetusel. Seda on nõnda palju, et isegi kriitikud pole kõiki näinud. Kinolevisse enamik ei jõua, jäävad üle festivalid ja muud levikanalid, osa maandub otse teleriekraanile ja/või internetti. Tundub, et varju on jäänud ka vanameister Konstantin Lopušanski film „Läbi musta klaasi”, mis jõudis esimest korda väljaspool Venemaad ekraanile PÖFFi põhivõistlusprogrammis.

Need aga, kes on näinud, kiidavad. Filmiajakirja Iskusstvo Kino toimetaja Jelena Stišova nimetab seda üheks kõige tähtsamaks kodumaiseks filmiks 2019. aastal. Hetkel kõige tuntum Vene kultuurikriitik ja -teoreetik Dmitri Bõkov ütleb, et „Läbi musta klaasi” lihtsus on petlik ja tegu võib olla viimaste aastate kõige raskema Vene filmiga (loe artiklit). Ka mõnest edetabelist jookseb „Läbi musta klaasi” läbi, näiteks Rossiiskaja Gazeta filmikriitiku Valeri Kitšini omast. (Koos selliste filmidega nagu „Piitsavars”, „Suur poeesia” ja „Petrooleum” – kahte viimast näitasime ka PÖFFil.) Jaanuari alguses sai Lopušanski filmi näha ka Dhaka filmifestivalil Bangladeshis. 

Muide, Vene filmiteadlaste ja -kriitikute gildi arvates on 2019. aasta parim kodumaine film Kantemir Balagovi „Piitsavars”, mis sai kokku neli Valget Elevanti – sellist nime kannavad gildi auhinnad –, lisaks režii, operaatori- ja kunstnikutöö eest. Teine kriitikute suur lemmik oli „Petrooleum” (parim stsenaarium, naispeaosatäitja ja muusika). Parima debüüdi kolme kandidaadi seas oli ka Boriss Akopovi „Härg” (samuti PÖFFi kavas), mis pidi aga tunnistama Aleksandr Zolotuhhini „Vene poisi” paremust. 

***

“Värav”

Enne „Tšornobõli” sarja oli ukrainlase Volodõmõr Tõhhõi „Värav” – 2017. aasta PÖFFi põhivõistlusprogrammis. Fantastiline must komöödia või apokalüptiline tragöödia – sõltub vaatevinklist. Igal juhul pöörane film. See meenus, kui sirvida tänavuse Tromsø, Norra suurima ja ühe maailma põhjapoolseima filmifestivali kava. Sealt võib leida ka Ukraina fookuse, ja kus on juba Ukraina fookus, on tõenäoliselt ka „Värav”. 

Huvitav fakt: kui Ukraina filmiakadeemia valis 2019. aastal parimaid kodumaiseid filme, jagasid „Värav” ja 2018. aastal PÖFFi debüütfilmide võistlusel esilinastunud Jaroslav Lodõgini „Metsikud väljad” omavahel koguni 9 rahvuslikku filmiauhinda Kuldne Dziga (Vertovi järgi). „Värav” võitis tunnustuse parima naispeaosa, naiskõrvalosa, muusika ja grimmi eest, „Metsikud väljad” parima meespeaosa, meeskõrvalosa, operaatori-, kunstniku- ja helirežissööritöö eest. Kokku kandideeris kumbki film 12 kategoorias, sh parima filmi ja režissööri omas. (Võitis mõistagi Sergei Loznitsa „Donbass”.) 

Ukraina filmil läheb üldse hästi. Valentõn Vasjanovõtši „Atlantis”, mida sai näha ka viimasel PÖFFil, muudkui tiirutab mööda maailma festivale. Tom Cruise kohtus aga Kiievis ei kellegi muu kui president Volodõmõr Zelenskõiga, kes lubas teha kõik, et Hollywoodi täht Ukrainasse filmima tuleks. 

LOE EDASI:
PÖFFi päevik #1: filmide elu pärast festivali
PÖFF pälvis Jaapani suursaadikult kõrge autasu

JÄLGI MEID

KONTAKT

ESITLEJAD

AMETLIKUD PARTNERID

TÄNAME

© 2019 MTÜ Pimedate Ööde filmifestival