Napolis põimuvad tänapäeva argipäev ja maapõues uinuv ajalugu – elu jätkub katastroofi ootuses ja sellest hoolimata.

Itaalia dokumentalist Gianfranco Rosi („Tuli merel“, „Nokturn“) on tuntud oma poeetiliste ja kaleidoskoopiliste portreede poolest inimestest, kes elavad keset ärevust ja ebakindlust. Tema uus film „Vulkaani varjus“ viib vaataja Napoli piirkonda – paika, mis asub Vesuuvi varjus ja Campi Flegrei vulkaanilise kaldeera kohal.

Viimastel aastatel on sel maa-alal toimunud järjest sagedasemaid ja murettekitavamaid maavärinaid. Tänapäevane Napoli linn ja selle ümbrus on põimunud ajaloo kihtidega, mis on talletunud maa ja mere alla: tunnelitesse, seintele, pragudesse ja kunagi vulkaanilise tuha alla mattunud inimjäänustesse. Selles heitlikus keskkonnas töötavad arheoloogid, kes peavad tegelema nii avastatud iidsete esemete kui ka hauakambrite rusudega, kaevajate rühmad, kes laskuvad pikkadesse mahajäetud tunnelitesse, hädaabikeskused, kes töötavad pidevas valmisolekus, ning kohalikud elanikud, kes elavad iga päev ootuses, et maa nende all võib taas ärgata. Kõik kardavad katastroofi, mis mattis kunagi enda alla Pompei.

„Vulkaani varjus“ pälvis tänavu Veneetsia filmifestivalil žürii eripreemia.