Viimased

„Viimased“ kaardistab Õunpuule omases karguses, kuidas inimese natuur ja elutee on tegelikkuses reaktsioonide sasipundar, ükskõik kui kangelaslikke lugusid me sellest ka välja punume. Lapimaa tundras saadavad kaevandustöölised homse ootuses päevi õhtusse. Alati otsides, kuid isegi aru saamata, mida täpselt hing taga nõuab. Rupi silmapiiril terendab aga salajane lootus võita oma sõbra naise ja ülemuse silmarõõmu Riita süda või siis vähemalt tähelepanu.

Eepilise armastusloo asemel näeme „Viimastes“ elu ennast ja ehedat inimestevahelist suhtlust, kus kõik, mis kaunilt alanud, ei pruugi igavesti kesta. Inimesed tulevad, õpetavad, annavad või võtavad midagi. Seejärel tuuled pöörduvad ja tuleb edasi minna. Mõnikord kahekesi üksi olles nii, et ühendavaks lüliks on vaid süükoorem, ja seegi mõlemal eraldi kanda.

Elise Eimre

Parim Balti mängufilm