Kadunud urn muudab nõukaaegse unistuse Pariisist detektiivjutuks, kus ka surm ei suuda luuletaja vallatusi vaigistada.

Urn on kadunud. Selle sees oli läti krimikirjaniku ja luuletaja Anatols Imermanise tuhk. Mehe viimane soov oli, et tema tuhk puistataks Pariisis laiali. Nõukogude Läti raudse eesriide taga elades oli Pariis tema jaoks võimatu unistus – ühtaegu sürrealistlik ja ahvatlevalt reaalne. Tol ajal teadis iga Nõukogude Liidu kodanik kibedat nalja: „Ma tahan jälle Pariisi minna.“ Seda soovi võis lõputult korrata, kuid reis ise oli keelatud.

Kakskümmend neli aastat pärast Imermanise surma võtab tema kolleeg luuletaja Aleksandrs Zapols kadunud urni juhtumi uurimise enda peale. Otsekui Imermanise kriminaalromaanis, viib otsing Riia unustatud nurkadest Pariisi tänavatele. Kuid linn ei vasta enam luuletaja unistusele ja jäljed jahtuvad. Kohaliku luuletaja abiga avastab Zapols nii linna kui ka Imermanise pärandi varjatud kihid – kunsti, sõpruse, vabaduseigatsuse ja rahutu üleannetu vaimu. Ja just siis, kui mõistatus näib lahendatud, on just Imermanis see, kes teeb veel ühe üllatuse, meenutades PÖFFi publikule, et lugu ei ole lõppenud enne viimast paljastust.

Marianna Kaat