Viimane suudlus

„Viimane suudlus” (2001) ja üheksa aastat hiljem valminud „Suudle mind veel“ (2010) on omavahel tihedalt seotud nii teema kui tegelaste poolest, moodustades justkui diloogia, kus esimesest osast tuttavaks saanud noored ilusad inimesed jätkavad oma täiskasvanuelu kümne aasta pärast. Vähema või suurema kirega unistades ja armastades tekitatakse lakkamatuid suhte-, tõe- ja valede puntraid.

2000ndatel Hollywoodiski kanda kinnitanud Itaalia lavastaja Gabriele Muccino on kodumaal romantiliste draamakomöödiate kuningas. Osa kriitikuid on talle ette heitnud liiga ilusate inimeste tühiste probleemide võimendamist, osa aga hinnanud tema oskust kujutada kaotatud paradiisi igavesi otsinguid. Vastandlikust kriitikast hoolimata on tema filmid aga väga populaarsed ega ole kaotanud oma värskust ja meelelahutuslikkust ka praegu.