Mis siis, kui kusagil on keegi, kelle elu kajab sinu omas?

Kaks naist, kaks noort elu – üks Poolas, teine Prantsusmaal. Haruldase häälega lauljanna Weronika ja muusikaõpetaja Véronique pole ealeski kohtunud, ent on äravahetamiseni sarnased ja kummalisel moel seotud. Véronique tajub Weronika surmahetke, loobub laulmisest ja avastab hiljem Krakówi reisil klõpsatud fotolt oma teise mina. Samal ajal tõmbab šarmantne lastekirjanik ja marionetimeister Alexandre ta salapärasesse psühholoogilisse mängu.

„Veronika kaksikelu“ oli Krzysztof Kieślowski rahvusvaheline läbimurre ning sild „Dekaloogi“ ja peagi järgnenud kolme värvi triloogia vahel. Dokumentalistina alustanud lavastaja pöörab siin pilgu Poola argireaalsuselt juhuse, valikute, identiteedi ja nähtamatute sidemete metafüüsikasse. Kieślowski vihjab, mitte ei seleta. Peegeldused, klaasid, topeltkujutised, Sławomir Idziaki kuldroheline valgus ja Zbigniew Preisneri hüpnootiline muusika loovad maailma, mida valitseb intuitsioon ja emotsioon, mitte loogika. Teisikutes võib näha ka Berliini müüri langemise järgse Euroopa lahkvelolekut, (ajaloolisi) kokkupuutepunkte ja (taas)sulandumist – seisundit, kus minevik, olevik ja tulevik kumavad üksteisest läbi kui palimpsesti kihid.

Lummavalt kaunis ja sumbelt valus.

Eva Näripea